Eesti seiklejad sõbralikus Iraanis: kus on siis see kurjus?

 (33)
Eesti seiklejad sõbralikus Iraanis: kus on siis see kurjus?
Foto: Heikki Leis

Jõudsime tuhandete kilomeetrite kaugusele kodumaast - riiki, mida nimetatakse kurjuse teljeks. Tahes-tahtmata tekib küsimus: kus see kurjus siis on? Midagi on nagu puudu...

Teherani odava hotelli katuselt avaneb vaade lumistele nõlvadele ning lõpututele majakarpidele. Hotellist väljudes mõistad kohe, et tegu on suurlinnaga. Pikad väikepoodide rivid, mis kulgevad mööda tänava ääri nagu üks suur turg – kusagil vahetatakse autol rehve ja samas kõrval puhastab keegi leeklambiga lambapead karvadest puhtaks. Täiesti arusaamatus liikluses segunevad tuhanded autod, mootorrattad ja jalakäijad ning seal ei kehti ükski loogiline liiklusreegel.

Peatselt hakkad tundma suus heitgaaside mõrkjat maiku. Ainuke mõte, mis pähe lööb, on see, et kuidas see kõik siin toimib? Aga siiski toimib ja väga edukalt. See linn elab ja töötab nagu suur organism ning meil, steriilsetel eurooplastel polegi vaja oma pead selle mõistmiseks eriti vaevata.

Iraani pealinnas Teheranis elab 7 miljonit inimest, koos satelliitlinnadega 14 miljonit inimest. See on üks maailma saastatuimaid linnu – õhku paiskuvatel heitgaasidel pole tuulevaiksest orust, kus linn asub, kuhugi haihtuda ning need langevad tänavatele tagasi. Suvekuude kuumuses pidavat see eriti talumatu olema. Teherani puhkepaigad on aga väikesed pargid, kus saab pinksi või malet mängides aega veeta, mõnusalt pärsia vaibal istuda ja grillida perekonna või sõprade seltsis. Või lihtsalt pikutada ja raamatut lugeda. Selles tohutult suures linnas on pargid nagu väikesed päästepaadid suures inimookeanis, kuhu satud hetkeks jõudu koguma, et siis kirevas hoovuses edasi hulpida. Hallid tänavad muutuvad õhtul värvikirevaks ja tuledes säravaks, rahvas liigub tänavatel ringi, magavad lapsed õlal.

Foto: Heikki Leis
Seotud lood:

Ükskõik kuhu sa satud, hüütakse sulle alati “Hello! How are you! Welcome! Thak you! I love you!”. Ühesõnaga hõigatakse ükskõik millist ingliskeelset sõna või väljendit, mis neil parasjagu keelel on ja mida nad öelda oskavad. Samas ei ole keegi kunagi pealetükkiv, mitte kunagi ei määrita sulle midagi pähe ega tülitata niisama. Kes vähegi inglise keelt oskab, tuleb sinuga rääkima ja tunneb siirast huvi. Kust sa tuled? Kui vana oled? Oled sa abielus ja mitu last sul on? Ei maksa seda pahaks panna, sest need ei ole seal maal sugugi eraellu tungivad küsimused, vaid nad ongi siiralt huvitatud sellest.

Kaetud juustega ja maani riietatud, kuid samas ülitugevalt meigitud ja kulda ehitud naised naeratavad kelmikalt. Inimesed on uudishimulikud ja ülisõbralikud.

Kuid midagi on nagu puudu. Me sõitsime mitme tuhande kilomeetri kaugusele kodumaast, me tulime riiki, mida nimetatakse kurjuse teljeks; riiki, kus tuhanded üliõpilased on nõus end usu eest märtriks tooma; riiki, mille mainimine toob eurooplase kujutlusvõimesse kogu maailma pahe ja õnnetuse. Tahes-tahtmata tekib küsimus: kus see kõik siis on?

Iraanlased ise ütlevad, et see on ainult poliitika.

Meie reisil oli aga kaks eesmärki – tutvuda Iraani suusakuurorditega ja püüda natukenegi aru saada, kes on iraanlane.

Paksud pärsia lumevaibad Dizinis

Kihutame väikebussiga mööda mägiteed Dizini poole. Looklev tee, mis viib mööda järvekaldast ja väikestest küladest, jõuab peatselt kauaoodatud lumiste nõlvadeni. Lumi on katnud mäed mõnusalt paksu valge vaibaga, mida mööda näed liuglemas tumedaid inimkogusid. Me oleme kohal, oleme Dizinis.

