1992. aasta talvel meenutas Mägi-Karabahhi pealinnas toimuv Leningradi blokaadi
„21.-25. jaanuarini 1991 viibisin Stepanakerdis. Linnas pole endiselt ei elektrit ega vett. Vett hankida on nii raske, et teed juua tundub piinlik … Linnas on juba teada näljapaistetuse juhtum … Stepanakert meenutab kinokroonikat Leningradi blokaadist,“ kirjeldas olukorda vene ajakirjanik Anželika Tšetšina oma artiklis, mis ilmus ajakirjas Uus Aeg (nr 8, 1992).
Isegi termin „humanitaarkatastroof“ ei suuda piisavalt kirjeldada seda, mida Stepanakerdi elanikud üle pidid elama. Karjuv puudus kütusest, elektrist, veest, toiduainetest ja ravimitest, side puudumine välismaailmaga, regulaarne äge tulevahetus ja reaalne füüsilise hävitamise oht – see loetelu asjadest, millega linnaelanikud silmitsi pidid seisma, pole sugugi täielik. 1992. aasta talvel alustati lisaks veel Stepanakerdi metoodilist tulistamist mitmetest lähedalasuvatest tulepunktidest.
Mägi-Karabahhi oblasti transpordiblokaad algas 1989. aasta suvel-sügisel, kui ainus Stepanakerti viiv raudtee Aserbaidžaani NSV poolsest otsast suleti. Armeeniast väljaviivad maanteed viisid eranditult vaid aserbaidžaanlastega asustatud punktidesse ning muutusid 1989. aasta suvel üsna ohtlikeks ja „kivisõja“ tõttu praktiliselt läbimatuteks. Mägi-Karabahhi suundunud sõidukeid rünnati ja rööviti, koormaid otsiti läbi, esines ka vägivalda – autojuhte tapeti ja rööviti. Transpordiblokaad polnud mitte ainult väline, vaid ka sisemine: metoodiliselt ja järjepidevalt lõigati Stepanakert ümbritsevatest piirkondades, kust linnaelanikud toidukaupu oleksid saanud hankida, ära.
Ainsaks sidekanaliks maailmaga oli õhutransport. Helikopterid ja lennukid tõid Armeeniast kohale kõige hädavajalikumad ümberpiiratud linnas eluks vajalikud asjad: kütuse, toiduained ja ravimid. Kuigi juba 1991. aasta kevadel ja sügisel muutus Stepanakerdist mitte väga kaugel Hodžalu asulas paiknev lennujaam ohtlikuks ning üsna varsti transpordi- ja reisilennukitele täiesti kättesaamatuks. Kontrollimise ettekäändel rakendas aserbaidžaanlaste OMON alandust ja vägivalda ning koormate blokeerimist.
Esimese rahvusvahelise sahhari konverentsi delegatsioon tunnistas oma ettekandes: „16. juulil saabus osa meie delegatsioonist Jerevanist Stepanekerti, neid võtsid Hodžalu lennujaamas vastu jõhkralt käituvad OMONi teenistujad. Viis Mägi-Karbahhi elanikku, kes meiega ühes lennukis lendasid, peeti saabumisel meie silma all kinni. Kui selle vastu protesteerima hakkasime, meid ähvardati. Hodžalu lennujaamas solvatakse armeenia rahvusest reisijaid süstemaatiliselt, ähvardatakse peksmise ja alandamisega. Noori naisi ja tüdrukuid sunnitakse aserbaidžaani OMONi liikmete silme all lahti riietuma, võetakse ära raha ja väärtesemed.“ (vt http://karabakhrecords.info/ru/2012/04/19/zaklyucheniya-po-operatsii-koltso)
Sõjaõudustest jutustab ka endine Tšehhi vabariigist pärit europarlamendi liige Jaromir Štetin, kes on regiooni alates 1991. aastas külastanud humanitaarorganisatsiooni People in Need esindajana ning valgustanud Mägi-Karabahhis toimunud sündmusi rahvusvahelise ajakirjanikuna. Erilist tähelepanu osutab ta oma meenutustes Stepanakerdi blokaadi õudustele ja aserbaidžaani OMONi poolt armeenlaste üle irvitamisele Stepanakerdi lennujaamas. Štetini isikliku arvamuse kohaselt oli lennujaama komandandil, kellelgi Gadžijevil hobi: õhtutundidel läks ta armeenlasi jahtima1.
