Eluülikooli esimene kursus – reis ümber maailma!

 (2)
UUS BLOGI!
Aastaks või kaheks vajaminev tavaar seljakotti pakitud, asusid Kadri (pildil) ja Uku Tartust Valga ning Valgast maailma poole teele.
Aastaks või kaheks vajaminev tavaar seljakotti pakitud, asusid Kadri (pildil) ja Uku Tartust Valga ning Valgast maailma poole teele. Erakogu

Juunikuus sain Tartu ülikoolis bakalareusekraadi. Täpselt samamoodi ka mu elu- ja reisikaaslane Uku. Septembrikuu keskpaigas alustasime aga kraadi omandamist eluülikoolis, võttes ette üsnagi keerulise kursuse - reisi ümber maailma.

Idee minna reisile ümber maailma oli kerkinud ja küpsenud meie peades juba peaaegu viis aastat, kuid kõige suuremaks takistuseks oli alati ajanappus. Nüüd, mil üks suur etapp elust läbi ning erinevad uksed ja aknad erinevate võimalustega avali, otsustasime aasta või kahe jooksul omandada praktilisi oskusi, teadmisi ja kogemusi, mida koolipingis pole võimalik ära õppida ega selgeks saada.
Lisaks on meil mõlemal alati hinges olnud soov, nii klišeelikult kui see ka ei kõla, parandada maailma. Mõeldes aga sotsiaalsetele probleemidele, mille küüsis inimesed erinevates maailmaotstes vaevlevad, ei osanud me kumbki pärast umbkaudu 15 järjestikust kooliaastat, üle 20 eluaasta jooksul loetud raamatuid ning pidevat meediatarbimist, ammendavat vastust anda. Seega asusime teele, peas missioon suhelda võimalikult paljude kohalikega ning kogeda võimalikul palju enda nahal elu, mida nemad elavad.

Nagu kodus, ainult odavam
Meie reis algas Tartus kodust välja astudes, suunaga Valga ja Valka poole. Esimene sihtkoht, kuhu kondimootori jõul ning pöidlaküüdi abiga suundusime, oli naaberriigi pealinn. Jõudsime Riiga nelja tunni ning nelja autoga – kahe eestlase, ühe eestivenelase ning ühe lätlasega.

Seotud lood:

Lõunanaabrite pealinnas olime kaks ööd, peatudes Uku sõprade juures, kes möödunud aasta sügisel Erasmus-programmiga Tartus õppisid. Nendega Eesti ja Läti hindadest rääkides, selgus, et Lätis on tõepoolest peaaegu kõik asjad odavamad, ja seda mitte ainult alkoholitooteid silmas pidades. Näiteks kui Eestis on autojuhi lube tehes lisasõidutunni hind (45 min) 18 eurot, siis seal maksab 90 minuti pikkune sõidutund 20 eurot. Tuntav hinnavahe on ka näiteks dokumente vahetades – nii passi kui ka ID-kaardi eest tuleb Lätis välja käia 10 eurot vähem kui Eestis.
Kui kõrvale jätta hinnavõrdlus, tundsime Riias end sama koduselt kui Tartus. Enne Leedu poole edasi suundumist, käis meil peast läbi muigava panev mõte, et välismaistest riikides on Läti ilmselt eesootaval Ida-Euroopa teekonnal kõige kallim riik, kus viibime.

Riiast Vilniusesse hääletamine tundus olevat võimatu missioon: ebasõbraliku hääletamiskeskkonna lõid nii rekkaderohke maantee Via Baltica kui ka kiirteed. Kadri Org


Seniavastamata Balti vend
Järgmine nii-öelda transiitriik, kus tegime kahe päeva pikkuse peatuse, oli Leedu. Kuigi oleme mõlemad enne maailmareisile suundumist Euroopas üsnagi palju reisinud, pidime nentima, et me kaugemast Baltimaade vennast palju ei tea.

Nimelt on Leedu meile alati tundnud olevat kodule lähedal asuv riik, mis ei kõla piisavalt eksootiliselt, et see konkreetseks reisisihtpunktist võtta. Auto- või bussitransporti kasutades on lõunapoolne Balti riik küll alati ette jäänud, kuid sellest on ilma pikemate peatusteta kiirelt läbi vuhisetud. Seega oli meie jaoks Vilnius ning läheduses asuv Trakai täiesti avastamata piirkond. Eriti üllatav avastus oli meie jaoks see, et Leedu ei olegi Eesti ja Lätiga nii sarnane, kui me enne oletasime!

Vilniuse rohelus jättis mulje nagu me ei viibiks Balti riikide suurimas pealinnas, vaid taimestikurikkas väikelinnas. Kadri Org


Kui põhjapoolsetes Balti riikides on peamiseks vähemusrahvaks venelased, siis Leedus on suur poolakate kogukond. Huvitav teadasaamine oli ka see, et rohkelt leedukaid emigreeruvad koduriigist välismaale – pärast Vilniust ja Kaunast on leedukate arvukuselt järgmine linn London. Suurt hämmastust ning vastuseta jäänud küsimusi tekitas fakt, et Balti vend on suitsiidide arvult maailmas neljandal või viiendal kohal ning meessoost isikute enesetappude statistikas hõbemedalist.
Minnes rõõmsamate teemade juurde, siis meie jaoks oli imestusväärne Vilniuses lokkav rohelus ning värvirohkus. Samuti ka leedukate ülisuur kartulilembus - kui eestlase korralikuks lõunasöögiks on liha ja kartul, siis nemad maiustaksid kartulitega nii hommiku-, lõuna- kui ka õhturoaks. Huvitav tava leedukate liikluses oli see, et kui bussid ja trollid on õhtul sõidu lõpetanud, võivad autod ühistranspordipeatustes parkida.

Leedukate kartulilembus väljendub ka nende rahvustoidus. Kaks lihast cepelinai toidavad aga ka kõige näljasema Eesti mehe, kes sinna külla sattunud. Wikimedia

Samm-sammult kaootilisemaks
Üldiselt, mida Balti riik allapoole, seda kaootilisemaks ja vabamaks läks liikluskorraldus. Eestis pole ka silmapaistvate ja eriliste auto numbrimärkide ostmine ja müümine nii populaarne kui Lätis ja Leedus – seal on inimesed valmis välja käima sadu eurosid, et saada numbrimärgiks EGG 123 või DOG 007.
Pärast viie päeva pikkust külastust ning lähemat tutvust Balti naabritega, pöörasime näod Valgevene poole, mis on viisa nõude tõttu Euroopa kaardil kui must ala, kuhu turistid ja rännumehed niisama naljalt ei satu. Et tegemist on Euroopa viimase ja ainukese diktaatorliku riigiga, oli eesootav etteaimamatu, kuid samas ka kohutavalt paeluv ja põnevust pakkuv!