Naljakas on istuda siin Kangerlussuaqi lennujaama puidust terrassil ja päikest võtta.

Tuul on küll jahe, kuid päike võtab pooluse lähedal intensiivselt.

Tulp näitab, et põhjapoolus on vaid 3 h 15 min kaugusel.

Ootan edasilendu Sisimiuti – Gröönimaa suuruselt teise city’sse (umbes 5500 elanikku) läänerannikul, 75 km üle põhjapolaarjoone.

Olgu siinkohal öeldud, et maailma suurimal saarel (pindala pool Euroopa Liidust) elab kaks korda vähem inimesi (umbes 56 000) kui Tartus.

Air Greenlandi lennukid on apetiitselt tumepunaseks värvitud ja harmoneeruvad perfektselt ümbritsevate mäeahelikega. Taevas on sini-sinine.

Lend on edasi lükatud ja lennukompanii teeb reisijatele 100 DKK eest lõunasöögi välja.

Ajavahe Eestiga on 5 tundi.

Lennujaamast välja ja propellerlennukisse. Lõikame liustiku serva, igijää tundub nii lõputu.

Lõpuks paistab mägede vahel värviliste majakestega Sisimiut.

Sisimiutis algab minu kolme nädala pikkune Gröönimaa madalenergiamaja uurimisprojekt.

Nimelt on Taani Tehnikaülikool ehitanud 2005. aastal Gröönimaale arktilise madalenergiamaja. Hoone kulutab energiat ainult 80 kWh ruutmeetri kohta aastas ja seda talvel -40 °C juures, kui on polaaröö (päikest vaid mõni tund päevas).

Uurime madalenergiamaja konstruktsioone ja tehnosüsteemide lahendusi; muudame energiasimulatsioonitarkvaraga hoone asukohta, asetame ta Eestisse.

Esimene öö Sisimiutis ­on ­harjumatu. Majutus on täpselt platsi vastas, kus hoitakse ketis kelgukoeri. Ei tea, kas oma raske elu pärast 24/365 lageda taeva all, ilma kuudita, vahel lõikavas tuules ja 40kraadises pakases, igatahes otsustavad nad kord või paar tunnis kollektiivselt ulguma hakata täpselt nagu hundikari, üks ees, teised takka.

Tegemist on maailma kõige vastupidavama koeratõuga ja hundile kõige lähedasema sugulasega. Süüa antakse koertele kord või paar nädalas ehk visatakse maha ämbritäis kalarappeid. Kassid on Gröönimaal millegipärast keelatud, kuigi mõnes kodus salaja peetakse.

Suveööd on ülalpool polaarjoont väga valged.

Vastu hommikut hakkab veel mingi kummaline suur must lind kisama, nii et linna ümbritsevatelt mägedelt vastu kajab.

Hommikul kandub ookeanilt mägede vahele külm udu, mis lõunaks hajub.

Vihma sajab Gröönimaal harva. UV-kiirgus, nagu juba ütlesin, on väga tugev, kuid külm tuul hoiab temperatuuri suvel 5–10 °C juures, varjulises kohas on see üle 20 kraadi. Alguses mõtlesin, et inuitid ongi geneetiliselt nii tõmmunahalised, kuid tegelikult mitte.

Elu Sisimiutis on kummaline. Liigutakse jalgsi, autode ja jalgratastega. Tellida võid takso.

Linn on ehitatud põhimõtteliselt kaljude peale. Inimesed on siin sünnist saati mägironijad.

Isegi vanuritele ei valmista raskusi kuskilt 80kraadi pealt otse trekkida.

Väikesed lapsed mängivad kuristiku serval ja emad vist ei muretsegi.

Mägirattad on laiali ja lukustamata, majade kõrval koos mootorsaanide ja paatidega.

Ja kes siin varastakski, kuhu sa selle rattaga lähed? Igijääle või?

Sisimiutis on üks ühiselamu tüüpi vabakäiguvangla.

Majad on arvatavasti kontrastiks karmile kliimale ja üksluisele maastikule hästi rõõmsavärvilisteks võõbatud.

Linnadevaheline transpordiühendus on laeva või lennukiga.

Majanduskriis pole Gröönimaad eriti mõjutanud, elatakse ju põhiliselt Taani subsiidiumide toel.

Riik on liikumas suuremale iseseisvusele, et kontrollida rikkalikke liustikealuseid (kuni 3 km paksune) maavarasid, sh naftat ja maagaasi.

Läheme mägedesse matkama. Vaated on jumalikud! Varsti oleme ülalpool pilvi. Panoraamvaade on linnale, ookeanile ja ümbritsevatele mäeahelikele. Isegi nii kõrgel ei pääse me mustmiljoni kihulase eest, kes valusasti hammustavad. Sääsevõrgu kandmine on Sisimiutis “trendikas”.

