Pärast Lovceni külastust liikusimegi edasi endise pealinna Cetinje poole, kus tegime paaritunnise peatuse, et süüa ja linnas ringi vaadata. Kuna tegu on endise pealinnaga, asub seal mitmeid tähtsaid hooneid nagu Montenegro endiste printside ja kuningate palee, praeguse presidendi palee, 18. sajandi algul ehitatud klooster ning mõned endised saatkonnad. Cetinjest liikusime edasi Crnojevica jõe poole, et üles leida kuulus Pavlova Strana vaateplatvorm. Sealt avanenud vaade oli võib-olla isegi terve reisi ilusaim. Käänuline jõesäng oli ümbritsetud rohelusse mattunud küngastest ning tänu aeglasele voolule olid jõe servad paarikümne meetri ulatuses kaetud vesiroosidega, mis muutsid kogu jõe väga roheliseks. Tegu oli järjekordse näitega tõelisest Balkanist — metsik loodus kogu oma hiilguses. Crnojevica jõel leidsime ka ühe väga mõnusa ja vaikse koha ujumiseks, mis oli ideaalne viis enda maha jahutamiseks üle 30 kraadises kuumuses. Pärast tunniajast jahutust hakkasime suunduma tagasi Kotori poole. Otsustasime seda teha läbi rannikukuurort Budva, et seal veel kord ujumas käia ning ära vaadata linna lähedal asuva kuulus Sveti Stefani saar. Tänapäeval ühendab saart maismaaga väikene maakitsus ning saarest endast on tehtud hotellikompleks, kuhu mitte-klientidel asja pole. Kui me lõpuks Budvasse kohale jõudsime, saime me kergema šoki osaliseks nähes seda metsikult suurt tänavatel patseerivat turistide hulka. Autoga oli seal kohutav liigelda ning parkimiskoha otsime näis mõttetult kaua aega võttev tegevus. Võtsime vastu otsuse Sveti Stefanisse üldse mitte trügida ning ujuma minna palju rahulikumas Kotoris. Jäime oma otsusega väga rahule ning õhtune ujumine Kotori lahes oli mõnus jahutus enne pikka ööd Mostari poole suunduvad bussis.

Otsustasime ööbussi kasuks, sest ei tahtnud niigi nappi päevast aega bussisõidu peale kulutada. Öö bussis ei olnud mõnus — unerohust hoolimata väga sõba silmale ei saanud ning hommikul kell seitse Mostarisse jõudes ei tundnud me end pehmelt öeldes kõige värskemalt. Lahendusena nägime suplust Mostarist läbivoolavas Neretva jões. Kohavalik oli seekord väga kerge — kuulsa Stari mosti ehk vana silla all. Karastav suplus väga külmas ning äärmiselt kiire vooluga jões äratas meid korralikult üles. Lisaks oli meil harukordne võimalus teha pilti täiesti inimtühjast sillast. Kes varem Mostaris käinud, teab, et sild kui Mostari populaarseim vaatamisväärsus on alati paksult rahvast täis ning tühjast sillast pildi tegemiseks peabki kohale minema vahetult pärast päikesetõusu.

Sild ehitati algupäraselt 16. sajandil ottomanide poolt ning on üks paremaid näiteid Balkani islami arhitektuurist. Sild oleks ilmselt omapärase kaarja kuju tõttu niisamagi kuulus, aga kuulsamaks teeb silla fakt, et ta hävitati 1993. aasta novembris Bosnia sõjas horvaatide poolt. Silda hakati taasehitama 2001. aasta ning eesmärk oli sild taastada tema eelneval kujul nii täpselt kui võimalik. Selleks kutsuti silda ehitama Türgi ehitusfirma, kes tundis ottomanide ehituskunsti. Taasavamine toimus 2004. aastal ning nüüd peaks sild välja nägema täpselt samasugune nagu enne tema puruks pommitamist. Kui Stari Most rekonstrueeriti, sest ta oli Mostari ja kogu Bosnia üks sümbolitest, siis paljud teised Bosnia sõjas puruks pommitatud hooned seisavad seniajani täiesti lagunenult. See tundub praeguses Mostari hubases ja ilusas vanalinnas ringi kõndides uskumatu ja ebareaalne, aga sõjas hävinenud majad ning iga nurga peal silma hakkavad kuuliaugud tuletavad teravalt meelde, et ainult veidi üle 20 aasta tagasi oli linn haaratud II maailmasõja järgse Euroopa veriseimasse sõtta. Pinged ühiskonnas pole väidetavalt kuhugi kadunud ning praegu olevat Mostari linn jagunenud kaheks — ühel pool jõge on kristlased ning teisel pool moslemid. Linna jaotumist kaheks on selgelt näha ka tänavapildis — kristlaste osas on domineerivad kirikud ning linna kõrval asuva mäe tippu on isegi hiiglaslik rist püsti pandud, samas kui moslemite osas on näha ainult mošeesid minarettidega. Kõik see kokku teeb Mostarist väga huvitava kultuuride segu.

Jätkub...