Bulgaaria: peale Kuldsete Liivade on veel 10 põhjust minemiseks
Naiste turg
Nime poolest küll naiste turg, on naised siiski peaaegu et ainus asi, mida selles Sofia kesklinna ostukvartalis ei müüda (kel siiski huvi, soovitan uurida kaupa suuremate maanteede ääres Kreeka piiri lähedal).
Naiste turg (Stefan Stambolovi tänava ümbrus, avatud iga päev alates kella 7 hommikul) on Sofia suurim köögi- ja puuviljade turg, kust tegelikult saab osta kõike, mida on vaja nende valmistamiseks ja serveerimiseks, söömise ajal seljas kandmiseks või enne õhtusöögile sõitmist auto putitamiseks.
Kui mõte Sofiasse minekust ei vaimusta, leiab suurepäraseid turge ka meeldivamatest kohtadest. Mööda pisikest poolsaart Musta merre valguv võluv Nessebar ongi põhimõtteliselt üks suur käsitöö- ja antiigiturg, samas kui igas väikelinnas ja mägikülas laotub vähemalt ühel päeval nädalas lahti lõputu toiduturg, kust saab kuulsaid tomateid, värskeid ürte, maisitõlvikuid ja meloneid.
Kuid ettevaatust ülimalt ahvatlevate arbuusidega! Enne spontaanset ostu tasuks mõelda, kas jaksate rohelise kera ise ka koju tassida või peate ootama, kuni sõbrad saavad aega appi veeretama tulla.
Koprivštitsa revolutsionäärid
Riigi keskosas asuva väikese Koprivštitsa nimi on Bulgaarias suur. Linn tekkis 14. sajandil rikka karjakasvatuskeskusena maalilisse orgu jõe ääres, kus majad mõlemal kaldal mäetippude poole ronivad. 12 000 elanikuga (praegu 2900) linn oli sel ajal sama suur kui Sofia (praegu 1,3 miljonit) ja seal elas lisaks inimestele 120 000 kitse-lammast ning 2000 hobust. Türgi võim, mis teistest linnadest pigem võttis, andis Koprivštitsale vastutasuks maksude kogumise eest autonoomia.
Oli raha ja kerkis ilusaid maju, mis on tänaseni alles. Aga nad ei läinud ülbeks. Et kogu aeg põllul palehigis tööd ei pidanud tegema, siis oli aega õppida ja maailma asju arutada – mis lõpes 1876.
aprillis esimese katsega Bulgaariat Türgi võimu alt vabastada. Mitme revolutsionääri majast on saanud praeguseks majamuuseumid ja neis saab ringi vaadata.
Revolutsionääri elu ei olnud nende majade järgi otsustades kindlasti mitte halb (ehkki kirju ja lühike nagu liblika suvi). Näiteks Todor Kableškovil, kes sai revolutsiooni sepitseda linna hommikupäikesepoolsel küljel asuva elegantse residentsi (pildil paremal) varjulisse aeda ulatuval ülemisel korrusel.
Lisaks mässuliste juhendamisele ja relvade jagamisele meeldis talle väga kirju kirjutada. Ajalukku ongi ta läinud ühe kirja, 20. aprillil 1876 kirjutatud ülestõusu algust tähistava kurikuulsa läkituse autorina, mille ta kirjutas revolutsiooni esimese türklasest ohvri verega. Mis täpselt kirja sisuks oli, ei pälvi kahjuks enam juba ammu nii suurt tähelepanu kui selle kirjutamiseks kulunud veri. Ilmselt võis ta kirja valmis kirjutada isegi oma kalli nikerdustega kirjutuslaua taga, sest türklase lasi ta maha üsna oma kodu lähedal, silla peal, millele iga külaelanik oskab viidata kui Esimese Lasu sillale.
Ülestõus suruti maha, kuid viis ometigi selleni, et aasta hiljem kuulutas Venemaa Türgile sõja ja alates 1393. aastast Türgi võimu all olnud Bulgaaria vabanes 1878. aastal.
Püha Ivani vasak käsi
Tõeline Bulgaaria on peidus tema võimsates mägedes. Nii uskus juba Püha Ivan (880–946), keskaja eremiit, kes ühiskonna moraali languse eest mägedesse pages.
Ivani austati tema tarkuse ja tervendamisvõime pärast ning kui tema hing siit teisele poole rändas, jättis ta oma tervendavad võimed ikka maa peale alles.