Koerte järjekordne kanonaad kostab isegi 1 km kõrgusele.

Meie ühiselamu kõrval on tolmkattega jalgpalliplats. Inuitid tunduvad olevat tõsised jalgpallisõbrad. Igal õhtul on kuulda ja näha profivarustuses harjutajaid.

Linnas ei kasva igikeltsa pärast ühtegi puud, kuna külmumispiir on nii kõrgel. Iseloomulik on tundralaadne taimestik.

Käin igal õhtul Sisimiutis jooksmas. Tore viis linnaga tutvumiseks ja hea trenn ka.

Linnas on modernne spordiklubi ja vabaõhubassein. Püüan spinninguga ookeanist kala. Iga teine vise näkkab.

Ühel laupäevaõhtul külastame linna ainsamat diskoteeki Starlight. Koht on puupüsti täis, päris möll, ja peksa me ei saanudki, kuigi hoiatati. Pärast vaatame veel virmalisi, mis on talvel muidugi võimsamad.

Kui läheme linna pubisse Kukkukooq, ründavad mu sõpra vanad inuiti naised. See on vanemate inimeste koht ja noored valged mehed on siin hinnas.

Otsustame sõita laevaga nädalavahetuseks Ilulissati – suuruselt kolmandasse Gröönimaa linna Ilulissati fjordi (Ilulissat Kangerlua) kaldal. Ilulissati fjord kuulub Unesco maailmapärandi objektide nimekirja. 40 kilomeetri pikkune fjord toodab aastas kuni 20 miljardit tonni jäämägesid, mis on põhjapoolkera rekord.

Reis kestab 16 tundi. Hommikul on peatus Aasiatis. Disko saare lähistel on juba üksikuid jäämägesid triivimas näha. Mida lähemale Ilulissatile, seda rohkem neid tekib. Iga jäämägi on originaalse kujuga ja oma majesteetlikus vaikuses mööduvad nad meist.

Ilulissatis telgime kohe fjordi kaldale, mäe jalamile. Vaade on väärt rohkem kui 100 miljonit!

Kõigepealt all laiuv fjord, kuni 1 km kõrgused jäämäed taustaks. Aeg-ajalt kostab purunevate jäämägede raginat. Fjordis puristavad vaalad.

Õhtuks on siis vaala-barbecue. Kohalik kütt teeb jahionni juures meile õhtusöögi. Ajaviiteks laseb ta sportpüssiga läheduses luusivaid polaarrebaseid. Ametlikult kütib ta muskusveiseid.

Tee on mingist kohalikust rohust, mida ta onni tagant korjab. Vaalaliha on midagi liha-kala vahepealset. Naudime päikeseloojangut, mis paneb fjordil ujuvad jäämäed roosakalt särama. Püüame vaalu saada videole, kuid loomad on vee peal ainult paar minutit ja siis sukelduvad kuni kümneks minutiks ja ei ole aimu, kus­kohas nad jälle pinnale tulevad.

Oleme juba telkides, kui keegi karjub “vaal”, ning kõik jooksevad sokkis alla fjordi serva.

Oli tõesti vaal 4–5 meetri kaugusel. Vaade muutub pidevalt, kuna osa jäämägesid on purunenud ja osa juurde tulnud.

Uinun fjordilt kostva mürina ja puhkivate vaalade saatel. See on parim hällilaul, mida olen iganes kuulnud. Varahommikul, päikesetõusu ajal saan ekstraordinaarse elamuse osaliseks. Nimelt otsustab otse üle fjordi meie ees laiuv tohutu suur jäämägi lagunema hakata.

Kollaps algab lumelaviinidest jäämäe tipus. Kostab tohutu mürin (umbes nagu äike) ja minutite jooksul vajub jäämägi kokku, põhjustades tsunami, mis kolme meetri kõrguste lainetena vastu kaldaid lööb. Hetk hiljem kattub sini-sinine fjord ühtlaselt purunenud jäämäe tükkidega ja näeb välja nagu suur lumelagendik. Avaneb jäämäe tagune vaatepilt uute jäämägede ja avamerega.

Tagasi Sisimiuti lendame lennukiga.

Sisimiuti ehituskoolis (Sanaartornermik ilinniarfik) toimub rahvusvaheline konverents “Tourist cottages and climate change”. Loengute vaheajal tantsivad õpilased hiphoppi, laulavad karaoke-räppi.

Külastan sisimiutlase kodu. Hülgekütist peremehel ripub seinal kolm vintpüssi ja pildid rahvariietes pereliikmetest.

Äralend Kangerlusuaqi lükkub udu tõttu neli päeva edasi. Lennukiaknast heidan viimse pilgu sisemaa liustike lõputule tühjusele.