Ma ei tea täpselt, kust see fetiš alguse sai, aga kahtlustan lapsepõlves nähtud Denzel Washingtoni filme. Mu unistuste mees on nagu tema: suur, musklis, jõuline, reljeefse näo ja tumeda nahaga. Lisaks krussis mustad juuksed ning suured ilmekad sügavad silmad. Veel eelmisel kevadel oli see mõte Aafrika esivanematega meestest (samas — eks ole teadlaste hinnangul meil kõigil olemas Musta mandri eellased!) mulle vaid unistus, fantaasia.

Mul oli just lõppenud seitsmeaastane suhe Matiga, kes on minust üle kahekümne aasta vanem. Lisaks joodik ja naistemees, kes meie suhte lõpupoole pettis mind vähemalt viie erineva naisega. Mati elab äärmiselt tagasihoidlikku ja vähenõudlikku elu, üürides imeodavalt korterit Kristiine keskuse lähedal, kus tal paraku pole isegi vannituba. Väike räpane korter on lisaks täiesti täissuitsetatud ning Mati parandab seal enamuse ajast arvuteid. Ta on hinnatud ja kiire IT-mees, kes küll pahatihti ei küsi oma arvukatelt sõpradelt ja tuttavatelt selle teenuse eest isegi poolt turuhinnast.

Miks oli minusugune noor kena ambitsioonikas naine alates üheksateistkümnendast eluaastast koos sellise luuseriga? Seda küsisid kõik. Mu ema, kursusekaaslased, eluaegsed sõbrannad. Aga sellepärast, et Mati on siiani kõige huvitavam ja romantilisem mees, kellega olen kokku puutunud. Mati oskas naisele (kahjuks mitte ainult minule!) keskenduda absoluutselt, vähemalt mingiks ajaks. Lisaks oli tal pakkuda ilusaid, paraku täitumatuid unistusi. Mati nimelt oli jäänud oma mõtetega sügavale noorusaega kinni, kui ta töötas mõned aastad Chicagos siseviimistlejana. See oli üheksakümnendatel ja tema Nõukogude Liidus üles kasvanud põlvkonnale tähendas Ameerika suurt unistust vabadusest ning piiramatutest võimalustest. Mati USA viisa sai küll läbi, ta töötas veel mõnda aega illegaalselt edasi ning pöördus siis koju tagasi. Aga temas ei kustunud unistus minna Chicagosse, nüüd juba meie kaks koos, et seal alustada uut elu. Mati hakkab IT-mehena meeletult teenima ja mina teen juristina karjääri…

Paraku piirdus unistus lennukipiletite hindade vaatamisega ning juttudega, kuidas paari aasta pärast oleme mõlemad USA-s edukad ja rikkad. Olles juuraõpingud siin lõpetanud ja ka tööle asunud, oli mulle ammu selge, et nii lihtsalt ei saa Ameerikas ei töö- ega elamisluba ega kindlasti mitte sealse advokatuuri liikmeks. Mati täissuitsetatud korterit Mooni tänaval külastasin pea igal õhtul aga edasi. Mati katastroofilistest elukommetest ja vanusest hoolimata oli seks meil meeletult hea. Võin kinnitada seda ka nüüd, juba palju kogenenumana.

Maha jätsin ta eelmise aasta mais, kui olin järjekordselt töölt Mati juurde saabunud, oma võtmega ta ukse avanud ning avastanud ta voodist umbes kolmekümneaastase rinnaka blondiiniga. Ka mul on suured rinnad, see on üks kindel asi Mati muidu ülimalt demokraatlikus naistemaitses!
Järgmisel hommikul, olles pool ööd nutnud oma esimese tõsise suhte nii labase lõpu pärast ning kirunud Mati libedat keelt ja tobedaid täitumatuid unistusi Ameerika elust, tundsin end juba paremini. Oli algamas imeilus päikseline ja soe kevadpäev, pealegi laupäev. Ja mina praktiliselt esimest korda oma täiskasvanueas vaba ja vallaline. Hoolimata magamata ööst, tundsin end kuidagi sisemiselt tasakaalus olevana. Uus algus, uus elu, uued võimalused ja uued mehed! Otsustasin, et pooliku ööune kompenseerimiseks jalutan lähedalasuvasse gurmeekohvikusse ja luban endale mõnest eksootilisest ja kallist kohvisordist topeltespresso.

Ja sisuliselt põrkasin oma majauksest välja astudes kokku Kwadwoga! Noor must mees, ilus nagu Denzel Washington. Kwadwo, nagu ta mulle end kohe tutvustas, vabandas väga viletsas inglise keeles, aga tundus siiralt kohkunud ja süüdlaslik. Sain kohe aru, et mingit verbaalset kommunikatsiooni siit ei tule, aga kehakeeles on meil potentsiaali. Läksime koos kohvikusse, Kwadwo ostis meile mõlemale kohvi kaasa ning siis siirdusime mitte romantilisele jalutuskäigule parki, vaid minu koju. Ja otse voodisse.

