Tartu - ERMi lihtsalt peab nägema!
“Rahulikum kui Eesti pealinn: ajalooline, taskukohane, nooruslik, intelligentne ülikoolilinn,” kirjeldatakse meile Tartut. Veel aasta tagasi oleks seda linna võinud kirjeldada ka kui üht suurt ehitusplatsi. Korraga olid töös nii uus kaubanduskeskus, kolm hotelli kui ka loomulikult Eesti Rahva Muuseum (ERM). Selleks sügiseks saab kõik valmis ja see Tartu, mis linna sisse sõites silmale avaneb, on sedavõrd teistsugune, et kui tahate nädalalõpureisil mõnd uut kohta avastama minna, pole kaugemale vaja sõitagi.

Ehkki ERMi puhul on terve aasta räägitud rohkem selle restorani köögist (mida ikka veel ei ole) kui ekspositsioonist, on viimane tegelikult siiski peamine põhjus, miks sel sügisel kõik teed Tartusse viivad. Ja muidugi ka hoone ise, mille eest arhitektid kevadel mainekal AFEXi arhitektuurivõistlusel peaauhinna võitsid. Muuseum üllatab vaatajaid ainulaadse arhitektuuri­lahendusega – aga sõitke ise vaatama!

Kahtlemata jälgivad kõik sportliku hasardiga seda, kas ERM suudab lüüa Eesti populaarseima siseruumides asuva atraktsiooni, Tartu Ahhaa keskuse külastajanumbri, mis oli möödunud aastal pisut üle 213 000 inimese ning on see aasta kulgemas uue rekordi kursil.
Kõik suured näitused võtavad aega ja väsitavad jalgu, nii et selles valguses on tõesti tore, et peale muuseumibuumi on Tartut tabanud ka hotellibuum. Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni elukohaks olnud hoone asukohas avas juba suve alguses uksed glamuurne Lydia Ülikooli tänaval. Luksuslikku mugavust taotlevate tubade ja Tallinna hipsterikohvikutega harjunutele mõningast hämmingut tekitava hinnakirjaga restorani kõrval on olemas ka sume ja soe spaa, mis on loodud vaikseteks vestlusteks, muusika kuulamiseks ja puhkuseks kamina ees. Kolm sauna ja puhkeala, kus ootavad lamamistoolid, pehmed rätikud, kurgivesi ja kaminatuli, panevad aja peatuma. (Mitte et see Tartus ka muidu just edasi tormaks.)

Lapsed võivad Lydias küll endal igavusest lõualuud valusaks haigutada, sest neid vaimustab hoopis rohkem mõte novembris avatavast spaahotellist V. Selle saunamaailmas on 11 erineva niiskustaseme ja temperatuuriga sauna, soolamaailmas soola­bassein ja soolasaunad ning lõõgastusmaailmas valgusteraapia- ja karavanituba. Loomulikult ei puudu ka mullivannid, Jaapani bassein, laste basseinid ja atraktsioonid ning massaažijugadega lõõgastusbassein.

Ehkki juba kõik eelmainitu hakkab silme eest kirjuks võtma, on tegelikult enim tähelepanu saanud värvikas hostel Hektor (interjööri autor on Jan Skolimowski KAMP Arhitektidest), millele omistas silmapaistvate hostelite portaal Hostelgeeks sel nädalal viis tärni. Hektor Design Hostelis on peale majutuse olemas ka kohvik, raamatu­kogu, jõusaal ja joogaruum(!), pesu­pesemis- ja triikimisvõimalus ning nõupidamisruum.

ERM päevad enne avalikkust

Valisime välja viis kohta, kuhu Pärnus spaas logelemise vahele sisse põigata tasub!
Galerii Avangard. Pärnu peatänava, mis ka südasuvistel õhtutel talveunes tukub, elab vähemalt päeval täiel rinnal. Vähemalt üks põnev näitus ja väga heade Eesti kunstnike töid müüv galeriikauplus hoiavad teid kinni natuke kauem, kui galeriid seda tavaliselt teha oskavad. Avangard võib asuda väikelinnas, aga selle mõtted on metropoli mõõtu. avangardgallery.eu

Kohvita ja koo! Rüütli tänava ääres asuv Kookon on kõige üllatavama kontseptsiooniga kohvik Eestis – see müüb nii imelist kohvi, kooke, salateid kui ka lõnga! Ja kudumine on sama kuum kui nende kohv! Võite praegu naerda, aga kui avastate end seal kohvitassi taga istumas ja kärsitult äsja ostetud lõngast esimesi silmuseid loomas, siis saate aru, mida me mõtlesime!
Ja väike disainipood on neil ka.
facebook.com/kookonkohvik

Eesti aeg ja kuurort. Te pole ikka veel käinud Pärnu muuseumis? Ega sügisene puhkus ei tähenda veel, et ranna- ja sanatooriumielust ilma peaskite jääma. Imetlege seda vanadelt fotodelt; punutud rannatoolidest, mis praegustest lamamistoolidest ehk ebamugavamad ent kordi elegantsemad olid ja ühest esimesest sanatooriumivannist, kus mudas vedeledes tervist turgutada sai. Rekonstruktsioonina on näha ka Pärnu rannas omal ajal kasutusel olnud vankriratastel supelonn, mis hobusega veeti vette. Sealt käisid peened piigad ja endast lugupidavad emandad otse mereveevanni võtmas.parnumuuseum.ee

Jalutuskäigud melanhoolsete sügispäevade vaikuses. Pärnu pargid on ainult teie ja sügisvärvide päralt. Aga just siis, kui keset seda värvide ilu tekib kõhe Palle-üksinda-maailmas-tunne, ilmub kusagilt välja mõni orav, teine jalutaja või aasta viimane jäätisemüüja ja saate aru, et olete ikkagi täiesti elusas linnas.

Frost Boutique Hotel. Harva sõidab keegi kuhugi ennekõike hotelli pärast, kodus on ju uni alati parem (see, muuseas, on ka teadlaste poolt kinnitust leidnud) – aga Frost on rohkem, kui lihtsalt üks uus hotell Pärnu kesklinnas. Kodu eemal kodust on ilmselt mailma kõige levinud hotellide relaamlause, aga seda see maja ennekõike on. (Et see hea tunne endaga kaasa viia, on hotellil ka pisike sisustuspood.) Ja isegi kui te hotellituba seal ei vaja või seda lihtsalt ei saa, siis restoran Mon Amie'sse lihtsalt peab minema. Oma spaad küll pole, kuid absoluutselt parim plaan on võtta tuba või apartement Frostis ning käia siis Hedoni või Estonia spaas – või mõlemas.

PIHLAKAS

Sellist elu, nagu elavad vana­usulised Peipsi kalda pisikestes külades, ihkavad salamisi endale paljud. Mitte usu enda pärast – ja kindlasti mitte pole see elu rikas rahanumbrisse ümber arvutatult. Aga nii looduslähedast elu peavad paljud kättesaamatuks rahuks ja luksuseks. Püüad kala, kasvatad sibulat, küüslauku, kurki, tomatit ja juurikaid, õhtul paned samovari tööle, keedad teed, võtad kõrvale patuselt magusa tükisuhkru ja kuulad vaikust.

Natuke moodsamal kujul saab looduslähedast elu nautida Nina küla põhumajades. Moodsa arhitektuuriga majade juures vaimustab lisaks nende loodushoidlikkusele ka nende asukoht: Peipsi loksub vaikselt peaaegu et padja kõrval. Nii moodsast majast ei minda järvele kalapaadiga, vaid süstaga, kohapeal saab tellida matku ja tegeleda linnu­vaatlusega.

Kõik käivad Peipsi ääres sibulaid ostmas - seda tuleb muidugi ka teha - aga tegelikult on Eesti kõige paremini peidetud pärl, vähemalt sisustusfanaatikute hinnangul. Miks mitte koolivaheajal ka midagi kasulikku teha, näiteks kodu uuendamisele mõelda?

