Amsterdam: 10 põhjust minna
Kuidas minna ja kus olla
ESTONIAN AIR lendab Tallinnast Amsterdami kuuel päeval nädalas, lõunaeestlaste Tartu kõrval teisest lennujaamast Riiast lendab sinna iga päev airBaltic.
Mis võiks olla veel amsterdamilikum kui elu paadis? Ava aadressil Prins Hendrikkade 534 õõtsuva laeva lael metall-luuk ja roni redelist alla: ühest järjekordsest laevast Amsterdami kanalitel saab butiikhotell Le Maroxidien. Le Maroxidieni ujuvad toad kannavad nimesid Mehhiko, Maroko ja India ja viivad merereisile kaugetesse maadesse. Kajuti saab broneerida lehelt www.lemaroxidien.com, kajuti hind kahele algab 110 eurost.
Elust paadis saab amsterdamilikum olla vaid elu tüüpilises kanalimajas, näiteks Maes B&B-s. Väike kodune tüüpiline 18. sajandist pärinev kanalimaja kesklinnas, mille interjööris on osavalt miksitud modernset ja antiiki, on kindlasti parim Amsterdami B&B. Hinnakiri on kirju ja hea õnne korral saab öömaja juba 50–60 euroga. www.bedandbreakfastamsterdam.com
Suurepärane peatuspaik on ka maailma teadaolevalt ainus 1–5 tärni hotell Lloyd. See maja oli kunagi noortevangla ja siis kunstnike skvott, kuni viimastest kahel tuli mõte muuta see hotelliks, mis sobiks absoluutselt kõigi eelarvele – kokku umbes 50 disainerist sõbra-tuttavaga see idee ka ellu viidi. 1–5 tärni näitab tubade suurust (viie tärniga tuba kulgeb läbi kahe korruse ja seal on ruumi ka näiteks valgele tiibklaverile) ning võrratud voodid ja hommikusöök caffè latte’ga käib nende kõigi juurde. Hinnad algavad 90 eurost (ühetärnituba jagatud vannitoaga) ja küündivad 230 euroni sviitide eest. www.lloydhotel.com
Tänavakunst
Kui te ka tõesti ilmaski vabatahtlikult üle mõne muuseumi läve ei astu, siis kunsti nägemisest Amsterdamis ei pääse. Täiesti tasuta „ripub” see seintel, ustel, väravatel ja rongidel. Tänavakunstnikud on Amsterdamis hinnatud ja tuntud ning nende looming leiab järjest sagedamini tee moodsa kunsti muuseumidesse. Kapitalistid, kes nüüdiskunsti nägemiseks Amsterdami nurgatagustes kolada ei söanda, võivad seda osta ka galeriidest.
Miss Drag 2002
„Honey, ega ma nii kole nüüd ka ei ole!” hüüatas baaridaam ja välgutas solvunult ripsmeid – pikemaid kui minu juuksed –, kui olin teda (minu hinnangul) mitu tundi aega võtnud meigi ja soengu eest tunnustada tahtnud, täiesti siiralt, muide. Indoneesiast pärit noormehe muutumine blondiks ettekandjaks Sugi La-Ri’ks – kes muuseas valiti aastal 2002 lausa Miss Drag’iks – võiks ju olla aeganõudev protsess. Aga ei, vähemalt mitte Lellebeli proffide käes. Amsterdami, tegelikult ilmselt kogu Euroopa (kuri)kuulsaim drag-show-baar Lellebel on paarikümneruutmeetrine täissuitsetatud koht, kuhu mahub hoomamatu arv arusaamatuks jääva sooga joviaalses meeleolus inimesi.
Avatud igal õhtul nii kaua, kui külastajad pidutseda jaksavad.
Oudemanhuispoort
Sigatüükakoolilikust väravast südalinnas pääseb keskajal ehitatud käiku, mis viib Amsterdami Ülikooli linnaku südamesse. Sajandite vältel on seal kaubeldud kõigega, praegu täidavad selle päikesetõusust loojanguni varjulise käigu raamatukaupmehed. Kui nende ümber hõljub õhus salapära ning tolmu, siis värava taga on proosalisem maailm, kus võib mõnelt narkarilt osta (kahtlemata varastatud) jalgratta õhema raamatu hinnaga, millele muidugi võivad lisanduda rahas mõõtmatud süümepiinad.
Nüsitud kõrvaga mees
Vincent van Goghi tööd on vaid natuke kuulsamad kui see seik tema eluloost, kui ta armastatud venna Theo abiellumisplaanidest kuuldes endal kõrva maha lõikas. Van Goghi muuseum ei paista silma üksnes hollandi maalikunstniku tööde kollektsiooni poolest – ka maja ise on kunstiteos.
Reedeti on muuseum avatud kella kümneni õhtul ja seal toimub alati midagi erilist. Fuajee muutub tugitoolide, videoprojektsioonide, elava muusika, DJ-de ja baari abil lounge’iks, kus sõpradega koguneda.
Paulus Potterstraat 7; www.vangoghmuseum.nl.
Skvotid
Amsterdam on mitteametlik skvotipealinn. Tühjade majade hõivamise ning kodudeks, stuudioteks ja isegi saunadeks kohandamise kõrghooaeg oli kaheksakümnendatel, kuigi alguse sai see juba kuuekümnendatel, kui eluasemeid nappis, samas oli aga kvartalite kaupa lammutamisele määratud maju buldooseri ootel tühjalt seismas. Skvotterid, neil aastail peamiselt tudengid, murdsid lahti sissepääsud ja kolisid sisse. Linnas, mis pidevalt rajab uusi ja moodsaid elurajoone, on vanade majade hõlvamisel alati olnud idealistlik alatoon: päästame ajaloolised piirkonnad. Keegi ei tõtta ju lammutama maju, kus inimesed sees elavad. Idealistid või omakasupüüdlikud nahaalid? Enam pole vahet, uus seadus võib Amsterdami skvotterid halvemal juhul isegi vangi saata – 1. oktoobrist möödunud aastal, 47 aastat pärast esimese skvoti tekkimist, on see praktika (mitte enam nii liberaalses) Hollandis keelatud. Uksed peab sulgema ka näiteks praeguseks lausa kultuslik saun sauna fenomeen, kust leiab/leidis lisaks erinevatele saunadele isegi solaariumi ja karastava väliduši. Nautige, kuni saate!
