Frangimaa südames jätkub nautlemisrõõmu igale maitsele

 (5)
Frangimaa südames jätkub nautlemisrõõmu igale maitsele
Veinipidu Hombergis.Foto: Franken Tourismus

„Frankoonia on nagu võlukummut, mille mahukad sahtlid toovad nähtavale aina uusi hinnalisi aardeid, ja nende hulk näib olevat otsatu.“ Nii kirjutas romantismiajastu poeet Karle Leberecht Immermann enam kui sada kuuskümmend aastat tagasi.

Peab tunnistama, et mitte midagi pole vahepeal õnneks muutunud. Põhja-Baierimaal asuv Frangimaa on tõepoolest endiselt kütkestav ja ahvatlev sihtkoht nii gurmee-, veini-, kultuuri- ja ajaloohuvilistele ning siin jätkub avastamist ja nautlemisrõõmu absoluutselt igale maitsele. Eelkõige aga neile, kellele maitseb vein. Ja veel enam neile, kellele maitseb valge vein.

Tänasel turismikaardil jaotatakse Frankoonia (kellele keeleliselt rohkem suupärane, võib kasutada ka Frangimaa) viieteistkümneks külastuspiirkonnaks: Fichtelgebirge, Frankenalpi, Hassberge mäed ja Frankooni Šveits, Altmühli jõeorus asuv looduspark, Frankewaldi ja Steigenwaldi metsaalad, Frankoonia järvistu, Rhön, Nurenberg, Spessart-Mainland, Tauberi ja Maini jõeorud ning muidugi kuulus Frankoonia veinipiirkond, mille viinaaedades valmib noobel ja kõrgelt hinnatud Silvaner. Looduse äärmine mitmekesisus ja ajaloolis-kultuuriline rikkus on andnud Frangimaale hellitusnime – „miniatuurne Saksamaa“.

Iidsetel aegadel frangi hõimude poolt hõivatud piirkond oli ka hiljem Saksa-Rooma keisririigi süda ning piirkonna ajaloo väärikus torkab silma igal sammul. Tänapäeval jaotub Frankoonia administratiivselt kolmeks: Alam-, (keskus Würzburg), Kesk-, (keskus Ansbach) ja Ülem-Frankooniaks (keskus Beyreuth). Kuid kindlasti tulevad ka Saksamaad mitte ehk nii väga hästi tundvatele lugejatele lisaks eelnimetatuile tuttavad ette ka sellised lähiümbruse linnad nagu Nürnberg, Bamberg, Rothenburg, Kulmbach, Coburg ja Regensburg – igaüks kuulus ja kaunis omal moel.

Marienbergi kindlus on ümbritsetud viinamarja-aedadega. Foto: Franken Tourismus
Seotud lood:

Frankoonias on koguni kolm UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat objekti: Würzburgi residents (ehitati 1720-44, lõplikult valmis 1780) ning mis lisaks Saksamaa suurimale ja vanimale veinikeldrile võib uhkustada nii maailmakuulsa Itaalia kunstniku Giovanni Battista Tiepolo freskode kui ka barokkajastu tipparhitekti Balthasar Neumanni ajastu imeks peetava võimsa trepihalliga (muidugi mõista on ka residents ise ja selle pargikompleks imetlusväärsed!). Samuti kuulub nimistusse Bambergi vanalinn koos linna sümboliks oleva imekauni toomkirikuga, kus saab näha tõelisi sakraalkunsti ja Saksa keisritega seotud haruldasi aardeid, ning kolmandaks 180 kilomeetri pikkune Püha Rooma keisririigi piirikindluste süsteem (Limes Romanus), mis läbib Kronachi, Prichsenstadti, Ochsenfurti ja Miltenbergi ning mille kõrgetel kaldapealsetel asuvad muljetavaldavad kindluslinnad, mille kitsad tänavad ja romantilised sisehoovid on lihtsalt lummavad. Samuti on piirkond rikas looduslikele termaalallikatele rajatud spaade poolest – Frangimaal on neid ligi kakskümmend ning Bad Kissingeni peetakse Saksamaa kõige kuulsamaks tervisespaaks, Bad Köningshofen on aga Saksamaa kõige esimene looduslik raviveekeskus ja Staatsbad Stebenis on kõige kuumemad soojaveeallikad.

