Armeenia otsib Moskvale toetudes euroopalikku tulevikku

 (12)
Armeenia otsib Moskvale toetudes euroopalikku tulevikku
Jerevan.Foto: Urmo Soonvald

Hoidun ajaloo tõlgendamisest ja hindade kadestamisest, vaid kirjeldan, kuidas rappusin Jerevanis kui aja- ja maailmavaatekapslis.

Selles lühikeses reisiloos ei taha ma keskenduda Armeenia hindadele, mis rõõmustasid südant ja rahakotti. Taksoga linnas sõites on raske maksta üle kahe euro, viie-kuue euro eest saab kuninglikult süüa ja korraliku kinnisvara saaks samuti mitu korda odavamalt kui Tallinnas.

Ma püüdsin mõista ja mõistatada, milline on selle maa tulevik. Armeenia asub Venemaa mõju-, Euroopa Liidu lootuse- ja paari naabri vihkamissfääris. Nende positsioon ei ole aastatega muutunud ja karm elu on lükanud Armeenia sügavale Moskva rüppe. Aga nad ei vaata igatsevalt Venemaa poole, kes on nende ainus liitlane ja kaitseingel, vaid võtavad Venemaad kui paratamatust, kellele saab loota.

Ka Euroopa on nende jaoks kusagil olemas, aga… Euroopa üle peetavad debatid meenutavad 1990. aastate lõpu arutelusid Eestis. Need on emotsionaalsed, kohati primitiivsed, kuid eelkõige umbusklikud. Armeenlased on enda arvates Euroopalt juba ühe halva kingituse saanud. Brüsseli toel soetati biomeetrilised passid, millel on aga üks puudus: pass maksab 60 eurot. Näiteks õpetaja kuupalk on Armeenias 120 eurot – seega ei ole pass mõistagi prioriteet. Ega ka saa prioriteediks. See on aga mündi üks pool.

Seotud lood:

Liigkallist passist rääkides ei taha armeenlased mainida, et viisad on pärast passi tulekut muutunud oluliselt odavamaks või on lausa tasuta ja riigisisesteks tegevusteks piisab ID-kaardist, mis maksab kõigest mõne euro. Kokkuvõttes: kui inimesel on raha, et sõita välismaale, peaks ta suutma passi eest ka 60 eurot maksta. Eks õigus on mõlemal poolel, kuid passi hinna ja maksmise üle otsustasid siiski Armeenia poliitikud. Süü saab enda kaela aga Euroopa. Seetõttu tunnevadki armeenlased, et nende üle valitseb kõikjal ebaõiglus. Ka uute passide puhul.

Venemaa on aga positiivne või vähemalt neutraalne. Ka Jerevani linnapildis on näha, et Moskvaga on neil tihe side. Kuulutused, esinejad, reklaamid ja meelelahutuslik keskkond on väga Venemaa-keskne. Linnas särab suursugusel kujul nõukogude ajal rajatud kino Moskva, kuhu on aja jooksul juurde kleebitud euroopalikke kohvikuid.

Venemaa on USA, Prantsusmaa ja Lähis-Ida maade kõrval ka üks riik, kus elab ja töötab sadu tuhandeid armeenlasi. Igal aastal saadavad nn välisarmeenlased kodumaale umbes kaks miljardit eurot.

Moskva ja Armeenia vahel on ka tihe lennuliiklus, iga päev käib Jerevanist Moskvasse ja vastupidi kümneid lende. Kogenumad reisijad ei mõista ainult üht: lennul Jerevanist Pariisi või Jerevanist Prahasse istuvad kõik sõitjad oma ettenähtud kohale, aga Jerevani–Moskva liinil käsitletakse kohti millegipärast palju vabamalt. Seda õnnestus näha ja kogeda ka mul. Aga lennujaam ja teenindus lennujaamas on suurepärane. Uue lennujaama ehitas Argentina ärimees Juan Pablo Gechidjian, kelle firma sellega ka opereerib. Lennujaam on avar, teenindus moodsalt korraldatud ja kiire ning iga mure lahendatakse juba eos. Kordaksin üle, et ma ei kohanud oma napi Jerevanis oldud aja jooksul Venemaa-armastust, aga ma kohtasin tunnet, et üksnes Moskva võib neid kaitsta. See oli lootus läbi lootusetuse. „Aga vaadake kaardilt meie asukohta, ajalugu ja naabreid,” kõlas vastus mu küsimusele, miks just Moskva.

Paremat palka ja hirmuta elu

Mul on võimatu üldistada, millised on armeenlased ja kuidas neil tegelikult läheb. Geopoliitiline olukord, sõda ja sisepoliitilised heitlused lasevad astuda sammu edasi, et siis paar sammu tagasi libiseda. Paljud ei näe elu (loe: tulevikku) ainult teljel Moskva vs. Brüssel, vaid tahaksid elada nii, et poleks sõjahirmu, palk oleks vähemalt 500 eurot kuus ja poliitikuid saaks usaldada. Aga poliitikutega on keeruline. Nad on rahvast kaugel ega pea vajalikuks oma tegemisi selgitada. Nende või nende lähedaste käes on kogu Armeenia ettevõtlus ja maailmavaate poolest on kõik poliitikud ühesugused: esiplaanil on omakasu. Suuremad või väiksemad erinevused tulevad esile selles, kui intensiivselt peaks oma traagilist ajalugu edaspidi kaasas kandma. Armeenias on ministreid, kes suhtlevad ajakirjandusega ainult kord aastas. Tänavapildis on armeenlasi lõbus vaadata. Nad on enamasti suitsuga ja vähemalt kahe mobiiltelefoniga. Sel olevat ajalooline põhjus. Kunagi oli ühest võrgust teise helistamine väga kallis ja soodsam oli võtta kaks telefoni. Hiljem, kui hinnad ühtlustusid-langesid, ei soovinud keegi enam oma numbreid vahetada ega lepinguid lõpetada.

Kahe maailma vahel

Ja muidugi kohvikukultuur! Uue trendina kerkib Jerevani südamesse kohvikuid, mis on euroopalikumad kui Viinis, Pariisis või Londonis. Need on oma helguse ja saiakestega tõesti nagu võõrkehad, aga inimestele meeldivad. Läänelikumad armeenlased näevad selles Euroopa poole liikumist, aga veel nii tagasihoidlikku, et seda ei tasu ülemäära üldistada.

Armeenial on loodetavasti ees helge tulevik. Kõik võimalused on nende endi kätes. Armeenia-keskselt tulevikku vaadates peaksid nad oskama nii Venemaa kui ka Euroopa huvisfääris olemise ühtmoodi hästi ära kasutada. Tõsi, Armeenias on juba praegu jõude, kes püüavad välisekspertide abiga riigireformi teha, aga neil on üks suur probleem: inimesed ei saa sellest aru. Rahva elu ei ole muutunud sellest grammigi paremaks.

Aga Armeenia pole vaid Jerevan, kus on nii suurlinlikku sära kui ka provintslikku lootusetust. Armeenia väljavaated kasutada oma põllumajandussektorit ja turismivõimalusi (postkaartidel näeb paiku, mis on lummavamad kui meile teada klassikalised kuurordid!) on head, aga nad peavad ise initsiatiivi näitama.

Ajakirjaniku reisi eest Armeeniasse maksis
Eesti Idapartnerluse Keskus