Sisustuspärl on tegelikult rohkem nagu suure kivi suurune, kahte majja vaevu mahtuv Alatskivi Antiik, mille avastamise on inimeste jaoks raskeks teinud asukoht. Ärge laske ennast nimest eksitada! Alatskivi Antiik paikneb tegelikult hoopis Nina külas. Teadjad on muidugi ainult õnnelikud, et see seni nii hästi peidus on olnud.

Mööbel on enamasti pärit Hollandist ja Belgiast ning ettenägelikud sisearhitektid käivad seal iga kord suurema auto­ga. Isegi kui teil ei ole plaanis midagi osta, lahkute ikkagi imelise Pärsia vaiba, vinüülplaadimängija või olulise täiendusega oma plaadikogule, spontaanselt ostetud kiiktooli, uue peegli, kümmekonna küünlajala või mõne suurema lühtriga. Ja mis kõige parem – arve on selline, nagu tõesti võisite seda kõike endale lubada.

Aga mine ka kirikutesse, mille poolest see kant on sama kuulus kui sibulate poolest.
Peipsi-ääre vene vana­usulised tulid Eestisse kiriku­reformide eest pakku. See on väike maanurk Peipsi kaldal, kus elavad koos eestlased ja venelased. Tillukeste majade vahel turritavad kolme usu kirikute tornid. Koht on praegu tõeline rahupaik mitte ainult pagulasetee valinud vanausulistele, vaid ka neile, kes linnarütmi ja lärmi eest põgenevad. Astuge sisse ka siis, kui olete veendunud ateist – elamuse saab igal juhul.

Ökoelu Nina küla põhumajades.

Kui palutakse nimetada viis Eesti suuremat saart, siis sattub Kassari loetelusse harva, ent suuruselt viies on ta siiski. Kassari eriliseks võluks on avarad rannaniidud, pool-looduslikud maastikud. See on madal ala, mis kõrgema veeseisu aegu üle ujutatakse, napi taimkattega, soolalembesed taimed moodustavad delikaatselt värvika vaipkatte.

Saart ehib 17. sajandil ehitatud Kassari kabel ning kui te kabeli poole sõidate, siis märkate ühel hetkel neljajalgseid olevusi. Need on perekond Tiku hobused ja te olete jõudnud Kassari ratsataluni.

Suksusid on kolmesaja kanti, põhiosa on Eesti hobused, sekka natuke suuremaid ja väiksemaid isendeid vastavalt turistide ja pererahva vajadusele. Eesti hobuse käekäigus ja aretuses on sel talul oluline koht.

Kuhu siit hobustega pääseb? Perepoeg Priidu osutab erilisele kogemusele, mille ratsanik looduses leiab. Sind tajutakse looma seljas justkui omana, lindude laul ei katke ja metsloomadki lasevad su nägemiskaugusse.

Hobusega saab rannaniitude avarusse, vahel läbi mere laiule. Ratsutajate teekond viib läbi lihaveiste karjamaa ja pea kohal tiirutavad Eesti väärikaimad linnud, merikotkad. Enamasti läheb teekond Vesimaa poolsaarele või kaugele merre ulatuvale kitsale maaninale Sääretirpi. Need on lihtsamad paaritunnised matkaformaadid.

Kogenumad ratsanikud teevad mitmepäevaseid retki, pikemad viivad suisa Kõpuni välja, või hoopis näiteks Koidmale. Seal asub Kaibaldi nõmm, liivaluidetel kasvav nõmmemets, mille keskel on puhas liivavaväli, Hiiumaa oma Sahara. Kõige ekstreemsemad matkad läbivad raba, kus hobused kõhuni mudas müttavad. Eks sel viisil olid napi kasvuga, aga sitke Eesti hobusega sunnitud reisima ka meie muistsed esivanemad. Eesti hobune saab rabas kuuldavasti paremini hakkama kui teised tõud, ta leiab rasketes tingimustes tasakaalu lihtsamalt.