Tema vasaku käe säilmed on Bulgaaria kõige püham reliikvia – nende tervendavas võimes ei maksa bulgaarlaste kuuldes kahelda –, mis asub hõbekirstus Rila kloostris, mägedes 120 kilomeetrit Sofiast lõuna poole. Praeguse Bulgaaria rahvusliku ärkamisaja arhitektuuri musternäiteks oleva kloostri kohal seisnud eelmine klooster oli ehitatud…
Ivani kuldsete kätega, võiks vist öelda. Mitte et ta oma kätega telliseid müüriks oleks ladunud – 16. sajandil viidi tema (püha ja tervendav) parem käsi Venemaale ringreisile, et koguda raha türklaste hävitatud kloostri asemele uue ehitamiseks.
Aga ka praegu kloostris olev vasak käsi ei teeni vähem – palverändurid topivad kuidagi (rangelt on keelatud reliikvia puudutamine muud moodi kui huultega) kirstu rahatähti, mida mungad iga natukese aja tagant vähemaks korjamas peavad käima, et uutele annetustele ruumi teha.
Dimiter Kirov
Dimiter Kirov (1935–2008) oli maalikunstnik ja maailmakodanik, kes armastas Bulgaaria suuruselt teist linna Plovdivit rohkem kui teisi linnu maailmas ja oma eksbaleriinist abikaasat rohkem kui teisi naisi.
Kirovi loomingu püsinäitus on üleval Plovdivi vanalinnas Veren Stamboliani majas (15 Kiril Nektarievi tänav, www.dikiro.eu), mis on samavõrd märkimisväärne kui selles peituvad kunstiteosed, millel baleriinist muusaks saanud abikaasa Rosalia kõrval figureerib ka näiteks Pablo Picasso. Produktiivse kunstniku maalid ja joonistused täidavad kaks korrust ja varjualuse sisehoovis – tööka mehena olevat Kirov nii väga harjunud pintslit käes hoidma, et iga kord, kui ta selle maha pani, pidi ta tühjusetunde leevendamiseks haarama piibu ja veinipudeli järele.
Traaklased
Sõjakad ja joomahimulised barbarid, märkisid kreeklased antiikajal üleolevalt oma naabrite kohta, kes elasid Balkani poolsaare kirdenurgas, peamiselt praeguse Bulgaaria aladel. Selle arvamuse kujunemisel võis oma osa olla sellel, et gladiaatorite ülestõusu korraldanud Spartacus oli traaklane (või siis ka lihtsalt kibedal kadedusel, sest traaklaste relvi ja hobuseid imetlesid ning ihkasid kreeklased tegelikult väga).
Vähem emotsionaalsed ajaloolased märgivad, et 5.-1. sajandil eKr lõid traaklased Balkani maades hästi edenenud kaubandusliku tsivilisatsiooni ja sõdides pidevalt nii omavahel kui naabritega, jäid nad 1. sajandil Rooma vallutustele alla.
Tänaseks on nad kõik muidugi surnud, aga see pole eriline õnnetus ei nende endi ega turisti jaoks. Hauataguse elu uskujatena ehitasid traaklased surnud kuningale (ja neid ikka jätkus) igavese elupaiga ja täitsid selle relvade, kalliskivide, isegi hobuste ja koertega.
Kulla ja kalliskivid on bulgaarlased muidugi juba välja kaevanud ja endale võtnud, turistile jääb üle vaid teeselda rõõmu võimalusest näha vähemalt aardeid ümbritsenud kauneid freskosid ja võimsaid kambrimüüre. (Ja püüda mitte mõelda, kui napilt hiljaks jäädi – viimane suurem aare kaevati välja 2004. aastal. Aardeid näeb igas korralikumas ajaloo- ja arheoloogiamuuseumis.)
Bulgaaria keskosas asuv Kazanlak, mida traaklaste vastu leiget või üldse mitte mingit huvi tundvad inimesed pigem vältida võiks, et mitte oma muljet Bulgaariast rikkuda, on üks rikkalikumalt kaunistatud pealiku hauakohti. Pärit umbes 4. sajandist eKr, koosneb see kupliga matmiskambrist, mis on pealt kaetud mullaga. Hauda ehtivad freskod kujutavad matusepidustusi, kus lahkunut saadab üks ta naisi.
Samas kandis Starosteli lähedal asub aga tervelt 120 kalmet, millest vähesed on küll välja kaevatud, kuid kaks neist on külastajatele avatud.
Khan Krum
Bulgaaria veine ülistas juba Homeros 3000 aastat tagasi, rääkides “Iliases” sellest, kuidas praeguse Türgi aladel asuv Trooja tellis oma veinid traaklastelt, kes elasid tänapäevase Bulgaaria aladel. Kuueks veinipiirkonnaks jaguneva Bulgaaria veine degusteerides saab kiiresti selgeks, et kõige toredam valge vein on Khan Krumi veinimõisast pärit sama nime kandev 2009. aasta Chardonnay. Sama meeldejääv on ka sellele nime andnud mees, 9. sajandi Bulgaaria valitseja Khan Krum, kes armastas veini juua. Ajalukku pole ta läinud küll suure veinieksperdina, vaid oma veinipeekrite kollektsiooniga.