Würzburgi residentsi kuulus trepihall. Foto: Franken Tourismus

Kuid lubage seekord jätta targu kõrvale matkameeste ja loodussõprade rajad ja ajaloohuviliste meelehärmiks ka ajaloosündmustes sügavuti kaevumine ning keskenduda antud juhul elunaudinguist ühele parimale – hõrgule keelekastele ning lisada kultuuri- ja ajalugu juurde vaid näpuotsaga. Sest ütleb ju kohalik kõnekäändki, et elu ilma peota (=veinita) on sama, kui võtta ette pikk reis, ilma et sul oleks ulualust, mis ajastust sõltumata tähendab rändajale tühja kõhtu ja nukrat meelt.

Niisiis – veinikultuur

Olgu ajaloo, kuumaveeallikate ja losside-kindlustega nagu on, sakslased teavad, mida tähendab tõeline puhkus ja elunautimine ning seda, et see käib alati käsikäes keelt alla viivate hõrgutiste ja hää veini või õllemärjukesega (piirkonnas on enam kui 300 väikest pruulikoda!). Esimesed köögikunsti võlusid hinnata oskavad külastajad saabuvad Frankooniasse juba varakevadel, mil veinimajades hakatakse korkide mõnusa mulpsumise saatel noori veine lahti korkima (Jungweinprobe – noore veini mekkimine) ja kui suurtel liudadel serveeritakse uhkusega esimesi õrnu spargleid ja värskeid kartuleid. Samuti tahetakse osalised olla ühel aasta suurimal peol ehk Frangimaa Veinikuninganna valimistel. Igal aastal valib tänaseks juba 176 aastaseks saav Frangimaa Veinitootjate Liit oma veinisaadiku ning valib välja kümnes erinevas kategoorias parimad veinid. Veinituurid huvilistele algavad mais ja kestavad hilissügiseni ning valik Frankoonia veinidega sinasõprust sobitada on avar, pakutakse tuure: „Külas veinimeistritel“, „Öö veinitalus“, Veinirestoranid ja romantilised hotellid“, „Vinoteegid“, „Veinifestivalid“, Vein ja gurmee“ ja nii edasi.

„Veininelinurgad ja -kolmnurgad“

Ajaloolistele andmetele tuginedes võib julgelt väita, et veini on Frangimaal valmistatud enam kui tuhat aastat – esimesed kirjalikud teated veinivalmistamisest Fulda benediktiinide mungakloostrist pärinevad 8. sajandist. Juba keskajal oli piirkonnas viinaaedade all enam kui 40000 hektarit maad, mis on kordi enam kui tänasel päeval, mil see küündib vaid 6100 hektarini. See-eest räägib veini kvaliteet ilmselgelt tänaste veinimeistrite kasuks. Laias laastus võib Frangimaa veinipiirkonnaks lugeda territooriumit Bambergist kuni Aschaffenburgini. Siin valitseb kontinentaalne kliima, mis on mõjutatud Vahemere soojast kliimast ning see sobib koos siinsete mineraalse pinnasega viinamarjade kasvatamiseks ideaalselt. Kuigi talved võivad siinkandis olla vahel üsna karmid ja nii mitmelgi aastal on kevadkülmad viinamarjade õiekobaratele massiliselt liiga teinud.

Viimati juhtus see eelmisel aastal, mis annab alust arvata, et 2011. aasta veinidel saab olema tavapärasest krõbedam hind. Kui juba hinnast juttu, siis just siin ja ei kusagil mujal veini ostes saate kätte kõige parema hinna ja kvaliteedi suhte ja kuigi on veine, mille kohta tavakodanik võib öelda kallis, on valdav enamus Frankoonia veine väga soodsa hinnaga.

Saksamaa kõige vanem ja suurem järjepidevalt tegutsenud veinikelder. Foto: Franken Tourismus

Seepärast soovitus – tulge Frankooniasse võimalusel ratastel, mitte lennukiga.