Grupid on kuni kümneliikmelised, vastu võetakse ka rohkem inimesi, aga siis ratsutatakse vahetustega ja osa seltskonnast saab vahepeal metsaveeres diskgolfi mängida.

 hobused

Nõukogude ajal üsna militaarse mainega saar on taas loodusretkede sihtkohaks pöördunud. Tallinnast pääseb saarele ka tormisemate ilmadega, sest sadam võtab vastu suurema süvisega aluseid, mis võivad kohale sõita kasvõi jõulude ajal. Sügisel on tähtis, et vee peal vähem loksutaks ja oota­matult kerkinud torm saarele vangi ei jätaks. Näiteks aurik Katharina sobib mere­reisiks ka karmide ilmade korral.

Saarel saab valida keskmise, põhja- ja lõunaraja vahel. Tegelikult võiks kohe alguses ära otsustada, kas minna põhja või lõunasse. Keskmine rada on kompromiss edasijõudnutele või neile, kel tõesti aega napib.

Lõunarada

Alustuseks on lõunarada parim ja huvitavaim, sest seal on rohkelt vaatamisväärsusi. Sadamast alates on enamik teid tähistatud korralike sinivalgete märkidega. Suurem tee viib läbi Männiku küla, kus asub Naissaare muuseum ning kohtab ka paari püsielanikku. Matkarada ise kulgeb küla kõrval idüllilisel kaldapealsel, kust avanevad vaated nii sadamale kui ka Tallinna kilukarbisiluetile. Saare lõunatipus on väike Leedu Nida – suured mereäärsed liivaluited, mis ulatuvad kõrgele nagu mäed.

Kui nüüd saare sisemusse pöörata, viib tee luidetelt otse Naissaare puhkekeskusesse, kus vajadusel saab ka ööbida. Keldri kõrval podiseb diiselgeneraator, sest tsivilisatsiooni põhihüve – elektrit – siin ei ole. Sealsamas asuvad mõned meremiine (muidugi tühje) täis laotud kitsarööpmelised platvormvagunid ning vana vedur, mis mõni aasta tagasi veel inimesi saare kitsa­rööpmelisel raudteel ringi vedas.

Edasi viib lõunarada Sepa tallu Omari küüni juurde, kus veedab oma suvesid Tõnu Kaljuste. Omari küünis toimuvad etendused ja kontserdid, ilusa ilmaga mahuvad küüni taha lavale isegi koorid.

Kuigi küüni juurest saab otse metsateed pidi saare keskel asuvate miiniladudeni, tuleks enne põigata paarsada meetrit lääne pool paikneva Maarja kiriku juurde. Pühakojast veel sadakonna meetri kaugusel on surnuaed, mille puust väravakaar on üks Naissaare sümboleid.

Miinilaod on teine Naissaare sümbol. Okastraataiad on alles, püsti on ka miini­tehase müürid ja katus peab. Tehase eest leiab maa külge aheldatuna isegi üksiku miini. Laod on aga tühjad – vaid tagumistes leidub veel midagi – ning metall ära veetud.

Tagasi sadamasse jõudes on läbitud 11–12 km, vahest rohkemgi, kui teel on ette tulnud kõrvalepõikeid.

Põhjarada

Kui lõunarajal jõuab päevaga tiiru ilusti ära teha, siis põhjarajal läheb veel kiiremini, sest selle kogupikkus on napilt 7–8 km. Teele jääb Taani Kuninga Aed, mis algab põdrasamblatega kaetud ja mändidega pikitud luidetelt ning jätkub omapärase puisniiduga, kus leidub tammesid, sarapuid ja metsikuid õunapuid. Kuni põhjatipuni kohtab nii Eesti, Saksa kui ka Vene kaitseehitisi, lihtsaid suvituskohti ning lausa luksusikke villasid. Majakani jõudes saab sisemaa poolt natuke teist teed pidi tagasi jalutada. Kui on sügis, näeb värve, marju ja seeni igal pool.

Найссаар. Фото: Елена Цыганова