Eestlane Uganda rahvuspargis purunenud rehvi ja näljaste lõvidega

 (14)
Eestlane Uganda rahvuspargis purunenud rehvi ja näljaste lõvidega
Foto: Scanpix

1907. aastal reisis 33aastane Winston Churchill läbi Ida-Aafrika ning nimetas Uganda Aafrika pärliks. „Ma ütlen, keskenduge Ugandale! Selle suurepärasusele, vormide ja värvide mitmekülgsusele, selle hiilgava elu rohkusele – lindudele, putukatele, roomajatele, loomadele. Uganda on tõeline Aafrika pärl!“ lausus tulevane Suurbritannia peaminister.

Katkend Siisi Saetalu raamatust "Minu Uganda" (Petrone Print 2015).

Ugandas töötavatele välismaalastele lisaks käib siin ka omajagu turiste, kes sõidavad lennujaamast otse vihmametsa või savanni ning ei pruugi tõsta oma jalga hetkekski Kampala heitgaasides vohavatele tänavatele. Lõpuks ometi on ka minul võimalus klassikalise safarituristi rada käia. Sõit algab varahommikul. Asjad on pakitud ning vähkren voodis elevusest näha elevante, krokodille ja piirituid vaateid.

Täpselt kell seitse hommikul, hetkel, mil päike tõuseb, pargib külalismaja ette matatu't meenutav neljarattaveoga mikrobuss, mille roolis istub UPA kohalik vabatahtlik Faruk. Kuna ühistranspordiga pole võimalik rahvusparkidesse ja looduskaunitesse kohtadesse ligi pääseda, siis sõidutab meid läbi Uganda ilu autojuhi-giidina raha teeniv Faruk. Kulude optimeerimiseks reisime kolmekesi koos: mina, saksa tüdruk Tomma ja hispaanlanna Jenny.

Tänu oma suurepärasele geograafilisele asukohale on Ugandasse koondunud nõnda kirju loomariik, et ühe reisiga võib ära näha pea kõik loomad, mida Aafrikasse otsima võiks tulla. Vähemasti olen kuulnud endast suuremaid rännumehi seda väitmas. Rahvusparkides elavad vabas looduses elevandid, lõvid, jõehobud, sebrad, pühvlid, kaelkirjakud, krokodillid, loendamatud antiloobid, šimpansid ning väljasuremisohus mägigorillad, keda on maailma alles jäänud vaid umbes 800 isendit. Just gorillade külastamine vihmametsas on siinne kõige unikaalsem turismimagnet. Üks tund gorillade seltsis maksab üle viiesaja dollari ning võib nõuda kuni kümme tundi mägises vihmametsas matkamist.

Olen turistidele mõeldud Uganda reisijuhi juba peaaegu kaanest kaaneni läbi lugenud ning seega reisiks enam kui valmis. Unustan kümneks päevaks kohviku planeerimise, sean päikeseprillid ninale ning olen aktiivseks puhkuseks valmis.

*

Minu elu esimene rahvuspargi külastus on pisikesse ning turistide seas alahinnatud Lake Mburo rahvusparki. Kuna jõuame parki päikeseloojanguks, saab meie esimeseks seikluseks jalutuskäik metsatukka jäävasse ööbimiskohta, pisikesse ilma WCta majakesse. Turistid on rahvusparkides tavapäraselt majutatud korralikes sooja vee ja ilusa vaatega onnides-majakestes, kuid kuna neis küsitakse ööbimise eest kobedaid summasid, siis katsume oma reisil soodsamaid lahendusi leida.

Teel majakeseni manitseb giid, et võtaksime öösel välikäimlasse minnes kaasa taskulambi, kuna seal võib kohtuda pühvliga. Alles hiljem, kui giid juba kaugel oma onnis magab, hakkan mõtlema, kuidas võiks üks taskulamp mind pühvli eest kaitsta. Kas pühvlid kardavad valgust? Või kardavad nad mind? Ükski meist, kolmest tüdrukust sel ööl käimla poole ei kipu.