Viinamarjaistandike piirkonnad jaotuvad Frangimaal laias laastus kahte suurde ja ühte väiksemasse piirkonda – punaste viinamarjasortide peamist kasvuala nimetatakse „suureks nelinurgaks“ (Mainviereck) ja valgete viinamarjasortide kasvuala “suureks kolmnurgaks” (Maintrieeck). Punased sordid armastavad sooja ja nende päralt ongi Frangimaa kõige läänepoolsemad, kõige laugjamad ja punased savi- ja liivakivi rikkad viinamäed ning siin on kõige soojem kliima kogu Baierimaal. Olgu öeldud, et Frankoonia punased veinid on üsna noorukesed, sest nende kultiveerimine algas alles möödunud sajandi 70ndate algul. Eriliselt kõrge kvaliteediga on siinsed Pinot Noir ja haruldane sort Frühburgunder. Parimad siinsed punaseid veine valmistavad veinimajad asuvad Bürgstadtis, Grossheubachis ja Maini äärses Klingenbergis.

“Suur kolmnurk” asub otse Frangimaa südames ja siinsed viinaaiad uhkeldavad hõrkude valgete sortidega, mille kuningannaks on kahtlemata Silvaner.

Maini jõe lubjakivistel järskudel nõlvadel kasvavad hästi valged sordid, lisaks juba eelnimetatud Silvanerile on Müller-Thurgau, Riesling, Bacchus jpt. ning neile on omane selgelt äratuntav mineraalsus ja peen aroom. Siinne Silvaner, mille kohta pärinevad esimesed kirjalikud andmed juba 17. sajandi keskpaigast, olevat asjatundjate sõnul aga koguni nii hea, et Frangimaa on ainus koht kogu Saksamaal, kus kuulus Saksa veinikuningas Riesling teise veini varju jääb. Kõige kvaliteetsem ja tuntum Silvaneri kasvukoht on Würzburgi lähistel asuv Würzburger Stein, ning siinseid veine tuntaksegi sünonüümi Steinwein järgi. Würzburgi, kui Frangimaa südame, lähiümbruse linnadest on kõige kuulsamad oma veinide kvaliteedi ja veinifestivalide poolest Dettelbach, Volkach, Randersacker, Sommerhausen, Frickenhausen am Main, Sulzfeld am Main, Sommerach, Escherndorf ja Nordheim.

Kolmas piirkond Steigerwald, mille maapõu on rikas sulfaatide poolest, pakub maitsenaudingut eelkõige neile, kes armastavad tugeva mineraalsusega valgeid veine. Siinsetest veiniküladest on tuntumad Iphofen, Rödelsee ja Castell.

Tagatud kvaliteet

Frangimaa veinide kõrge kvaliteedistabiilsus tagatakse sellega, et absoluutselt kõik veinitootjad peavad oma veinid laskma kvaliteedikontrolli komisjoni poolt enne pudeldamist ära testida, ja see on veinimaal Saksamaalgi väga haruldane nähtus. Frankoonia veinidele on omane kõrge mineraalsus ja selle määramine jääksuhkru sisalduse kõrval on kvaliteedi määramise alus. Ilma igasuguse kõhkluseta peetakse just siinsest Silvaneri viinamarjasordist valmistatud veine teiste mujal maailmas samast marjast valminute kõrval konkurentsitult parimaiks. Kui mujal Saksamaal kasvatatavat Silvanerit peetakse lihtsateks, hea happelisusega ja meeldivalt puuviljasteks veinideks, siis on Frankoonia Silvaneris tunduvalt rohkem särtsu ja iseloomu. Pinnase mineraalsus, elegantne puuviljasus ja elava happelisusega tsitruselised veinid on valge veini armastajate seas väga kõrgelt hinnatud.