Kwadwo oli nii Mati vastand, kui üks mees seda olla võib. Mitte vananev, vaid täis elujõudu. Mitte kõhn ja kühmus, vaid lihaseline ja sportlik. Mitte joodikust ja ahelsuitsetajast vaene arvutiparandaja, vaid Eestisse kutsutud, pigem hästiteeniv jalgpallur. Mitte kahvatuvalge naha ja pleekinudblondide hõrenevate juustega 49-aastane, vaid šokolaadipruuni jume ja afrosoenguga kahekümneviiene. Mitte vanu mälestusi lõputult heietav unistaja, vaid sihikindel ja paraku võimetu eriti end üheski mulle arusaadavas keeles vabalt väljendama.

Samas, tuleb tunnistada, et Kwadwo inglise keel muutus meie pooleaastase suhte jooksul üha paremaks. Ta oli püüdlik, õppides ise õpiku järgi ja peab tunnistama, et see püüdlikkus ja tema soov minuga üha enam vestelda käis mulle mõne aja pärast juba närvidele. Ma tahtsin Kwadwoga aegajalt kokku saada ja kirglikult seksida, mitte kuulda primitiivses inglise keeles aruandeid, kuidas tal trennis ja võistlustel läks. “Brrr… It is so cold here!”, millele järgnes kurisev naer otse Aafrika mandri südamest, oli ka Kwadwo korduv mõtteavaldus. Mulle oli sattunud võluv metslane. Ja külm oli muidugi ka, sest algamas oli ju sügis.

Ma polnud oma puhkust suvel välja võtnud, vaid reserveerinud selle sügiseks. Niii ei teinud ma teist nägugi, kui kord saabus Kwadwo mu juurde, näidates telefonist kahte elektroonilist lennukipiletit kodumaale Ghanasse. Lend pidi olema kuue nädala pärast. Mis siis ikka, viisa sain tehtud, kohustusliku kollapalavikuvaktsiini samuti ja pärast pikki lende koos mu kõrval istuva, õnnelikult naeratava Kwadwoga leidsin end kohast, kus poleks end küll veel pool aastat tagasi ette kujutanud.

Nimelt väiksest Ghana külast, Kwadwo sünnikohast. Me pidime siin veetma kaks nädalat ja nagu ma äkki oma õuduseks taipasin, olin seal kui oma mustanahalise armukese pruut, keda tahetakse emale ja suguseltsile pidulikult tutvustada. Valge juristist pruut Euroopast, üheotsapilet pojakese eluõnnele… Isegi mitte keskeaeline ja inetu, vaid noor ja täitsa kena, ilusa näoga ja Aafrika iluideaalile vastava, pigem vormika kehaga. Ees aga ootamas kaks nädalat pehmelt öeldes primitiivseid tingimusi Aafrika külas.

Sain kohe aru, et elatakse siin hüttides, paremal juhul väikestes majakestes. Kanalisatsiooni pole, poode pole, kohvikuid pole, kaubandus piirdub ühe turupäevaga nädalavahetusel. Siis tulevad ümberkaudsed talunikud ja müüvad otse maapinnale asetatud jahubanaane, mingeid juurikaid, riidest kottides ube ja teravilja ning puuvilju. Igapäevaselt süüakse ube, putru ja pidulikumal juhul, nagu näiteks minu saabumise puhul, ka vintsket kitseliha.

Kwadwo ema on lesk ja osaleb mingis Euroopast algatatud, leskedele suunatud sheavõi tootmise programmis, tänu millele elab ta sealsete standardite järgi üsna hästi. Saab endale mitu korda päevas putru ja ube lubada ning vähemalt korra kahe nädala jooksul kitseliha… Edukas ämm, pole midagi öelda. Tema teised lapsed elavad kohalikus suuremas linnas ning töötavad lihttöölistena. Koju venna pruuti vaatama tulla pole neil õnneks raha. Mitu neid õdesid-vendi on, jäi mul arusaamatuks, ja ausalt öeldes oli ka täiesti ükskõik. Sain aru, et meie suhe Kwadwoga oli võtnud minu jaoks ootamatu, samas vist oodatud pöörde. Ma lihtsalt polnud järele mõelnud, millega nõustusin, kui tema lahke kutse Ghanasse vastu võtsin.

