13 Eesti väikesaart = 13 elamust, ehkki mitte odavat

Väikesaarte külastamine ei ole odav lõbu, kuid tasub ette võtta, et saada meeldejääv elamus ja ühtlasi aidata tublisid inimesi, kes elavad ekstreemsetes tingimustes – tänu neile on väikesaared meile avatud; kirjutab Maret Pank Maalehes.

Eesti rannikumeri on rikas saarte ja laidude poolest ning paljud neist on kuni viimase sõjani olnud ka asustatud. Nendega tutvumine on enamasti keeruline ja aeganõudev ettevõtmine, aga tänapäeval vähemalt võimalik. Sellistel väikesaartel, kus mõnedki püsielanikud, on enamjaolt ka huvilistele vajalikud teenused.

Ei ole kaugel ajad, kus isegi unistamine meie rannikumere väikesaartele sattumisest oli mõttetu, sest niikuinii oli sinna võimatu pääseda, kuna kogu rannik oli ju nõukogude piirivalve range kontrolli all. Väikesaared, mis veel enne Teist maailmasõda olid üsna kenasti asustatud ja rahvale kättesaadavad, kaotasid püsi­elanikkonna ja muudeti suletud piiritsooniks. Seetõttu olid need enam kui pool sajandit kättesaamatud ja kauged, kuid ikkagi meelitavad – just saarte eraldatusest tulenevate ainuomasd te loodus- ja kultuuriolude tõttu, mis ühelt poolt väärivad tutvumist, teiselt poolt aga vajavad kaitset.

Tullakse üha enam

Hiljuti MTÜ Eesti Saarte Kogu korraldatud uuringust selgus, et aastas külastab Eesti 13 püsiasustusega väikesaart ligi 100 000 inimest, kellest ligi kolmandik on välismaalased. Külastajate hulgad kasvavad koos ligipääsetavuse ning teenuste paranemisega.

Tallinlastele on hästi teada linnale kuuluv Aegna kui juba varem asutuste puhkebaaside kasutuses olnud saar. Kuna saarel asub praegu loodusmaja ja kolm märgistatud õpperada, on see pealinna inimestele hea nädalalõpu veetmise koht.

Tuntud ja suhteliselt lihtsalt külastatavad on ka Naissaar ja Prangli. Kui viimatinimetatul säilis püsielanikkond ja kuuluti legendaarse Kirovi-nimelise kolhoosi koosseisu, siis Naissaar muudeti täielikult militaarsaareks, säilinud ja külastamiseks on avatud miiniladu ning Peeter Suure merekindluse säilmed. Nõukogudeaegsed kaldapatareid pakuvad tänapäeval huvi külastusobjektidena.

Pakrite ja Osmussaare elanikud pidid sõja ajal oma saared maha jätma ning need muudeti militaarobjektideks. Tänapäeval on erinevus nende vahel selles, et kui Pakritel elanud rannarootslased said oma maad soovi korral tagasi, siis endistel osmussaarlastel puudus selleks õiguslik alus. Nende järglased küll külastavad saart, et korrastada oma pühasid paiku, kuid omandit neil saarel ei ole.

Nii Osmussaarel kui ka Väike-Pakril on mõned püsielanikud ning sinna on oodatud looduse- ja pärandkultuurihuvilised külastajad. Osmussaar on ka üks sukeldujate meeliskohti. Kuna regulaarne paadiühendus nende saartega puudub, peab sinna jõudmiseks olema oma alus või tuleb saareelanikega või mõne reisikorraldajaga kokkuleppele jõuda.

Vormsi, Kihnu, Ruhnu ja Manija on üsna hõlpsasti kättesaadavad. Ilmselt on need ka suuremale hulgale mandri­inimestele tuttavad tänu regulaarselt toimivale transpordiühendusele (vähemalt suveajal) ning nendel saartel pakutavatele teenustele. Kihnu ja Manijale sõitjad on kindlasti huvitatud sealse, UNESCO kaitse all oleva kultuuripärandiga tutvumisest. Vormsi ja Ruhnu külastajad aga saavad lisaks kaunile loodusele palju teada rannarootslaste tavadest ja kultuuripärandist.

Üle Suure väina kulgenud taliteel asunud Kesselaiul on peetud talikõrtsi ja seal on olnud külakool. Aastatel 1866–1892 oli Kesselaid omaette vald Muhu kihelkonnas. 1930. aastate lõpul oli Kesse külas viis talu, lisaks üks vabadikukoht ja majaka­vahi maja. Laiul elas ühtekokku umbes 50 inimest, kuid hiljem jäi saar tühjaks. Endisele külaasemele hakkab nüüd tekkima suvitusasustus ja ka väike turismitalu on arendamisel. Regulaarühendust saarega pole.

Vilsandi on Eesti kõige läänepoolsem asustatud saar. Siinsete elanike peamine sissetulekuallikas oli merendus – kalapüük, laevaehitus, merekaubandus, kaugsõidud, päästeteenistus. Elanike arv on saarel ulatunud maksimaalselt 180–190 inimeseni.

Saar on olnud mitme kirjaniku elu- ja puhkekohaks. Heino Väli ja Juhan Saar tulid Vilsandile juba 1960ndate lõpus. Heino Väli on kirjutanud isegi raamatu “Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel”, Juhan Saar aga näidendi “Toronto–Vilsandi” ja palju ilusaid luuletusi. Kuulsaks tegi Vilsandi kohaliku tuletornivahi Artur Toomi eraalgatusel 1906. aastal loodud linnukaitseala, mis hõlmas Vaika saari ja tuletorni ümbrust. 1993. aastal muudeti see Vilsandi rahvuspargiks.

Rahvuspargi ja kogu Saare regiooni külastuskeskus ning infopunkt asub Kihelkonna vallas Loona mõisas. Rahvuspargi alal tegutsevad turismiettevõtjad, giidid korraldavad Vilsandile loodusmatku. Regulaarühendust saarega korraldab suvekuudel Kihelkonna vallavalitsus.

Väikese saare võlumets

Kümmekonna kilomeetri kaugusel Kuressaarest kagus asub Liivi lahes üks Eesti saarte looduse omapärasemaid esindajaid – väike ja suhteliselt metsane Abruka koos ümbritsevate väikesaartega, millest tuntuim on suveasustusega Vahase.

Sellist lopsakust nagu Abruka laialehelises salumetsas mujal Eestis palju ei leidu. Seetõttu võetigi see kaitse alla juba 1937. aastast salumetsa uurimisega tegelnud Teodor Lippmaa eestvedamisel. Kuulsaks on saare kirjutanud vennad Tuulikud ja Vahasel suvitanud Albert Uustulnd. Abrukale ja Vahasele pääseb Roomassaare sadamast.

Tõenäoliselt tekkis Peipsi järves asuvale Piirissaarele püsiasustus Põhjasõja järel, mil sinna asusid Venemaalt kirikureformi eest põgenevad vanausulised. Piirissaar on oluline piirivalvepunkt asendi tõttu Eesti–Vene piiril ning saar on kogu ulatuses Peipsiveere looduskaitseala osa.

Regulaarne laevaühendus saarega toimub navigatsiooniperioodil Laaksaare sadama kaudu parvlaevaga Koidula. Hooajaline ühendus on võimalik väikealustega Tartust mööda Emajõge, näiteks lodjaga Jõmmu.

Turistil tuleb oma telk püsti panna kas Piirissaare lennuväljale või paluda mõnelt kohalikult luba tema hoovi kasutada. Mõned saareelanikud aga on alustamas rändajate majutamise ja toidu pakkumisega ning saare tutvustamisega.