Asjata pole Yungase põhjamaantee teiseks nimeks Surmamaantee (vaata veel üht videot). See ehitati 1930ndatel Paraguay vangide poolt ning pole siiamaani eriti moodsamaks ehitatud. Räägitakse, et 70ndatel olevat ka Ameerika ehitusfirma käinud teed parandamas. Endiselt tuleb vastutulevad veoautod mööda lasta kaljunukkidel, mis ripuvad all haigutava kuristiku kohal ja mingeid teepiirdeid, liiklusmärke või foore pole mõtet 70-kilomeetriselt teelt otsidagi.

Muidu võiks ju olla eksootiline džiibiga kuristike servadel matkata, kuid lisaks on Yungase põhja- ja lõunamaanteedel ka üsna tihe liiklus. Teelaiused veoautod veavad La Pazi pidevalt kaupa ning bussidki võtavad kurve, nii et esi- või tagaosa ripub korraks tühjuse kohal. Kuna tegemist on ainukese teega, mis viib La Pazist Coroicosse, tulebki leppida veokate ja busside vastutulemisega ükskõik mis ilmaga, sest kaup ja inimesed peavad õigeks ajaks kohale saama.

Ilm võib sõitmise Yungase põhjamaanteel veel ohtlikumaks muuta: haruldased pole tihedad udumassid, mis kogunevad mäenõlvadele ja paduvihm, mis tekitab maalihkeid ja paneb nõlvadelt kivid alla veerema.

Samas on keset seda ohtu iga kurvi taga uus hingemattev vaade. Vahepeal sõidetakse isegi joa alt läbi. Kõrgused merepinnast muutuvad 330 meetrist 3600 meetrini, kuristike sügavused on kümnetest meetritest kilomeetrini.
Põhja-Yungas, tuntud ka Coroico maanteena.

Vaata ka üht 2009. aasta videot - praeguseni pole seal palju muutunud. Kuid peagi muutub, sest varsti on valmimas uus asfalt-tee Coroicosse. Peale seda jääb Yungas ekstreemturistidele.

Kas oled mõnel sellisel mägiteel sõitnud? Kuidas tunne oli - kas läheks uuesti või pigem väldiksid selliseid ekstreemsusi?