VALSS PÄRNU RANNALIIVAL | Mu sisemuses hakkab kõik kriipima ning silme ees jooksma kurvastavad pildid...

 (2)
VALSS PÄRNU RANNALIIVAL | Mu sisemuses hakkab kõik kriipima ning silme ees jooksma kurvastavad pildid...
Foto: Pixabay

Avaldame katkendi äsja ilmunud Heli Künnapase romantilisest lühiromaanist "Valss Pärnu rannaliival", kus kirjeldatakse, mis juhtus romaani tegelastega Viinis.

Suveöö Viinis

Viini ooperimaja on luksuslik. Vaatamist jätkub siin ka etenduseta. Varsti on aeg kohtadele minna. Põrandal ei olegi nii väga palju kohti, kuid mitmed rõdud lisavad ooperimajale majesteetlikkust. Möödume vabandades paarist vanemaealisest paarikesest, kes juba oma kohtadel istuvad.

Nii armas oleks ühel päeval saada vanaks koos kellegagi, kellel on samad huvid. Tahaksin ühel päeval pensionärina samamoodi koos abikaasaga siia tagasi tulla, täitis hinge magusvalus unistus.

,,Suveöö unenägu” ei halasta ja lööb kohe hingetuks. Meelis on niigi pärast ootamatut kohtumist igal hetkel mu silme ees olnud. Kui aga laval algab ,,Me ei saa abielluda, sest isa ei luba”, siis hakkab taas sisemuses kõik kriipima ning kurvastavad pildid hakkavad silme ees jooksma. Millegi pärast meenutab kogu see lugu minu jaoks Meelise aastate tagust hävitavat sõnumit. Püüan keskenduda mind ümbritsevatele imelistele helidele, kuid mehe nägu trügib mu silme ees pidevalt esiplaanile.

***

,,Me oleme nüüd kogu ajaloo läbi ratsutanud. Ja seda on siin palju. Nagu päriselt — palju!” ahastab Merlyn, kui teise päeva õhtuks tagasi hotellituppa jõuame. ,,Kas võime nüüd lõpuks basseinis lõõgastuda?”

Seotud lood:

,,Loomulikult,” noogutan alistunult.

Tean, et tormasin täna mööda linna ülimalt entusiastlikult. Mõtlesin, et see aitab Meelise mu peast korrakski eemale ajada. Ostsime päevapileti tuuribussile. See lubas meil maha minna just sellise vaatamisväärsuse juures, kus soovisime, seal veidi ringi vaadata ning seejärel valida järgmine buss vastavalt sellele, millisel trajektooril tuuri soovime jätkata.

Peatusin igas võimalikus kohas. Vaatasin ruume, kujusid, parke, maale, kuulasin muusikat, nuusutasin lõhnu. Ja kõik töötas minu kahjuks.

Hingematvalt võimas Schönbrunni loss pani mõtlema sellele, kui palju on siin maailmas kulutatud aega ehitamisele, selle asemel, et seda inimestele pühendada. Kui palju inimjõudu oli vaja, et Schönbrunni lossi võimsad hooned üles ehitada? Mis juhtuks, kui ühel hetkel enam tohutud aednike jõud ei hoolitseks selle isegi sügisel mitmekülgselt õitsva aia eest?

Vello ehitas aastakümneid üles oma äri. VelxWood OÜ oli alati meie pere prioriteet. Rahast polnud meil kunagi puudust, aga alati kuulsin nii mina kui lapsed, et küll me varsti oleme koos.

Küll varsti on rohkem aega. Homme on ka päev. Tegelikult aga õppisime mina ja lapsed ilma Vellota elama. Kuni meil ühel päeval tuligi seda teha…

Ühelt ja teiselt poolt tee kohale kõrguvad värviliste lehtedega puude read kohtuvad meie peade kohal nagu kaitsvad käed. Jalutame Merlyniga selles prantsuse stiilis lossipargi kaitsvas puudealuses, kui äkitselt ekslen mõtetes taas hoopis Meelise turvaliste käte vahele.

Giid rääkis, et kõrgemal künkal kõrguva Gloriette´i olevat lasknud ehitada keisrinna Maria Theresia. See paviljon oli pühendatud rahule. Miks mind paneb alati kahtlema, kui miski suur ja võimas peaks rahu kinnitama? Ilmselt polnud selle suure paviljoni ehitamine sugugi rahumeelne. Vello kulutas tohutult raha ning aega, et meie kodumaja oleks linna üks ilusamaid. Nüüd laiubki see võimukas maja pooltühjana Pärnu kesklinnas. Milleks panustada ehitistesse, kui selle arvelt jäävad inimsuhted tahaplaanile? Väljapoole suunatud tegevusega peidetakse sisemist tühjust?

Viini pargid ja tänavanurgad on täis kujusid ning monumente. Need on pühendatud heliloojatele, kirjanikele, väejuhtidele, erinevatele ajaloosündmustele. Merlyn jalutab minuga vapralt kaasa, kuid näen, et ümbruse uurimisele ta väga energiat ei kuluta. Tahaksin iga kuju või ajaloolise ehitise ees pikalt seista.

,,Kujuta ette, kuidas siin kõik välja nägi ajal, kui need hooned ehitati? Mõtle, kuidas neid kujusid omal ajal tehti?” lasen imetleva pilgu üle Maria Theresia skulptuuri. Viini jaoks ühe olulisema isiku kuju seisab temanimelisel platsil ning on ümbritsetud kaaslastest, kes märgivad tema valitsemise sambaid.

,,Ma tean, et kui nad samamoodi jätkavad ja absoluutselt kõigele kuju püstitavad, siis varsti siin linnas enam kõndida ei saagi,” pööritab Merlyn tüdinult silmi. ,,Kivistunud surnute linn,” võdistab naine õlgu.

Vaatan veel kord imetlevalt naist, kes sai omal ajal troonile, sest ta isal polnud poegi, kes oleks temast kauem elanud. Kas see on võit, kui saad midagi sellepärast, et konkurents puudub?

Liikumisega Viini vanalinnas tegelikult probleeme pole, sest vanalinn on peaaegu autovaba. Pargid on isegi oktoobrikuus ilusti hooldatud ning neis käib pidev melu. Tundub, et inimesed on väljas nii perekondade kui sõpruskondadega. Valusalt kratsib sees mõte, et kui oleksime aastaid tagasi rohkem perekondlikult väljas käinud, äkki tahaksid Ander ja Ronja ka nüüd minuga rohkem koos olla? Vello jättis aastate jooksul minu peale nii palju perekondlikke kohustusi, nii et mina jällegi püüdsin igal võimalikul juhul endale veidigi vabadust varastada. Jah, täpselt vargusena see mulle tunduski, sest ise tundsin, et vaba aeg tuleb perekonna arvelt.

Kõiki neid kiidulauluna kõrguvaid kujusid vaadates aga teadsin, et mina kulutasin oma elu pereelule. Tegelikult olin tihtilugu uhke, et saan täiskohaga emana lastega piisavalt koos olla. Selgushetk saabus aga siis, kui nad kasvasid suuremaks ja vajasid mind vähem. Vaatan veel kord võimsat Maria Theresia kuju. Infolehelt on meeles, et ta sünnitas kuusteist last. Ja samal ajal juhtis võimsat riiki. Tema haridusalased reformid aitasid paljude inimeste elujärge parandada.

Abiellumisest alates pole ma kunagi pidanud raha pärast muretsema. Mis on see jälg, mille mina olen oma eluga jätnud? Mida mina oma tegevusega olen parandanud?

Uuri raamatu kohta lähemalt Heli Kirjastuse kodulehelt — SIIT!