Üsna sõjaka valitsejana veetis Krum suure osa ajast välismaal taplustes ja armastas suveniiridena kujukeste, tasside ja muu sellise kola asemel, mis kaminasimsile lihtsalt tolmu koguma jääks, oma vaenlaste kolpasid kaasa võtta. Hiljem kasutas ta neid veinipeekritena. Ehkki Bulgaaria kõikvõimalike euronõuete täitmisega kindlasti üle ei pinguta, serveeritakse Khan Krumi veine praegu pokaalidest.
Hobused
Kui näiteks Reykjavikis on inimeste peamine meelelahutus õhtuti džiipidega mööda peatänavat kruiisida, siis Bulgaaria väikelinnades tehakse seda hobuse ja vankriga (autosid muidugi on ka, aga need näevad tõesti hobustest odavamad välja) ning tavaline taustaheli tänaval jalutades on hobuste kabjaplagin. Sõbrast mööda veeredes peetakse kinni ja vinnatakse ta vankrisse, olgu seal siis parasjagu koorem või ei.
Hobuseid ei kasutata sugugi mitte vaid ainult põllutööl ja lõbusõiduks – kallite ja keeruliste teetöömasinate asemel võivad nad täiesti vabalt näiteks asfaldikoormaga liikuda.
Päevalillepõllud
Bulgaaria on küll maailma suurim roosiõlitootja ning postkaartidel ja reklaamidel saadab Bulgaaria nime alailma tiitel “Land of Roses” – aga ärge sellepärast veel meelt heitke. Niipea kui Musta mere kuurortide suveniiripoodidest väljapahvatavad roosilõhna aurud on selja taha jäänud, algab vaimustavalt lilleline Bulgaaria, millel pole roosidega midagi pistmist. Teede kõrval laiuvad silmapiirini ulatuvad päevalillepõllud, kollaste õitega on üle külvatud popimad kleidid ning igas pargis ja kohvikus pakub keegi vaatemängu täiuslikkuseni arendatud sihvkasöömistehnikast, mis lubab kahe hammustusega seemne koorest välja päästa ja koore kerge, väga täpselt välja arvutatud trajektooriga keeleliigutuse abil suust välja lennutada.
Lihtsalt lummav.
Rodope külad
Rohkem kui 300 aastat tagasi otsisid kristlastest bulgaarlased, kes põgenesid türklaste agressiivse islamipropaganda eest, varju kõrgmaa kaugustest. Rodope mägedesse Lõuna-Bulgaarias kerkisid külad nagu Kovacevitsa ja Letšen – massiivsed kohalikust kivist plaatkatustega mägimajad järskudel mäeveergudel.
Kindlusemüüre meenutavad kõrged esimese korruse seinad varjasid rahulikul ajal lehmi, lambaid ja põllusaadusi, keerulisematel päevadel kaitsesid türklaste eest aga kõiki ja kõike.
1950ndatel jäid külad peaaegu tühjaks, nüüd on need taas asustatud: arhitektuurimälestisena kaitse all olevates külades on vändatud kümneid ajaloolisi filme, mille peaosatäitjad on otsustanud pärast võtete lõppu sinna jääda, vähemalt suvitama. Nii et lammaste asemel näeb külades nüüd pigem Lamborghinisid.
Naaberküla, filmistaaride ja muinsuskaitsjate huviorbiidist täiesti välja jäänud mustlasasula (Bulgaaria elanikest 3% on romad), on hulga lärmakam ja – tuleb siiski tunnistada – elavam.
Torupill ja tuli
Iga aasta 21. mail ja 3. juunil (püha Konstantini ja püha Elena päeval) süüdatakse Bulgari mägikülas lõkked – kuid mitte selleks, et ümber tule tantsida. Leegil lastakse rahulikult kustuda, et siis sütel tantsima hakata. Tuleltantsijad langevad transilaadsesse seisundisse, mis lubab neil hõõguvatel sütel paljajalu käia, selleni aitab neid katkematu kurblik gaidae, torupill, ja trummid. Traditsioon on elus veel ka Brodilovo ja Kosti külades.
Kel pole õnne just õigel hetkel mägiküladesse sattuda, saab kindlasti osa moodsamast tantsust tulega, kui õhtuti Varna Merepargis kettide otsa kinnitatud tõrvikuid käes hoidvad tulekeerutajad oma etteaste teevad ja musta öösse helendavaid kujundeid joonistavad.
(Estraveller 4/2011)
