Kuues päev

Venitan end hommikusöögilauda, sest kuigi söök on ennekõike põnev, vähem ahvatlev, on see siiski parem kui mitte midagi. Seal on ainsana Makedoonia ajakirjanik, üsna nukra näoga. Ütleb, et lisaks sellele, et hotell ei ole just puhtamate killast, siis nüüd oli mööda tema tuba ringi põrutanud hiir. Ütleb, et tuleb küll vaesest riigist, mis ei kuulu NATOsse ega ELi, aga no sellist jama ei ole küll võimalik sealt leida. Keegi on näinud ka prussakaid. Lätlanna on oma toa põranda vaiba välimuse põhjal veendunud, et seal peab olema toimunud millalgi mõrv või vähemalt üks korralik ohverdamine.

Kava jätkab pidevat muutumist. Tänaseks oli plaanis tutvumine Nanjingi vaatamisväärtustega, mida ma tegelikult olen väga oodanud. Plaanis olnud nimekirjast on alles jäänud Sun Yat-seni (1866-1925) mausoleumi vaatamine. “Guided English tour“ tähendab kaht A4 „Hiina rahvavabariigi isast“, talle mausoleumi rajamisest ja sellest, millised kõrged ametnikud seda viimase 12 aasta jooksul külastanud on. Arhitekt: Lu Yanzhi, kes suri üsna pea pärast mausoleumi valmimist ära (valmis sai 1929). Mausoleumi viib 392 trepiastet, tee on 480 meetrit pikk, 50 meetrit lai. Vot selline info. Korralik sportlik üritus.

Serblane räägib, kuidas ta meie eilse lektoriga eraviisiliselt jutelnud oli. Too rääkis Bojanile, et tema meelest on väga ebaõiglane, et ÜROs on võrdselt üks hääl nii 1,3 miljardi elanikuga Hiinal kui 300 000 elanikuga Vanuatul. Et see ei ole ju demokraatlik!

Viis tundi bussis loksumist päädis Lianyungangi jõudmisega. Parim üllatus oli… tadamm… Hotell! Atour hotell on reaalselt väga kena, puhas, mugav jne. Õnn tuli õuele. Väsimus oli peal ja kui olin peaaegu uinumas, kirjutas WeChatis mulle poolakas, kes elab täpselt korrus kõrgemal. Ütles, et tal on väga halb tuju, pudel veini ja et tal oleks tarvis unicorn powerit (viimane on viide minu professionaalse mulje jätmise outfittidele, mis koosnevad kahest ükssarvikutega t-särgist ja ühest siilikesega särgist). Egas midagi, ajasin toatuhvlid jalga ja koperdasin üles. Kui minul on siin koguaeg huvitav sõltumata sellest, kas üllatused on head või halvad, siis 13 aastat Pekingis elanud poolakale ei ole midagi eriliselt uut kohtades, mida külastame ja kogu seda ajupesuteemat on ta saanud korralikult sellises vormis, kus külalised ei satu prussakate ja hiirtega samasse hotelli. Ta plaanib homme, hiljemalt ülehomme tagasi Pekingisse minna. Muide, tema on siinse kofeiini vähese kättesaadavuse probleemi lahendanud stiilselt. Ta reisib nimelt kohvimasinaga.

Poolaka ajakirjanikest sõpradest on nii mõnigi ka riigist välja visatud. Palju pole selleks vaja. Piisab, kui ei pikendata tööviisat. Üks visati välja „because of everything“ ehk võttis väga vabalt sõna, teine seetõttu, et tegi hiina moslemitest lugu ja võrdles nende kohtlemist terrorismiga.

Jätkub...