Meid viiakse keskusest veidi eemal asuvasse hotelli, kus tundub, et olemegi ainukesed külalised. Natuke eemal on veel paar hotelli, kus võib kohata venelasi, prantslasi ja taanlasi. Seega päris üksi me mägedes siiski pole.

Foto: Heikki Leis

Haarame varustuse selga ja suundume kiirelt mäele, kus astume võistlusse vägagi hästi riietatud ja kalleid brände kandvate Iraani lumelauduritega - ja kõik ainult selleks, et pääseda munakujulisse gondlisse, mis viib meid üles 3500 meetri kõrgusele.

Järjekord, mis on ümbritsetud raudse taraga, on ülimalt elav ja kirev. Siin tekib meil esimene tõsisem kokkupuude iraanlastega, kes on lõunamaalikult elavad ja temperamentsed. Nügimine, trügimine, kilked ja naerulagin – see kõik tuletab meile meelde, et oleme väga kaugel kodumaast.

Ei lähegi igavikku, kui juba sõidame veidi logiseva "munaga" mäest üles. Nüüd alles hakkame tajuma selle mäe suurust ja ilu. Oleme ikkagi üle 3500 meetri kõrgusel ja iga samm nõuab rohkem pingutust kui all. Katsume lund, vaatame üksteisele silma, noogutame ja algab sõit alla. Koheselt pöörame rajalt välja, paksude lumemassiivide poole kündma seda lõputut uudismaad. Iga läbitud meetriga kiirus tõuseb. Kihutades hakkab sinus segunema hirm tundmatuse vastu - hauatagune mägede vaikus ning puudriväljade avarused, mille peal liugled ja mis annavad sulle lendamise tunde.

Kogu see kokteil mõjub joovastavalt, mõjub tugevamalt kui kange erguti. Nõlva reljeef on ka väga huvitav. Looduse poolt rajatud väikesed ahelikud ja hüpekad, mille põhjas on paks lumepadi.

Alla jõudes tunned mõnusat väsimust jalgades, südamekloppimist ja tõelist rahulolu iseendaga. Väike paus ja jälle kõik kordub.

Foto: Heikki Leis

Dizinis tuleb võtta igast heast päevast viimast, sest järgmisel päeval võib olla juba kõik teisiti: näiteks kõva tuul, udu ja lumesadu. Ilm ongi Dizinis väga muutlik, aga kui järjekordselt särab selges taevas päike, maad katab puhas kristalne lumi ja mäe tippu jõudes tervitab sind kaugusest paistev vanake Damavand (kustunud vulkaan), siis tead, et oled paradiisis. Nii need neli päeva möödusid – kord kirusime ilma, siis jälle nautisime sõitu.

Öise rongiga Yazdisi

Edasine teekond viis meid tagasi Teherani, kus härra Muossavi organiseeris meile rongipiletid Yazdi. Õhtune Teherani rongijaam pulbitseb elust. Rongijaam on piisavalt suur ja keeruline, et aru saada, millisesse rongi peame minema. Sõbralikud iraanlased juhatavad meeleldi teed ja peale passikontrolli olemegi õigel platvormil. Öised rongiliinid on ühed mugavamad ja odavamad liiklemisvahendid Iraanis. Kupee laua ja kuue asemega on iraanlikult minimalistlik. Suitsetades kupees salaja ühe pläru, loksutas rong meid peagi magama. Varahommikul olime Yazdis, kus loivasime unesegaselt ja pahuralt rongist välja.

Rongijaama eest võetud takso viis meid imekaunisse hotelli, mille sisehoovi kaunistas kena bassein kuldkaladega. Sõbralikud ja külalislahked pärslased võtsid meid avasüli vastu. Hommikul ootas laual kuum tee ja natuke kehakinnitust, siis ilmus välja meie uus sõber Ali, kes viis meid kõrberännakule. Peale tunnist sõitu peatusime teejoomiseks ja hommikuseks kehakinnituseks. Toimetused tehtud, läksime mööda kuivanud jõesängi mägedesse matkama.

Foto: Heikki Leis

Võimas vaade avanes sealt mägede tipust: otse ees paistab liivakõrb ja selja taha jäävad lumised mäetipud.