Pühvel meil siiski nägemata ei jää. Lake Mburo rahvuspark on Aafrikas üks väheseid, kus on peale tavalise autosafari võimalik loodusesse minna jalgsi: küll üheskoos giidi ning tema suure relvaga, kuid ilma mootoripõrina ning kaitsva autokereta. Päikesetõusul märjas murus naisgiidi sabas läbi savanni mütates sattume õige kiiresti vastamisi suure üksiku isase pühvliga. Massiivset keret nähes võpatan. Õnneks on pühvlitel nõnda kehv silmanägemine, et olenemata sellest, et ta otse meie poole vaatab, pole tal giidi sõnul meie lähedusest aimugi. Et meie õnn ei pöörduks, astume pühvli rajalt siiski kõrvale ning anname talle alandlikult teed.

Mitte kuigi palju hiljem, sama jalutuskäigu jooksul, sattume antiloobiskeleti juurde, mida uurides katsume giidi vihjete abil mõistatada, millise kiskja saagiks on loom langenud. Skeleti asetusest järeldab giid, et oma kõhutäie on antiloobist saanud pargis harva nähtav lõvi. Teadmine, et seisan keset savanni, eemal autodest ja majadest, täpselt samal kohal, kus alles mõni aeg tagasi on olnud loomade kuningas, on päris võimas. Ehk võimsamgi kui kolm päeva hiljem Queen Elizabethi rahvuspargis autokatuselt pool tundi järjest magava lõvi jalga vahtida.

Queen Elizabeth on Uganda kõige lihtsamini ligipääsetav rahvuspark ning jätab Mburo järve ümber jalutamisega võrreldes hulga kommertslikuma mulje. Läbi pargi viib asfalteeritud tee, kus elevantide keskel vuravad mammisid naaberkülla turule sõidutavad matatu'd ja banaanikoormaid vedavad jalgrattad. Jõehobud ja krokodillid tukastavad jõekaldale jäetud kaluripaatide vahel, millest vaid mõnisada meetrit eemal mängivad lapsed kooliõuel jalgpalli. Kolm korda päevas sõidab külast mööda turistide fotoaparaatide välkudest särav laevuke. Pärast tunde elevantide, jõehobude, krokodillide, ahvide, pühvlite ja antiloopide vahtimist saavad turistid küla ja selle elanikke nähes pildistamisele uue hoo sisse.

Pooled laeval istuvatest loodushuvilistest on parki saabunud alles pärastlõunaks. Vanadest olijatest eristab neid vaid üks, kuid siiski väga oluline detail - nad pole veel kohtunud lõviga! Kuna päevaks poeb loomariigi kuningas kuumuse eest varju tukkuma, siis on turistid sunnitud ärkama kell 5.30 varahommikul, pakkima kaasa võileivad ning vurama renditud maastikuautodel giidide juhendusel lõvijahile. Relvaks muidugi vaid fotoaparaadid.

Maasturid kihutavad itta, läände, põhja, lõunasse. Giidid püüavad kehva leviga rahvuspargis pidevalt üksteisele helistada: „Noh, kas leidsite?", „Aga teie?". Kuni lõpuks keegi vastab jaatavalt. Maasturijuhid idas, läänes, põhjas ja lõunas vajutavad samal ajal piduripedaali ning seavad suuna leitud lõvi poole. Paarikümne minutiga koguneb samasse punkti kokku ligi kümme maasturit. Turistide peanupud tõusevad kordamööda katuseakendest välja, katikud on eemaldatud, kaamerad on lahinguvalmis.

Ja seal ta ongi! Lõvi! Loomade kuningas!

Täpsemalt on küll näha vaid lõvi jalga, mida unine loom külastajate rõõmuks korra iga paari minuti tagant liigutab. Meie matatu't meenutav mikrobuss on üks kümnest lõvijala ümber kogunenud autost. Lõdiseme Jenny ja Tommaga varahommikuses savannikülmas auto katusel. Faruk ronib rahutult autoaknast sisse ja välja, et end lõvi jalale lähemale upitada: „Kas te ikka näete? See on päris lõvi!" on autojuht ei tea mitmekümnendat korda rahvusparki külastades endiselt elevil.

„Aga see on ju vaid lõvi jalg?" julgen kommenteerida.

Tomma naerab oma tavapärast muretut naeru, mis julgustab mind edasi pärima.