Enamik Frankoonia valgeid veine on kuivad ja vähetäidlased nn õhukesed veinid (näit. Kabinett) või keskmise täidlusega (näit. Auslese). Kuid toodetakse ka täidlaseid veine (näit. Beerenauslese ja Trockenbeerauselese). Frankoonia veinide puhul kasutatakse koguni eraldi terminit Fränkisch trocken (Frankoonia kuiv), mis viitab siinsete veinide jääksuhkru sisalduse äärmisele madalusele (5g/l või veelgi vähem), samas kuuluvad Saksamaal üldiselt kuivade veinide alla kuni 9g/l jääksuhkrusisaldusega veinid. Frankoonia veinide säilivusaeg on sõltuvalt selle valmistamisviisist erinev. Kvaliteetveinid (Qualitätswein ehk Kabinett-veinid) säilitavad oma kvalitatiivsed omadused kuni kolm aastat.

Kui neid hoida kauem, hakkab kaduma neile omane värske puuviljasus. Kõige kvaliteetsemad kuivad veinid (Spätlese), mis on tugeva täidlase maitsega, võivad pudelis edasi laagerduda kuni kuus aastat, vahel isegi enam. Mõned haruldased dessertveinid ja jäävein (Eiswein) võivad kesta aga mitu põlve ja olla suurepärased isegi viiekümne aasta möödudes.

Tammevaadis laagerdunud punased veinid 3 – 10 aastat, kui neid hoida heas veinikeldris. Seega ütleb lihtne loogika, et Frankoonia veinidest tuleb rõõmu tunda kohe ja veel parem kui kohapeal.

Kõige kuulsam ikkagi Silvaner Kuigi kõige kuulsam kohalik viinamarjasort on hele viinamarjasort Silvaner, mille kasvupind haarab 2008. aasta andemetele tuginedes 21% (ehk 1,276 ha) kogu kultiveeritavast pindalast, on kõige laiema kasvupinnaga (30% viinaaedade kasvupinnast ehk 1,838 hektarit) sort Müller-Thurgau. Piirkond on eriti tuntud just valgete viinamarjasortide kasvukohana, mis võtavad enda alla umbes 80% viinaaedadest.

Eelnimetatuile järgnevad kasvuala suurusega valge sort Bacchus (742 ha), punane sort Domina (347 ha), valge sort Riesling (297 ha) ja punane sort Spätburgunder (254 ha). Frankoonia veinide silmanähtavaks iseärasuseks lisaks kvaliteetsele sisule on iseäralik pudel – maailmas on vaid mõned piirkonnad, kus villitakse veine ebatavalistesse lapikutesse pudelitesse.

Frankoonia Bocksbeutel´ist hoiavad kohalikud suisa küünte ja hammastega kinni ning nad võitsid isegi 1989.

aastal Euroopa Liidu „pudelisõja“, mis lõppes nii neile kui ka veel mõne teise Euroopa Liidu piirkonna veinitootjatele võiduga, mis lubas neil erandkorras villida meelepärastesse pudelitesse.

See polnud lihtsalt kohalike kius või soovimatus liigseid kulutusi teha, vaid ajaloo ja traditsioonide austamine - Bocksbeutel on Frankoonias olnud kasutusel ligi tuhat aastat.

Tüüpiliselt teistele Saksa veinipiirkondadele tarbitakse enamus piirkonna veinitoodangust ära kohapeal ja ekspordile suurt rõhku ei panda. Põhjus on lihtne – kohalike endi veiniarmastus, suur turistide hulk, restoranidekohvikute ja hotellide arvukus tagavad veinidele kõrge nõudluse kohapealgi. Lisaks sellel on pea igal linnal, linnakesel ja külal oma veinifestival (Weinfest), millele sekundeerivad veinimajade ja veinitubade soodsad väljamüügid ehk Heckenwirtschaft´id.

Muide, jalutades ükskõik missuguses külas või väikelinnas ning nähes kellegi välisukse taga veinide nimekirja ja/või paari näidispudelit, võite julgelt ja häbenemata anda uksekella ja meelepärase veini kaasa osta – nii see asi siin käibki.

Kuidas Frankoonia veinide hulgas paremini orienteeruda?

Prädikat-veinide (varem tähistati ka tähistusega QmP) kategooriasse kuuluvad kõige kõrgema kvaliteediga Saksa veinid. Kvaliteedimärgi ja selle eri alakategooriatesse määramise aluseks on veinitoorme ehk viinamarjamahla suhkrusisaldus, mis sõltuvalt piirkonnast ja viimarjasordist on erinev. Prädikatsüsteem võeti esmakordselt kasutusele Johannisbergi veinikojas Rheingaus, kus 1775. aastal valmis esimene Spätlese vein.

