Iseenesest ei oleks 120 kassi just eriline arv, eriti kui arvestada, et sõjaaastail viibis saarel 900, veel kuuekümnendatelgi ligi 700 inimest. Tänaseks on saar näinud katastroofilist väljarännet, alles on veel vaid 17 ametlikku elanikku, neist neli kalurit, ülejäänud kõik pensionärid, vanuses 50 kuni 80 eluaastat. Ja mida vähemaks inimesi jäi, seda enam on saarel näha kasse.

1,6 kilomeetrit pikal kiitsakal saarel pole ühtki autot ega mootorratast, kohalik koolgi pandi kinni 1976. aastal ja kui mullu poleks saar ühtäkki suure meediatähelepanu alla langenud, oleks tegemist vaid tüüpilise looga väljasurevast asustusest. Kassid võtsid saare täielikult üle 2000. aastatel.

Selleks, et Ehime prefektuuri rannikul asuvale saarele pääseda, on
vaja ette võtta 30-minutiline laevasõit ja kui seni oli süüa nuruv
kassimass pigem kohalikele elanikele nuhtluseks, siis nüüd on vähemalt
iga päev ka kümned turistid andmas omakorda kassidele süüa.

Tegemist on saarega, kus inimesedki elanud vaid umbes 380 aastat ja algselt toodi kasse saarele, et hoopis hiirtenuhtlusest lahti saada.