Jalgrattad
Amsterdamis ei huvita kedagi, milline auto sul on – aga äge jalgratas peab olema. See võib tähendada 700–800 euro vahele jääva hinnaga ainueksemplari (de Fietsfabriek, Jacob van Campenstraat 12) või enda tuunitud kümmekonna euroga ostetud sõiduvahendit (vaata ringi näiteks poes recycled bikes, Valkenburgerstraat 10), mille sünniaeg jääb sinu vanaema omaga ühte kanti.
Rattalaenutused, jalgrattateed ja -parklad on igal pool linnas, Centraal Stationi juurest viivad tasuta praamid Põhja-Amsterdami, kust võib kümmekonna minutiga jõuda karjamaade vahele lehmade keskele.
Kirikud
Maailmas on vähe linnu, mille kirikud oleksid nii köitvad kui Amsterdamis. Jumalateenistusi ei toimu neist põnevamates küll juba ammu. Endisesse kirikusse ehitatud kohvik-restoran Bazar (Albert Cuypstraat 182; www.bazaramsterdam.nl) on silmapaistev re-design’i näide. Hämarast kirikust on tabudele vilistades saanud Põhja-Aafrika värvidest inspireeritud ruum, mis kiirgab soojust ka kõige jahedamal talvepäeval. Endine kirik, praegune ööelu tempel Paradiso on klubi, kus nüüd käiakse kummardamas poplauljaid, paaril korral nädalas jõuavad lavale vähemalt Hollandi mõistes superstaarid. (Weteringsschans 6-8. www.paradiso.nl)
50ndad-60ndad
Retrofännidel on Amsterdami sattudes tunne, nagu oleks jõutud paradiisi – ja seda täiesti ilma kanepi abita. Igal esmaspäeval muutub Noordermarkti turg boheemlaslikult šikis Jordaani linnaosas kirbuturuks, kust leiab lettide kaupa ka 1950.–60. aastate aardeid.
Poode, kust võib iga päev endale välismaa sisustusajakirjades nähtud ihaldusobjektid mõnekümne euro eest koju osta, on pillutud üle kesklinna. Fifties-sixties (Reestraat 5), mis müüb tegelikult valgusteid, mööblit ja muid vidinaid 1930.–80. aastatest, on asju nii täis, et vahel on lihtsam kaupa uurida tänavalt nina vastu vaateakent surudes.
Kaupluse Wonderwood (Rusland 3) omanik Wiet Hekking on Amsterdami teadaolevalt ainus vintage vineermööbli spetsialist ja Vintage Home (Daniel Stalperstraat 97) ilmselt suurima valikuga 1960.–70. aastate disainmööbli pood: käik neisse on nagu disainimuuseumi külastus, ainult selle erinevusega, et kõik on müügiks.
Ostlemise vahel saab jalga puhata suuresti kaheksakümnendate meeleolus sisustatud kohvikus Latei (Zeedijk 143). Ja kui sulle hakkab näiteks meeldima see lamp, mille valgel sa tassikese orgaanilise kohvi kõrvale oma reisijuhti uurisid, siis lase see enda arvele lisada – peaaegu kõik, mida kohvikus näete, on müüa.
Kuid kohviku-kus-kõik-on-müügiks kontseptsioon kahvatub kohe, kui astute sisse majja numbriga 250 Overtoomi tänaval: seal asuv ettevõtmine ühendab autokooli, kohviku ja vintage-poe.
Zorgvliedi surnuaed
Näha Pariisi ja surra! Nojah, tore linn, aga ma mõistan rohkem neid, kes Amsterdamis Zorgvliedi kalmistul (Amsteldijk 273) ära tahaks käia, elavana siis ikka.
Sellel kalmistul on omastele antud suhteliselt vabad käed, kuidas kadunukese haud kujundada. Ühel hauakivil istub näiteks ingel, kes mängib viiulit kalmul ringi siblivatele tibudele ja jänkudele, mitmel hauaplaadil lösutab peremehe rahu valvav koeraskulptuur, ühest hauast sirutub taeva poole aga kaame käsi, mis mõjub õhtuhämaruses ja tihedas hallis vihmasajus päris alfredhitchcockilikult. Aga on ka värvilisi kaelkirjakuid ja elevante ning aiapäkapikke leiab sel kalmistul kindlasti rohkem kui ükskõik millises ontlikus Saksa väikelinnas.
Hollandi kuld
Hollandlased söövad juustu hommikust õhtuni ja ilmselt hindab iga
hollandlane kuldset juustukera kullast kallimaks. Hollandlased on loonud tuhandeid juustusorte, neist põnevamaid leiab Noordermarkti turult laupäeval, kui mahetoidu kaupmehed oma toidu – valdavalt juustu – lettidele sätivad. Jõhvikatega juust, küpsetamiseks mõeldud kitsejuust, köömnetega valged juustud ja muidugi Gouda. See on üks Hollandi juustu sünonüüme, algselt pärit Gouda-nimelisest kohast Lõuna-Hollandis ja äratuntav oma unikaalse kuju ning punase või kollase vahakatte poolest.
Loo autor Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja
