Ateena ja Thessaloniki – päikeselise puhkusriigi suurlinnad väljaspool turismihooaega


Kreeka
KreekaFoto: Kadri Org

Pärast Istanbuli kui ühe vanima ajalooga linna avastamist võtsime tuule lennukitiibade alla ja lendasime naaberriiki, mille juured ulatuvad samuti aastatuhandete taha, kuid mis kaasajal pakub kõneainet eelkõige finantskriiside käes vaevleva kuuma turismisihtkohana.

Kreeka on üks Euroopa külastatuim riik, mida väisas 2015. aastal ligikaudu 26,5 miljonit inimest, sealhulgas ainuüksi pealinna, Ateenasse, leidis tee üle 4 miljoni külastaja. Riigi populaarsus on ka mõistetav – ajalooliselt oluliste kultuuriliste monumentide tõttu on vaatamisväärset rohkelt, Kreeka kokakunst on laialdaselt tuntud ja enamik ajast aastas on kliima ideaalne puhkamiseks.
Hoolimata sellest, et meie visiidi aeg vaatas kalendrist vastu novembrikuu, oli pealinnas ilm sügis-kevadiselt soe. Hiljem, mil üle 500 kilomeetri põhja poole suuruselt teise linna Thessalonikisse jõudsime, saabus sinna samal ajal aga ka ootamatu ja Kreekale ebakohane talvekülmus. Nägime isegi käesoleva talve esimest lumekirmet, mis küll peaaegu et sama kiiresti sulas, kui maha sadas, kuid koduse tunde tekitas siiski.

Nii mina kui ka reisikaaslane külastasime Kreekat esmakordselt, mistõttu käisime läbi tüüpilistest turistikohtadest, et näha oma silmaga kurikuulsat Ateena akropolist ja sealset Parthenoni templit, veidi eemal paiknevat Zeusi templit ja Sokratese vangikongi. Peale selle oli meil aga võimalus nii Ateenas kui ka Thessalonikis rohkelt aega veeta kohalike tudengitega, kes tutvustasid meile lisaks teada-tuntud kohtadele ka nurgatagusemaid paiku, mis tavaturistidele harilikult peidetuks jäävad, ja selgitasid Kreeka ühiskonna hetkeolemust ja seda mõjutavaid aspekte.

Kreeka Foto: Kadri Org
Seotud lood:


Panathinaikó staadion – marmorist ehitatud spordiväljak, kus 1896. aastal leidis aset esimeste modernsete olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia ning kus viidi läbi üheksast spordialast neli.

Jää või eluaegseks üliõpilaseks
Veetes pikalt aega koos kohalike tudengitega ja nautides veel ka enda pooletoobist üliõpilasestaatust, mis aasta lõpus koos ISIC kaardiga aegus, saime osa tudengistaatusega kaasnevatest hüvedest. Meie heaolu suurendas tugevalt näiteks teadasaamine, et nii kohalikud kui ka rahvusvahelised üliõpilased muuseumitesse ja vaatamisväärsustesse sisse pääsemiseks pileti eest maksma ei pea. Seega Kreeka kultuuri avastamine, mis tulvil ajalugu ja lätteks tervele läänetsivilisatsioonile, ei maksa üliõpilasele kopikatki, kuid ilma tudengistaatuseta tuleb juba ainuüksi Akropolisesse sisenemiseks maksta 20 eurot.

Kreeka Foto: Kadri Org


Vangikamber, kus Sokrates kuuldavasti oma viimased elupäevad veetis.

Kreeka Foto: Kadri Org



Idüll mägesid igatsevatele eestlastele: Ateena asub kui kausis, mille erinevatesse äärtesse saab ronida ja perspektiivilt linna peopessa proovida mahutada.