Enne tagasisõitu kihutasime veel teelt välja otse liivadüünide suunas, kus teejuht kavatses meile lõuna valmistada. Meie aga lennutasime sussid jalast ja lippasime mööda liiva ringi, viskasime end pikali ja peesitasime päikese käes niisama.

Foto: Heikki Leis

Yazdis tunneme end esimest korda tõeliselt idamaal. See linn on ehitatud savist, tänavad on kitsad kõrgete savimüüridega, vahel isegi katusega, et kõrbepäike võimalikult vähe väljas liikujatele liiga teeks. Iga natukese aja pärast jõuad kuskile väljakule, kust võib leida mõne pärsia vaipade poekese. Naised maani mustas ja pruuniks parkunud nägudega mehed lisavad linnale arhailisuse hõngu.

Kui tänavad on ühtlaselt pruunid ja neid ilmestavad vaid mošeede värvilised mosaiiktornid, siis tänavalt hotelli astudes hakkad vaikselt aimu saama, millised võiksid olla pruunid majad seestpoolt: sisehoov, mida katab suur telk, bassein lopsakate potitaimedega, istumispingid vaipadega, vitraažid ja mosaiigid on kõik väga värvikad.

Takso asemel lihtsalt külalislahkus

Varahommikune buss viib meid Shirazi ja sealt õhtuse liiniga järgmisse sihtpunkti Pärsia lahe ääres asuvasse Bandar-e-Busher´i. Päeva jooksul soovib meid ringi vedada üks perekond. Härra teeb meile ringsõitu viies meid lõpp-punkti, kus selgub, et ta ei osutagi taksoteenust, vaid tahtis meile lihtsalt linna näidata (milline külalislahkus!).

Foto: Heikki Leis

Õhtul tutvume Meherdadiga, kes on kaubalaeva kokk ja käinud isegi Riias. Linn koosnebki ühest suurest promenaadist, mis kulgeb sadamast tuumajaamani. Mööda rannikut kulgevad teed on ääristatud sõjaväebaasidega, kus paistavad merre suunatud õhutõrjekahurid koos valves seisvate sõduritega. Kaunist mereranda ääristavad mõlemalt poolt valvetornid ja automaatidega jalutavad sõdurid. Aga see ei häiri kedagi. Heleroheline laht sillerdab päikese käes ja sadamas loksuvad rahulikult ankrus seisvad lootsikud. Pärslastele meeldib mere ääres peredega jalutada, jäätist süüa, vesipiipu tõmmata, välikinos käia.

Foto: Heikki Leis

Järgmisel päeval organiseeris Meherdad meile paadisõidu lahel. Viis enne enda juurde külla, kus söötis kõhu rikkalikult täis, lasi ämmal meile hoidiseid kaasa pakkida ja näitas meid suure uhkusega kogu oma perekonnale (taaskord tõdesime iraanlaste külalislahkust).

Meie aeg Pärsias hakkaski lõpuks otsa saama. Soetasime siselennupiletid Teherani ja jätsime Pärsia lahega hüvasti. Lahkudes jäid hinge ilusad mälestused ja soe tunne inimestest. Vastused oma küsimustele me leidsime ja palju muudki.

Hea teada: Iraan

Foto: Heikki Leis

- Pärsia (endine Iraani nimi) on kaasaegse tsivilisatsooni häll ja seikleja paradiis.
- Iraan (pärsia keeles ايران) on riik Lähis-Idas, mis piirneb Aserbaidžaani, Armeenia, Türgi, Iraagi, Türkmenistani, Afganistani ja Pakistaniga. Põhjast on Iraanil ligipääs Kaspia merele, lõunast Pärsia lahele ja India ookeanile.
- Elanike arv on ligi 71 miljonit, neist 12 miljonit elab pealinnas Teheranis.
- Riigikeel on farsi ehk pärsia keel, rahaühik riaal.
- Väga huvitava ja kirju ajalooga riik on tuntud oma rangete reeglite ja samas ülisõbralike inimeste poolest.
- Iraani keskosas laiub kaks karmi kõrbe: Dasht-e Kavir („soolakõrb“) ja Dasht-e Lüt („viljatu kõrb“).
- Infot Iraani reisimise ohutuse kohta saab välisministeeriumi lehelt.