Eesti tudeng Saksamaal: sakslastele ei mahu pähe, kui pere kohta on vaid üks auto!

 (15)
Eesti tudeng Saksamaal: sakslastele ei mahu pähe, kui pere kohta on vaid üks auto!
Foto: erakogu

""Nein! Auf keinen Fall!” (“Ei! Mitte mingil juhul!”) turtsaka näo saatel oli siis me jaoks see Augsburgi üks esimesi kontakte, kui astusime ülikooli majutusosakonda ja selle juht kuulis, et tahaksin ka oma kaasa ühikatuppa võtta," kirjutab Virgo Siil. Virgo õpib Kristjan Jaagu stipendiumi toel Saksamaal Augsburgi ülikoolis.

Võtsin Augsburgi asjaajamisteks ja paberite tallel hoidmiseks oma TÜ mapi. "Peaks kõik paberid mugavalt ühes mapis hoidma," mõtlesin. Naiivitar. Mapp ajab juba praegu, esimeste siin veedetud nädalate järel üle, ma ei tea, mis veel semestri lõpul saab.

Foto: erakogu

Igal juhul oli paberimajandust, kirjade edasi-tagasi saatmist ja muidu tingimuste täitmist juba enne Augsburgi jõudmist rohkem kui meie varasemate Islandi ja Norra välisõpete peale kokku. Kui mul kogu järgnev aasta poleks välisõppe arvestusega kujundatud, oleksin arvatavasti juba paar paberit tagasi loobunud ja Eestisse jäänud.

Seotud lood:

Olukord ei paranenud suurt ka pika ja väsitava autosõitu järel kohale jõudmisel.

"Nein! Auf keinen Fall!" turtsatatud vastus oli siis me jaoks see Augsburgi üks esimesi kontakte. Kui astusime ülikooli majutusosakonda ja selle juht kuulis, et tahaksin ka oma kaasa ühikatuppa võtta, tehti meile kohe selgeks, et see pole mingil juhul võimalik, sest mingid reeglid ei lubavat "nii väiksele pinnale nii palju inimesi", kuigi me enda jaoks tundus pinda rohkem kui küll. 20-ruutmeetrises toas on paariks kuuks kahele inimesele, kelle maine vara mahub paari kotti, ruumi laialt. Seda enam, et oleme elanud veelgi kitsamates tingimustes veel kauemgi.

Huvitaval kombel teises ühikas leiti küll võimalus meie jaoks reegleid painutada ja ka tudengistaatuseta kaasa ulualla võtta, põhjendusel, et sügisel läheb ühikas niikuinii lammutamisele. Mulle jääb küll seos hämaraks, aga mine seda kohalikku loogikat tea, uurimine jätkub.

Teises ühikas, kuhu meid ikkagi ulualla võeti, võtsime kaasale eraldi toa (sest ühte tuppa ikkagi kahte ei lubata) ja kasutame seda teist tuba panipaigana, matkavarustuse, rulluisud ja muu saame sinna ladustada. Meid majutama soostunud Bayernkolleg on kutsekooli moodi asutus, nii et muu rahvas on siin pigem kahekümnendates hilisteismelised, nädala sees toimus suurem pidu ja purjus naabrid tahtsid uksest ja aknast sisse ronida – sõna otseses mõttes.

Rõdu on sisehoovis u-kujuline, ilma vaheseinteta, nii et kõigist tubadest pääseb ühise rõdu kaudu kõigi teiste tubade akende taha.

Loe veel

Foto: erakogu

Eks kuidagi kannatame melu ära, sest plaan B oleks kuskil põõsas magada.

Sakslastel paistab olevat üldse mingi kinnisidee ruutmeetrite ja elanikega, kui käisime viimases hädas suure raha eest kortereid vaatamas, siis tõmmati kah nägu krimpsu, et nii väiksele pinnale nii palju inimesi vist ei sobi. Ei lasta meil endil määrata, kas meile see pind sobib või ei, otsustatakse meie eest ära, kuigi samal ajal valitseb siinsel kinnisvaraturul alapakkumine, vabu pindu napib, linna elanikkond kasvab hoogsalt. Aga vot rohkem inimesi väiksemale pinnale kah ei luba.

Vahendatud jutu kohaselt ei mahu sakslastele ka see pähe, kui pere kohta on vaid üks auto, et kuidas siis teised pereliikmed liigutud saavad, mis selgitab mõneti seda siinset harjumatult suurt liikluskoormust. Ja pole mingi ime, et Saksamaa oma CO2 vähendamise eesmärkidele ka sel aastal pihta ei saanud.

Teisalt, rattateid on palju, kõnniteed reeglina heas seisus, rattaliikluse tihedus kuskil seal Tartu ja Uppsala vahepeal, jalutamise ajal suunda muutes peab ikka ringi vaatama, kuhu astud. Kinnisvara eripärasid veel nii palju, et kui Eestis üürihuvilised siunavad, et neilt ühe kuu üür ja tagatis ette küsitakse, siis siin tahetakse kohati ligi kolmekordset deposiiti + üür ette. Ja ühikatoa kohta, kus me ülikooli majutusjuhi armust neli päeva elada saime, öeldi, et kui enne tähtaega välja kolime, maksame nii kaua üüri edasi, kuni uus sisse tuleb – sama norm kehtib mujalgi.