• Kabinett põhikorjest saadud marjast valminud vein, täidlase küpsusega, mineraalne, tavaliselt poolmagus, kergelt vürtsikas ja karge, kergelt happeline vein.
• Spätlase ehk “hiline korje” – poolmagus vein, sageli (kuid mitte alati!) magusam ja puuviljasem kui Kabinett. Spätlese võib olla ka üsna täidlane ja kuiv ning kuna tegu on hilise korjega, pole see nii magus nagu dessertveinid tavaliselt on.
• Auslese ehk “valikkorje” – vein valmib parimatest ehk valikmarja kobaratest, tavaliselt poolmagus või magus rikkaliku maitse- ja lõhnabuketiga kuiv vein. Auslese on tippvein, mis katab väga laia veinispektrit ning sobib ka dessertveiniks.
• Beerenauslese – ehk “valikmarja korje” valmib ainult valikmarjadest, mis nopitakse üleküpsenud marjakobaratest. Suurepärane dessertvein.
• Eiswein valmib viinamarjadest, mis on looduslikul moel saanud külmast näpistada (mitte mingil juhul pole neid marju külmutatud!) Marjade suhkrusisaldus peab küündima aga sellegi poolest samale tasemele nagu Beerenauslese veinide puhul.
• Trockenbeerenauslese ehk “kuivanud marjade valikkorje” mis tähendab üleküpsenud ja krimpsu tõmmanud kvaliteetsetest marjadest valminud veini, mis on eriti rikkaliku maitse- ja lõhnabuketiga magus vein.

Legendaarsed veinikeldrid, mida tuleb kindlasti Würzburgis külastada

Staatlicher Hofkeller Würzburg. Saksamaa kõige vanem ja suurem järjepidevalt tegutsenud veinikelder asuti 1128. aastal Würzburgi piiskopi Embricho poolt koos kloostri rajamisega. Vürstpiiskopliku õukonna veinikeldri staatuse sai 1802. aastal, 1814. aastal nimetati Baieri õukonna veinikeldriks ja pärast monarhia kukutamist 1918. aastal kannab nime Staalicher Hofkeller Würzburg. Kuna keldri ehitamist juhtis isiklikult kuulus arhitekt ja ehitusmeister Balthasar Neumann, on kelder üks ilusamaid veinikeldreid maailmas ja kuuemeetriste seintega veinipühamu hõlmab kogu Würzburgi vürstpiiskopliku residentsi keldrikorruse ehk 4557 m2. www.hofkeller.de

Weingut Juliusspital. 1576. aastal asutas vürstpiiskop Julius Echter von Mespelbrunn heategevusliku hoolekandefondi, mille juurde kuulus seeniorite hooldekodu, mille toimetulekuraha tuli maadelt ja veiniaedadest. Nõnda on see kestnud tänase päevani ning Juliusspital on maailma kõige suurema Silvaneri viinaaia omanik ja Saksamaa suuruselt teine viinamarjaistanduste omanik, kuuludes maailma kümne parima veinimaja nimekirja. Siinne vinoteek on kollektsioonilt haruldane ja veinid ekstraklass!
www.weingut-juliusspital.de

Hea teada

• Kõigi Frankoonias toimuvate suuremate ja väiksemate veiniürituste ja festivalide kohta kuni aasta lõpuni leiad infot ja saad kalendri alla laadida veebist www.frankenwein-aktuell.de
• Üldinfo kõige vajaliku ja kohalike kultuurifestivalide, restoranide ja hotellide kohta Frankoonias leiab veebist www.franken-weinland.de ja www.frankentourismus.de
• Würzburgi Turismiinfokeskus Congress Centrum: e-post tourismus@wuerzburg.de, veeb www.wuerzburg.de

Autor tänab koostöö eest lennufirmat AirBaltic, Saksa Turismiametit ja Franken Tourismust.

(Reisimaailm 5/2012)