Gruusia - muinasjuttude maa
Lähema kümne aasta jooksul Euroopa Liidu liikmeks saada lootvat Gruusiat ei ole regulatsioonid ja reeglid veel oimetuks kägistanud, kirjutab Krister Kivi.
Enamik lennukeid Euroopast saabub Gruusiasse pimeduse varjus. Isegi vampiiride tund hakkab mööda saama, kui maandumiseelne turbulents ja tulede süütamine airBalticu lennuki salongis kõhukate kaukaasia härrade magusale norskamisele lõpu teeb. Viimased maandumiseelsed minutid vappub Boeing 737 mäenõlvadelt voogavais tuultes otsekui külmahigiga kaetud malaariahaige, kuid mäed ise ei muutu nähtavaks enne koitu. Ja Thbilisisse paistavad üle lauskmaa selge ilmaga ära isegi need lumised nõlvad, mis pealinnast peaaegu sama kaugel kui Tartu Tallinnast.
Thbilisis varem käinud teavad, et linn on nüüd puhtam ja tolmuvabam. Ka hulkuvate koerte karju, mis olid tänavapildis nii tavalised veel mõne aasta eest, ei märka enam. Kuid primaarseid valdkondasid öeldakse Gruusias olevat siiski vaid kolm – politsei, sõjavägi ja turism – ning seega pole palsameerivad rahasüstid veel jõudnud nende kümnete, kui mitte sadade maaliliselt lääpa vajanud pitsnikerdistega puumajadeni Thbilisi vanalinnas, mille verandad-rõdukesed-välitrepid näivad mõnelgi juhul püsivat seina küljes ebakindlamalt süfiliitiku ninast. Ilmselt ei maksa struktuuride koospüsimises alahinnata maalilisi viinapuuvääte, mis hooned hoolitsevalt endasse on mässind, mõtleb turist plaatanipuude varjus õndsalt ohates ja kummutab kurku tillukese tassi musta, paksu ja magusat gruusia kohvi, mis meenutab väga Türgis pakutavat (hind alates 1 larist ehk 38 sendist). See suhe – meie eurohind jagatuna kolmega – kehtib Gruusias nii taksosõidu kui väljas einestamise puhul, ent erandiks on luksushotellid (kallimad kui Lääne-Euroopas!) ning Eestis tuntutega võrreldavat hinda maksvad veinid, mida pressitakse kümnetest ja kümnetest Läänes peaaegu tundmatuist Gruusia viinamarjasortidest (Aladasturi, Asuretuli, Mtevandidi jne).
“Gruusia mees võib õhtu jooksul ära juua kuni kuus liitrit veini,” väidab giid süütult ja demonstreerib kunagi mõne mägikitse pead ehtinud suurt ajaloolist joogisarve, mida kord juba kättevõetuna enne tühjakskummutamist lauale tagasi panna ei saanud. Jutud Eestis kehtivaist rangeist alkoholi müügipiiranguist äratavad grusiinides omajagu hämmeldust, sellal kui eestlase pea hakkab jällegi pööritama võluvast reguleerimatuse pillerkaarist, mis õhkab näkku Thbilisi suitsustest kohvikutest, ööpäev läbi avatud valuutavahetuskeldritest, hiiglaslike khmeli-suneli kuhjade kõrval plastpudeleisse villitud kodust viinamarjapuskarit (tšatša) müütavaist hämaraist toidupoodidest ning kaootilistel sõiduteedel, millest ükski endast lugupidav autojuht jalakäijat naljalt elusana üle ei lase. Tuhandetes tillukestes kivikirikutes, kuhu naisinimene eales katmata peaga sisse astuda ei tohi, valgustab vahaküünalde hubisev leek eheda konservatiivsuse pragulist palet, ent mõni samm uksest eemal, Kaukaasia sinise ja klaari taeva all, tunnetab nina eksimatult seda joovastavat vabadusehõngu, mis oli Eestile omane 90ndatel; ajal, mil kõik näis veel võimalik.
Kõik on võimalik ka grusiinide poolt oma maa kohta kõneldavates juttudes, eriti siis, kui need puudutavad väidetavasti peaaegu vallutamatuid mägesid (näiteks 4710meetrine Ušba, mille kuristikke katvat eriti reetlik “peegeljää”), 8000aastast ajalugu, unikaalset keelt (omanimetus: kartuli) ning põlvnemist poolmüütilistest hiiglasekasvu ibeerlastest (asjaolu, et tänased grusiinid liiga sihvakad ei ole, pannakse süüks 13. sajandil mägiriigist üle käinud mongoleile). Kuigi vene turistide raha vastu pole grusiinidel otseselt midagi, on suhted märkimisväärselt jäised viimaste vallutajate, 2008. aastal sissetunginud põhjanaabritega, ning piir mitmes kohas tänaseni suletud. “Neid ei saa usaldada,” kõlab grusiinide tüüpiline hinnang Venemaale, kuigi samas spekuleeritakse naudinguga, et Putin olla pärit Gruusiast, üsna Stalini sünnikoha lähedalt: “Ja neil fotodel näeb see poiss tõesti välja täiesti nagu Putin ning öeldakse, et grusiinlasest kasuisa olla teda palju peksnud lapsepõlves – sealt see ehk tulebki...”
Sõltuvalt poliitkorrektsuse astmest kõigub Gruusia pindala 69 700 ja 107 600 ruutkilomeetri vahel. Maa on igal juhul tilluke, kuid rohetavates mäekurudes keerutades võtab linnulennul lühikesegi distantsi läbimine aega kordi rohkem kui Eestis ning põguski tundmaõppimine veelgi kauem. Kuuldud lood salapärasest Dušeetiast – vaid džiipidega ligipääsetavast Gruusia piirkonnast, kus metssigasid peetakse siiani pühadeks loomadeks ning kohalikud kummardavat paganlikel riitustel iidseid jumalaid – ainult süvendasid kripeldust minna uurima, kas legendid vastavad tõele. Ning isu kuulda kõiki neid lugusid, mis esialgu jäid rääkimata.