Saksa korrektsust siin lõunaosas kah napib, üks maakler lubas näiteks dokumendid saata, et saaksime korteri üürimist edasi ajada, aga ei teinud seda mitte ja et juba järgmisel päeval pidi meid ühikast välja visatama, oli säärane käitumine eriti häiriv.

Vanal Euroopa riigil on paberimajandus massiivseks kujunenud, küllap sisaldab see palju jäänukeid, millest on raske vabaneda, igatahes viimase nädala oleme veetnud paberitega ringi lipates. Küll oli vaja algsest ühikast välja kirjutada, siis jälle teise sisse, siis vaja korraldada üürimakse püsikorraldus (mingi kinnisidee on nende püsikorraldustega), siis kooli jaoks tudengikaart teha, tervisekindlustus, välisteenistuses kohal käia (kus leidsime mitmeid märke mu alma mater'i kohta), linnavalitsuses end arvele võtta jaaniiedasi.

Foto: erakogu

Kui uues ühikas end sisse säädma hakkasime ja siinsete lepingutega tegelesime, küsis ühiselamu juht mult ka õppetõendit, et tehku ma sellest koopia, pangu tema postkasti, ta teeb sellest koopia, allkirjastab ja pistab omakorda meie postkasti. E-eestlasel hakkas nii keeruliseks aetud asjakorraldusest imelik ja jonnakas eestlane tegi hoopis nii, et tegi tõendist pildi ja saatis selle ühiselamu juhi meilile. Korras.

Teisalt on bürokraatia põhjalikult sissetöötatud ja ametnikud asjatundlikud. Näiteks kui linnavalitsuses küsiti meilt abielu- ja sünnitõendit, ja meil neid polnud, siis pärast põgusat pilgu klaasistumist ja kuuldavat kõvaketta raginat kirjutati meid lihtsalt eraldi, mitte paarina sisse. Sissekirjutamisel küsiti meilt me religiooni. Nii kummaline küsimus, ma ehmusin esimese hooga ära, Eestis oleksin tõenäoliselt nähvanud "Mis see teie asi on". Aga sakslaste maksusüsteem on selline, et teatud protsent kodaniku maksudest läheb teatud kogudustele, ehk siis KOV tahab teada, keda ma oma maksuga toetaks .

Mul hakkas selle jama peale nendest ametnikest kahju, kes päevast päeva säärase jaburusega, lehekülgede kaupa ankeetide ümberikirjutamisega tegelevad, selle asemel et see lasta inimesel veebis ära või vähemalt eeltäita.

See oli kah "tore", et eile sain viimaks kooli e-lahendusele Digicampus (nagu me ÕIS) ligi ja ilmnes, et ainele, mis juba mu õppelepinguski kirjas, ei saa enam registreeruda. Kirjutasin lektorile, too kostis, et no natuke hiljaks jäid, võinud varem arvele võtta. Einoh, andke andeks, kui te ei lase mind Digicampusele Eestist ligi, vaid pean siia kohale tulema, veel paberitega ringi jooksma, übersalajased koodid registreerimiseks hankima ja siis viimaks õnnistud Digicampusse sisse logima. Kafka, ahoi! Ja elagu e-Eesti. No tõesti on meil see asjaajamine märksa mugavamaks tehtud.

Foto: Kuvatõmmis


Nädala teises pooles jõudsime ka rattaoksjonile ja saime kaks ratast saja euroga.

Foto: erakogu

Linnapildis on mitmesuguseid sõnumeid, mis vastanduvad võõravihale. Samuti on vanalinnas kunstnike poolt taastatud hotell, kus tavakülastajad ja mõned pagulased koos elavad, korraldavad üritusi ja pakuvad lõunaid.

Foto: erakogu

Muidu on tänavakunst pigem nimekirjutus ja kritseldamine, üksikuid pildimaalinguid kah, samuti jagub kleepse. Kuna karistused grafitiga vahelejäämisel on üsna karmid, siis valitakse arvatavasti kiiremad eneseväljendusviisid.

Võin siiski nüüd, hiljem lisada, et olen linnas ka muid, tehniliselt ja sisuliselt põnevamaid ja detailsemaid teoseid leidnud, samuti on loodud mitu legaalset grafitiala, kus igaüks ennast välja elada võib ning võibolla seostan sellega isegi ühe oma siinse uurimisteema. Eks paistab.

Foto: erakogu

Esmamuljetest veel: ma täpselt ei kujuta ette, kuidas sakslased head tervist hoiavad, alkoholi pakutakse otse kassade juures, tänaval on iga mõnesaja meetri järel suitsuautomaadid, samuti kommiautomaadid, ime kohe, et veiniautomaate pole, rahvustoit pakatab lihatoodetest ja jahust.

Foto: erakogu

Eile õhtul käisime ka esimesel rattaringil, st kaasa pedaalis, ma olin uiskudel (mu rattal tuleb veel sadulat tõsta, aga võtit pole). Suutsime korralikult ära eksida ja linnast välja sõita.

Täna olime juba mõlemad rattal ja käisime matkapoes, loomulikult oleks kohe tahtnud pooled asjad ära osta, aga suutsime end tagasi hoida, soetasime vaid joogamati, kompassi ja kokkupandava grilli, saame kohalike eeskujul jõe äärde tossutama minna.

Siilide seiklused jätkuvad.

Delfi Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ või mõne muu programmi toel välismaale sõitnud Eesti üliõpilased ja kutseõppurid. Saame teada, millega nad kaugel rinda pistavad ja kuidas võõrad maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.