Ma mõtlesin asja üle lühidalt järele ja sain aru, et pean oma suhte Kwadwoga kiiresti lõpetama. Samas oleks olnud südametu seda teha siinsamas, tema ema juures. Otsustasin, et jätan ta ametlikult maha alles tagasi Eestisse jõudes. Me tahtsime ilmselgelt liiga erinevaid asju. Tema Euroopa Liidu elamisluba ja võib-olla tõesti ka minuga jääda ja lapsi saada. Mina aga, mina aga tahtsin lihtsalt seksida ilusa musta mehega…

Peab ütlema, et need kaks nädalat olid ühed pikemad mu elus. Mind hakkas häirima Kwadwo ema rõõmus poolhambutu naeratus, kui ta mulle kohe hommikul putru ja lahustuvat kohvi ohtra suhkruga serveeris. Mind armunult vahtiv Kwadwo. Kurat küll, alles nüüd ma mõistsin täie selgusega, et meie suhteliselt sõnatu suhe oli tema jaoks midagi enamat kui seks valge vormika naisega. Et ma olin tema jaoks midagi palju rohkemat kui pelgalt ihaldusobjekt fetiš, mis tema paraku minu jaoks oli.

Õnneks oli baar. Küla keskel oli sara, kus kasutatud reklaamplagudest ehitatud katuse all oli tervelt kaks külmkappi, mis kõigest keskmiselt kaks tundi päevas ei töötanud. Seega oli päris suur võimalus saada külm kohalik vesine õlu. Baaris olid mõned kohalikud joodikud, kes meenutasid vägagi Eesti külapoetaguseid ning mõnikord noored vallalised mehed. Naisi üldiselt mitte, see oli siinsetele tabu. Sain aru, et olen totaalne vaatamisväärsus — valge, kena, suurte rindadega, mida kõik häbenematult jõllitasid ning välismaalane. Kohalik õlu oli ülimalt lahja ning sellest purju jäämiseks oleks pidanud seda endale sisse kallama liitrite viisi, nagu külaparmud tegidki. Aga ma ei vajanud eriti alkoholi. Piisas sõnadeta, silmade abil läbi viidud flirdist mustade ilusate meestega. Pean tunnistama, et voodisse läksin neist ühega alles kõige viimasel õhtul. Mul oli mingi hirm, et kui teen seda varem, siis vihastavad mu peale ohtlikult intensiivselt nii Kwadwo, tema päevast päeva sheavõitehases rügav ema kui potentsiaalselt kõik külaelanikud. Et mind maetakse elusalt või visatakse kividega surnuks. Või põletatakse nõiana. Oot, nõiad olid ju Aafrikas au sees?

Muidugi oli Kwadwo südamest vihane mu peale kõik need meie “romantilise reisi” kaks viimast päeva, mil selle pärapõrgu baariuberikus tiksusin, käes Ghana vaste Saku originaalile. Arvan, et sel viimasel ööl, kui ei ilmunud tema ema hütti, vaid kadusin vaikselt Akwesi omasse, oli ta vihast hullumas. Hommikul ilmusin igal juhul küla serva bussipeatusse üksinda, kust vist viiskümmend aastat vana buss mind pealinna toimetas. Kodulennuni oli veel päev aega. Olin broneerinud meile ühe kallima kohaliku hotelli, nüüd olin seal üksinda. Oma kohvri olin jätnud Kwadwo ema hütti. Seal polnud midagi olulist: mõnest suvekleidist ning sissekantud sandaalipaarist võisin loobuda, ka šampooni ja hambapastat saab igalt poolt. Oma dokumente, sularaha ning pangakaarte kandsin nii ehk naa igal pool kaasas ja sõna otseses mõttes ihu ligi.

Käinud üle kahe nädala duši all, vaatasin ennast peeglist. Päevitunud, juuksed pleekinud veel tooni võrra heledamaks. Kleit, mille viimasel päeval baari suundudes olin selga pannud, oli mul seljas üldse esimest korda. Olin ju tahtnud Akwesile, kes mulle juba päev varem silma hakkas, muljet avaldada… Akwesi oli voodis veel parem kui Kwando, aga eelkõige olin tänulik, et ta oskas ja tahtis kasutada kondoomi, mille talle pimedas hütis ulatasin. Meie ei saanud omavahel rääkida mitte üheski keeles ja kuigi Ghana AIDSistatistika ei ole Aafrika kohta väga hull, ei tahtnud ma selle ohuga nüüd küll vähimalgi määral riskida.

Ohkasin, mõtlesin veel korra möödunud ööle ja läksin siis otsustavalt hotelli restorani. Kus ei jõudnud tellimust esitatagi, kui mu lauda saabus juba šampanjaklaas. Saali teisest otsast viipas sõbralikult heas ülikonnas šarmantne ebamäärases vanuses must mees… “Lennujaamas pean olema alles kuueteist tunni pärast”, kalkuleerisin mõttes. Ja naeratasin musta hurmuri suunas oma kõige säravamat naeratust…