Kohalike üliõpilaste elu on meie hinnangul tehtud kohati isegi liigagi kergeks: haridus on tasuta, loengutesse kohale minek pole kohustuslik ja terve semestri ained on võimalik läbida nii, et loetakse iseseisvalt õpikuid, kooli kordagi nägu näitamata, ning lõpuks tehakse eksam. Samuti on üle kolme lapsega peredest pärit tudengitele kooli poolt tagatud kõikidel nädalapäevadel tasuta lõuna- ja õhtusöök. Kuna kontroll sisuliselt puudub, saavad tasuta süüa aga kõik tudengid – ka meie pääsesime reisikaaslasega kerge vaevaga sööklasse, kuna meid peeti Erasmuse välisüliõpilasteks.
Thessaloniki ülikoolides ringi vaadates märkasime suurt erinevust koduse Tartuga: kui oleme harjunud, et igas auditooriumis on vähemalt üks arvuti, projektor ja vahendid presentatsioonide näitamiseks, siis seal oli lektoril vaid raamat, tahvel ja valge kriit. Kõrvaltvaataja pilguga tundus, et suurem osa Kreeka üliõpilastest ei olnud sisemiselt motiveeritud ja tulvil õpihimu. Samas selgitab seda ka mingil määral asjaolu, et pärast lõpetamist on noortel keeruline tööd leida ja seetõttu on riigis õppureid palju ja nii mõnelgi venib õpiaeg pikale.


Tumedam pool Kreeka igapäevaelust

Külastajatele kipub tihtipeale suursuguste vaatamisväärsuste poolest rikkas Ateenas Exarchia nime kandev linnaosa avastamata jääma. Sarnaselt linnaosa nime kõlale, on see paik, mille hõivanud anarhistid, kunstnikud, vasakpoolsed intellektuaalid ja hipid, kes moodustanud seal tugeva kommuuni. Kuigi mitmed inimesed võivad seda piirkonda pidada ohtlikuks, siis meie sõbra sõnul on vaid politseinikel sinna piirkonda riskantne minna, teised saavad tunda end igati vabalt ja turvaliselt. Kui korrakaitsjad sinna piirkonda satuvad, peaksid kõrvalseisjad aga eemale hoidma, kuna sellisel juhul on Exarchia aktivistide ja politseinike vahel tõenäoline tekkima vastuseis, kus lendavad Molotovi kokteilid ja muud käepärased objektid.

Kreeka Foto: Kadri Org


Ateena tänavatel on väikesemad ja suuremad protestid saanud igapäevaseks nähtuseks.

Lisaks imetlusväärsele tänavakunstile on seal mitmeid hea atmosfääriga kohvikuid, koomiksipoode, kultuurikeskusi ja raamatukogusid, kuhu soovituslik minna, kui tahe linnakärast eemale põgeneda ja rahulikult kohvitassi taga jalga puhata. Päikesepaistes näeb piirkond välja idülliline, aga kui pimedus saabub, muutub tänavapilt veidi süngemaks – inimesed teevad prügikastidesse või tünnidesse lõket ja tubaka ning õlle segune vine katab ühtlase loorina tänavanurki. Hoolimata tumedapoolsest ilmest on seal siiski nii kaua turvaline kui politseiametnikud distantsi hoiavad.
Meie jaoks täiesti uskumatu, kõhedust ja külmavärinaid tekitav oli aga õhtupoolikul kõndida läbi kesklinnas paikneva pargi ja näha oma silmaga narkootikume süstivaid inimesi. Kohaliku sõnul on see avalik saladus, et diilerid ja narkootikume tarvitavad inimesed seal kohtuvad, aga mingil müstilisel põhjusel ametlikud võimud sellele ei reageeri. Thessalonikis saime olla aga eduka diilerite reidi tunnistajad – kõndisime taas läbi pargi kui ühtäkki märkasime käeraudades inimesi pikali ning ühte erariietes ja teisi politseivormis ametnikke nende ümber tegutsemas.

Kellele need seadused ja regulatsioonid
Tavahinnad poodides ja kohvikutes tundusid Kreekas olevat kallimad kui Eestis, kuid kohalikelt kuuldu järgi on palgad inimestel umbkaudu sama kõrged kui meie kodumaal. Huvitav oli täheldada seda, et menüüdele ja seinale olid kinnitatud sildikesed, et kui tšekki ei anta, siis arve eest tasuma ei pea. Hoolimata sellest eelistasid kõik toidukohad sularahamakseid kaardimaksetele ja peaaegu keegi makse eest tšekki ei pakkunud ega seda ka küsinud. Meile tekitas see kahetisi mõtteid – esiteks tundus olevat kreeklastest isekas riigikassasse maksude tasumisest hoiduda ja mõelda vaid lühiajalisele äri kasumile, teisal selgitas meile üks kohalik, et kuna maksud on kõrged ja raha läheb otse Euroopa Liidu pankadesse võlgade katteks, siis mitte ükski väiksem äri ausal teel püsivalt toimida ei saagi.