„Aga miks me seda lõvi nii tormakalt jahime?" küsin ettevaatlikult.

Tomma ärkab: „Just! Minu arust on see ka tobe. Kõik need inimesed ümber selle ühe vaese looma jala."

Faruk manitseb meid kannatlikkusele: „No oodake, küll ta end liigutab."

„Aga kuidas oleks, kui me sõidaks ikkagi ringi ja vaataks veel loodust ja antiloope?" pakun välja.

Faruki näos on näha arusaamatust ja pettumust, kuid ta otsustab siiski klientidele vastu tulla. Manööverdame autode vahelt minema lõputu tühjuse poole. Viis minutit hiljem heliseb giidi telefon. Ta vastab vaid hetkeks ning Faruk juba pidurdab, teeb tagasipöörde ning lisab kiirust. Lõvijaht on taas hoos. Seekord pidavat tegu olema ärkvel lõviga. Veerand tundi hiljem pargime end lõviperekonnast paarikümne meetri kaugusele. Tõsi, isalõvi väiksemgi liigutus paneb ohhetama. Milline väärikus! Nähes veel lõvikutsikat oma ema sabas sörkimas, paistab lõvijaht oma tobedust väärt olevat.

Queen Elizabethi rahvuspargi lõunaserval elavad siinsete lõvide haruldased sugulased, kes ronivad päevakuumuse eest varju puude otsa. Neid on maailmas üldse vaid kaks populatsiooni, üks Ugandas, teine Tansaanias. Seda, miks nad sinna puu otsa ronivad, tegelikult päris hästi ei teata, aga arvatakse, et lõvid otsivad varju kuumuse ja tsetsekärbeste eest, mis hammustavad sama valusalt kui Eesti parmud ja võivad hammustades inimesi surmavasse unitõvesse nakatada.

Pargi lõunasektorisse sisenedes sulgeb Faruk tsetsekärbeste hirmus autoaknad ning sõidame paar tundi ümber suurte viigipuude. Otsime jälle lõvisid. Äkitselt keerab Faruk akna alla ning vaatab nukralt aknast välja parempoolse esirehvi poole. Rehv on tühi. Enne kui jõuame probleemi lahendamise peale mõtlema hakata, märkab giid paarisaja meetri kaugusel peatunud autot, mille katuseaknast välgutavad turistid pilte teha. See tähendab vaid üht: nad pildistavad lõvisid. Faruk käivitab auto ning kiirustab tühjast autorehvist hoolimata lõvide poole. Otsime oma fotoaparaadid välja.

Pärast kahtkümmet minutit pildistamist hakkab Faruk uuesti auto pärast muretsema. Kui edasi sõidame, läheb rehv kindlasti katki. Lõvidest vaid mõne meetri kaugusel on hullumeelne autost välja minna. Seda ei luba loomulikult ka pargi reeglid. Giid teab soovitada, et ligi kilomeetri kaugusel asub pargivahi laager ning võime paluda sealt luba rehvi vahetada. Paistab, et tegelikult pole külastajatel ka seal peatumine lubatud, kuid parema lahenduse puudumisel seame suuna pargivahi laagri poole.

Laager koosneb kolmest onnist ning suure puu all istuvast raadiot kuulavast vanahärrast. Tema ülesanne on jälgida, et naaberriigi Kongo demokraatliku vabariigi mässulised parki ei siseneks. Nii ta siin istub iga päev, hoides käeulatuses Kalašnikovi, ainsat abimeest, mille järele haarata, kui kilomeetri kaugusel tukkuvad lõvid peaksid uudishimulikuks muutuma.

Mu kõht koriseb. Lõunaaeg on peaaegu käes, kuid auto rehvivahetus paistab veel aega võtvat. Auto alt ulatub välja kolm paari jalgu ning kostab pidevat seletamist. Kõik mehed, Faruk, pargivaht ja giid on rehvivahetamisele pühendunud. Kalašnikov toetub üksinduses puu najale.

Kahe tunniga saab rehv õnneks vahetatud. Ühelgi lõvil selle ajaga kõht tühjaks ei lähe ning jätkame tervelt ja õnnelikult sõitu.