Kuidas teie, kes te olete pikalt Vorkutas elanud ja olete ise venelane, suhtu- te üldse GULAG-i ajalukku ja Stalini repressioonidesse?
Maailmas suhtutakse ajaloosse valikuliselt. Miks tuletab kogu maailm Venemaale kogu aeg muudkui meelde neid Stalini repressioone? See on meie ajalugu, meie ei käi teile pidevalt nina alla hõõrumas teie ajaloo musti lehekülgi. Mina ei käi teie ajalugu meenutamas, see on teie asi!
Need repressioonid olid muidugi julmad. Küsimus on selles, kuivõrd adekvaatselt lahendas Nõukogude Liidu tollane juhtkond kinnipeetavate abil neid probleeme, mis neil oli vaja lahendada. Stalin mõistis, et suur osa riigi rikkustest asub kaugel põhjas, aga riik ise oli siis äärmiselt vaene. Kuidas neid rikkusi kätte saada? Kas keegi läheks neid vabatahtlikult kaevandama? Kohe on esimene küsimus, kui palju riik maksab mulle selle eest? Loomulikult polnud riigil selliseid võimalusi, et maksta nii palju. Ega ma ei õigusta! Ma seletan lihtsalt võimude loogikat. Mulle tundub nii, sest ma pole Stalin ega Lenin. Selge, et kõik, mida sa ehitad vere hinnaga, lõppeb alati samuti verega. Aga see on meie riik. See on nagu vanematega: kellel olid nad kommunistid, kellel fašistid, kellel maniakid, aga nad on minu vanemad ja ma pean mäletama neist kõige paremat, mis neis oli, ning lootma, et nad andsid mulle edasi oma parima. Aga ma ei luba võõrastel haukuda oma vanemate või kodumaa peale. Mina võin oma vanematega vaielda, aga mis see sinu asi on? Mina elan selles riigis ja ma pean ise oma asjades selgusele jõudma, mis on siin head ja mis on halba ning kuidas seda parandada. Me saame ise sellega hakkama.