1992. aasta algul blokeeriti lennujaam täielikult. Aserbaidžaani võimud lõpetasid linnale elektri, gaasi ja vee andmise. Sama aasta veebruaris-märtsis jagati linnaelanikele iga elaniku kohta välja 400 g jahu ja 200 g suhkrut kuus. 1991. aasta lõpust rippus Stepanakerdi kohal uus surmaoht: linna hakati mitmest tulepunktist süstemaatiliselt tulistama – eelkõige Agdamist, Šišust ja Hodžalust. 13. veebruaril kasutas Aserbaidžaani armee rahulike elanike vastu raketiheitesüsteemi Grad – massihävitusrelva, mille kasutamine elanikkonna vastu on rahvusvaheliste konventsioonidega keelatud. Oli päevi, mil linna tulistati 200 raketti, tappes kümneid inimesi. Keelatud relvade kasutamist tsiviilelanike vastu kinnitas ka uudisteprogramm Vesti ja Minski grupi esimehe esimene asetäitja, Itaalia diplomaat Mario Rafaelli. Inimõiguste kaitsekeskus Memorial kirjeldab: „Alates veebruarist hakati Stepanakerdi kvartalite tulistamiseks kasutama Grade. Selle tulemusel on linnas kolossaalsed purustused, inimesed elavad sisuliselt varemetes. (vt http://www.memo.ru/hr/hotpoints/karabah/HOJALY/CHAPTER1.HTM)
Selleks ajaks oli Aserbaidžaani tegevus võtnud genotsiidile omase iseloomu: toimus plaanipärane 80 000 elaniku, kellest 30 000 moodustasid põgenikud, hävitamine. Inimesed elasid varemetes, iga päev hukkus neist kümneid, ka lapsi. Majade kokku kukkumise tagajärjel sai korraga surma terveid peresid. Arstid töötasid varemetes diiselgeneraatorite poolt toodetud valguses. Allikatest tuleva vee järel pidi järjekorras seisma. Suurbritannia lordide koja asespiiker paruness Caroline Cox rääkis ajalehele Vene Mõte: „Meie päevil vaevalt on maailmas kohta, kus inimesed sellistes tõeliselt põrgulikes tingimustes elama peavad. Enamik hukkunutest on tsiviilisikud. Mitu korda on kokku lepitud, et tulistamine lõpetatakse, kuid iga kord on Aserbaidžaani pool kokkulepet rikkunud ja uuesti tulepunktidest Gradidega tulistama hakanud.“ (Vene Mõte, Pariis, Nr 3924, 10.04.1992)
Stepanekert, mis lebas Aserbaidžaani sõjaväe ees nagu peopesal, oli surma mõistetud.
Ainsaks võimaluseks inimesi neid ootavate õuduste käest päästa oli murda blokaad, vabastades esmajärjekorras Hodžalus asuva lennujaama. 1992. aasta veebruaris läbi viidud sõjaline operatsioon lahendas selle ülesande. 18. maiks vabastati Berdzora (endine Latšin) täielikult.
Mägi-Karabahhi siseministeeriumi andmetel, mis tuginevad inimõiguste keskuse Memorial ettekandele, sai kogu perioodi jooksul blokaadis ja raketitules Stepanakerdis kuni 1992. aasta märtsini surma 227 ja haavata 391 inimest, hävitati või kahjustati umbes 1000 elumaja ja riiklikku objekti.
Tegemist on ühe veriseima leheküljega Karabahhi sõjast, mille kordumise oht oli Mägi-Karabahhis õhus 2016. aasta aprillis. Rahvusvaheline üldsus, esmajärjekorras Minski gruppi kuluvad riigid peaksid metoodilisemalt ja sihipärasemalt selle sõjalise ohu vältimisega tegelema. Mägi-Karabahhi elanikkond, kes usub ja on täis optimismi, olgugi, et nende riik on tunnustamata, peab saama oma naabrite kõrval elada ohutult ja rahus.
