Matonge linnaosas Brüsselis elab ehk kõige rohkem Aafrika päritolu inimesi. Et sinna jõuda, tuleb sõita metrooga Porte de Namuri, mille perroonile ilmub õhtuti neli raskelt relvastatud sõdurit kaitseriietuses, varustatud seljakottide ning automaatidega. Metroost välja pääseb mitmest väga erinevast kohast. Võtke üks ülespoole viivatest treppides ja leiate end ühel linna luksuslikumal alleel, Avenue Louise’il, brändikaupluste ja Apple muljetavaldava arhitektuuriga esinduskauplusega. Kui välja tulla vähem esinduslikumale kaubandustänavale, Chaussée d’Ixelles’i, siis leiab eest pika traditsiooniga väikese hotelli ühel kitsal kõrvaltänaval.

Kui õhtutunnil keerasin Brüsseli tavapärase kerge vihma saatel sisse Bergeri tänavasse, siis tekkis samaaegselt tunne, et astusin eelmisse sajandisse või vähemalt filmi. Le Berger, mille logol on tema nime järgi kujutatud karjust, on väga eriline hotell. Ta oli seda, kui ta loodi ja ta on väga eriline hotell tänaseni. Peaaegu oleks see hotell 2010. aastal linnaplaanist kadunud, kui mitte paar kuud enne kokkulepitud lõhkumisaega ei oleks sinna sattunud ja samas sellest nostalgilis-erootilisest õhkkonnast ka vaimustusse sattunud kunstiajaloolane Isabelle Léonard. Tänu tema vaimustusele ja aktiivsusele hotell renoveeriti. Ning tänaseks on Le Bergerist saanud hommage, austusavaldus majale, mille kirjeldus mahub väljendisse maison de rendez-vous (e.k kohtumiste maja).

Ettevõtja Gabriel Duhoux asutas nimelt selle hotelli sõprade soovil, kes tahtsid elada oma isiklikku paralleelelu ajastul, kus isegi avalik kallistus tänaval oli täiesti sobimatu. See oli mõeldud paigana, kus kõrgem keskklass ja heal järjel ettevõtjad said elu nautida. Seetõttu kutsuti hotelli ka romantiliste kohtumiste paigaks. Hotell pakkus diskreetsust, stiili ja luksust, kus paarid said juua šampanjat ja süüa austreid. Prostituutidele oli sisenemine keelatud nagu ka alla 21-aastastele neidudele.

Täna on punase vaibaga kaetud labürintlike koridoride ustel nimed Chloe, Janne, Eloise, Ambre. Selliselt oli kindlustatud, et hotelli külastades olid välistatud üllatuslikud kohtumised, sest ka väljuda sai teisest uksest kui sisse tuldi. Hotelli astudes tuleb silmadel kõigepealt lasta veidi harjuda hämarusega. Sisearhitekt Marina Nievergelt on suutnud säilitada tollase õhkkonna, toad on kõik küll erinevad, ühendavaks jooneks on art deco mööbel ja uksed ning vintage tapeet. Hotelli noor manager Benoit Thewys on üliuhke, et juugendstiili detailid peeglitest kuni lampide ja lülititeni välja on suurelt jaolt säilinud, osaliselt antiik-kauplustest leitud ning leidnud kasutust hotelli sisustuse juures. Kaunid on tubade puidust juugenduksed, kirjavahetuseks hotelli personaliga leiab spetsiaalsed postkastikesed uste sisepoolel.

Õhtuti on hotelli hubane itaalia köögi ja veiniga restoran Vini Divini täis külastajaid. Kes hotelli üksi külastab, saab lehitseda hotelli baaris Isabelle Léonardi poolt välja antud raamatut, kuhu ta on kogunud lugusid toatüdrukutelt ja hotelli pikaajaliselt administraatorilt. Kõige parem koht selleks on suurtel diivanitel otse metallist art déco Palmipuu valgusti all.

Otse baari vastas on seinal foto, mis on interpretatsioon ühest maailma kuulsamast maalist, Leonardo Da Vinci “L’ultima Cena” ehk „Püha õhtusöömaaeg“. See oli kunstnik Bart Ramakers, kes koos modellidega Neo Retro Agency’st tegi Le Bergeri tubades terve fotosessiooni, millele järgnes soolonäituse avamine nime all „Strangers in the Night“ (e.k võõrad öös). Foto kuldne värvus lisab sellele esteetilisusele erilise sära.

Bart Ramakersile on alati meeldinud klassikaliste filmistseenide või tuntud vanade piltide, müütide ja legendide järgi luua uusi lugusid, milledele ta lisab veidi irooniat ja sarkasmi. Nii ka see Bart Ramakersi foto, millel Jeesuse jüngreid asendavad enam-vähem paljad kaunid daamid. Näituse avamisel 2014. aasta oktoobris olid kohal ka kõik modellid, etendades life fotot, mille Bart Ramakers kujundas. Selliselt on nad oma ilus ja paljasuses aga paljude külastajate jaoks väga provokatiivsed. Eriti kui vaataja seostab stseeni ka veel da Vinci originaaliga.

Bar Remakers on andnud oma foto juurde aga selgituse, nimetades seda „Agnus Dei“ — „Mitte piinlemine ei päästa maailma, vaid ainult armastus.“ See ongi kunstniku moto, mis peitub püha söömaaja paljas ja säravas alternatiivsus-provokatiivsuses kunstiteoses.

Ning lõpetuseks näitame teile ka hotellis asuva kunstiteose tsenseerimata versiooni: