Viis asja, mida igatseda linnas, mis asub Eestist ligi 10 000 kilomeetri kaugusel


Viis asja, mida igatseda linnas, mis asub Eestist ligi 10 000 kilomeetri kaugusel
Madle lennuki kokpitisFoto: erakogu

Elan 33ndal korrusel. Kõrge? Nõus. Samas on minu pilvelõhkujas pea poolsada korrust. Eestist lahutab mind peale korruste veel tuhandeid kilomeetreid. Ja mõned kümned kraadid sooja.

Igal hommikul ärkan linnas, kus elab üle 20 miljoni inimese. See tähendab, et 20 Eestimaa jagu. Ulme. Tere tulemast Filipiinide pealinna Manilasse! Kuigi elu siin võib nii mõneski mõttes olla mõnusam kui Eestis — noh, näiteks värsked mangod ja soe õhk —, siis on küllaga faktoreid, mis jätavad Manila Eestist tunduvalt tahapoole.

Esiteks, värske õhk. Iga päev tundub mulle, justkui suitsetaksin julgelt viis pakki sigarette päevas. Ja kõik, mis ma selleks teen, on tänaval kõndimine. Õhusaaste on kohutav. Halvimatel päevadel varjutab saastepilv lausa päikest. Tuhanded ja tuhanded autod, mootorrattad ning kohalikud bussilaadsed toodangud paiskavad õhku sellist tossu, mis võtaks hinge kinni ka kõige kõvematel vendadel. Aga vaadates statistikat, siis ei kuulugi Manila maailma kõige saastatumate linnade sekka. Ilmselt tuleb selle üle õnnelik olla.

Teiseks, aeg. Ja siinkohal ei mõtle ma seda, et kohalikele on aja mõiste suhteline. Kell viis võib vabalt tähendada pool seitse või kaheksa. Ei, ma mõtlen seda raisatud aega, mis kulub liiklusummikutes istumisele. Kui elada siin kauem, siis võib seda mõõta lausa päevades. Muidugi, tasub olla tark ning vältida tipptunde. Samas, kui juhtub, et ladistab vihma, on autode hulk samuti määratult kõrge. Jalgsi käimine on kõige mäsumatel hetkedel tunduvalt kiirem, kui autoga liiklemine. Samas võib see võrduda… khm, vaata eelmist punkti. Hulga jama sissehingamisega.

Seotud lood:

Kolmandaks, toit. Võiks ju arvata, et Filipiinidelt leiab hulga värskeid puu- ja juurvilju. Leiabki. Kuid eriti Manilas annavad tooni kiirtoidukohad. Ka kohalikud toiduputkad pakuvad üldjuhul ülirasvaseid nuudleid ja lihatoite. Värsketest salatitest siin niisama naljalt lugu ei peeta. Lisaks on liha odavam kui juurviljad.

Manilas tuleb mereandide või vähe tervislikema valikutega kohti otsida kauem, kui võiks arvata. Foto: Madle Timm

Neljandaks, jahedus. Tjah, see võib kõlada iroonilisena, kui igatsevalt päikese ja suve peale mõelda, kui akna taga valitsevad külmakraadid ja pimedus. Samas on külma ilma pluss see, et alati saab riietusele kihte juurde lisada. Pideva palavuse ja higistamisega pole aga muud teha, kui lihtsalt harjuda. Ja harjuda ka sellega, et mõistlik on kaasas kanda veepudelit ja päikesekreemi. Vahel ka lisa T-särki.

Ja viiendaks, vaikus. Ka kõige hullemal Tallinna või Tartu tipptunnil on õues kõvasti vaiksem kui keset normaalselt Manila liiklust. Signaalitamine on siin hulga tavalisem kui meil. Juhil töllerdab keegi ees? Signaal. Mõistetav. Juht näeb ilusat tüdrukut või sõpra? Kahekordne signaal. Juhil on lihtsalt igav? Signaal.

Elu Manilas on eksootiline, aga väsitav. Mitmed mu kolleegid veedavad igapäevaselt ühistranspordis kuus tundi. Igal tööpäeval sõidavad nad kontorisse kolm tundi, ja sama on tagasiminekul. Nende jaoks on see okei. Nad on harjunud. Ühe eestlase võib see kõik aga pikapeale võhmale võtta. Mangod on head, aga kui ma saaks kilo mangode eest tunnikese vaikust — oleks see vast diil!

Nii kaugele kui horisont ulatub — majad, majad, majad ja tänavad, tänavad, tänavad. Foto: Madle Timm

Lugesid just Hulkurplika päevikute 71. osa.

Madle Timm on 26-aastane eestlanna, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/