Kreeka Foto: Kadri Org


Paik, kus Vana−Kreeka filosoofid suursuguseid mõtteid mõlgutamas käisid. Tänapäeval hindavad selle koha funktsionaalsust turistid: ühele poole vaadates saab teha foto Ateena linnapildist ja teisele poole vaadates kuulsast Akropolist.

Kreeklaste lembus mitte järgida seaduseid tekitas meis suurt kummastust – kui üldjuhul on valgusfoori funktsioon liiklust reguleerida, siis seal kõnnivad inimesed üle tee ja sõidavad autod nii, kuis parasjagu juhtub. Üllatavalt keeruline missioon oli leida külmal talvepäeval Thessalonikis ka toidukohta, kus ei peaks olema passiivse suitsetaja rollis. Kuigi seadustes olevat kirjas, et siseruumides suitsetamine on keelatud, pidime siiski läbi käima ligi 20 kohvikut, enne kui leidsime ühe, kus pea tubakalõhnast pöörlema ei hakanud.

Kreeka Foto: Kadri Org

Varjupool Ateenast, mis turistide silmadele harilikult peidetuks jääb.

Avastamisrohke saareriik
Kuigi seekord tegime tutvust vaid Kreeka suurlinnadega, siis mõistsime, kui põhjatult palju on veel Kreeka kohta avastada – seda kinnitab kasvõi teadmine, et riigipiirides on ligi 6000 saart, millest 1200 piisavalt suured, et seal elada, ja püsivaid elanikke hetkel 22 saarel. Ka ajalugu ja kultuuri saab avastada veelgi rikkamalt kui Akropolise külastamine ja Ateenas ringi kõndimine. Selle kohati irooniline tõestus on Thessaloniki, kuhu juba aastaid plaanitakse metrood, aga mille ehitustöö ajalooliste leidude tõttu pidevalt katkestatakse.
Pärast nädalapikkust sissejuhatust Kreekas võtsime ette Euroopa mandril viimase teekonna Balkani riikide ümbrusesse – Makedooniasse ja Bulgaariasse – millest esimesega Kreekal nime tõttu kana kitkuda. Nimelt on ajalooliselt teada, et Aleksander Suur oli pärit Makedooniast, kuid sellele nimele pretendeerib nii Kreeka põhjaosa, kus asub ka Thessaloniki, kui ka põhjas asuv naaberriik. Meie Makedoonia maakonnas elavad kreeklastest sõbrad olid põhjanaabri nimele isegi niivõrd vastu, et palusid meil reisiplaanidest rääkides nimetada järgmist riiki, kuhu reisime, Skopjeks või FYROMiks, kuid kindlasti mitte Makedooniaks.
Reisiteekonnal saab silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.

Kreeka Foto: Kadri Org

Exarchiasse on teretulnud kõik peale tööülesandeid täitvate politseinike.

Kreeka Foto: Kadri Org


Tänavakunstirohke Exarchia linnaosa.

Kreeka Foto: Kadri Org


jaloolise rikkuse iroonia: Thessalonikis on juba pikka aega proovitud alustada metroo ehitusega, kuid iga natukese aja tagant tuleb maapõuest välja mõni ajalooline leid, mille tõttu tuleb ehitus katkestada.

Kreeka Foto: Kadri Org


Ühe Kreeka suurima, Aristotelese ülikooli söökla, kus mitusada õpilast iga päev tasuta lõuna- ja õhtusööki saavad.

Kreeka Foto: Kadri Org


Taamal raudse hobuse seljas ratsutav Aleksander Suur kui kurjajuur: ajalooliselt on teada, et kangelane oli pärit Makedooniast, kuid sedasama nime kannab nii Kreeka põhjaosa kui ka põhjas asuv naaberriik.

Kreeka Foto: Kadri Org


Thessaloniki on viimane paik, kus oleksime osanud arvata, et näeme oma teekonnal käesoleva talve esimest ja viimast lumesadu.