Rabas on eriti tore ka see, et eestlased muutuvad seal natuke mitte-eestlaslikuks — kõik vastutulijad ütlevad tere. Kuna meie läksime omadega rappa Eesti 100. sünnipäeval, siis sai ka palju õnnesoove vahetatud, võhivõõrale inimesele silma vaadates ja naeratades. Nii et kui sul on vahel kombeks pea maas ringi käia ja vastutulijate pilku vältida, siis ka selle halva harjumuse vastu on raba hea ravim. Ma ei targuta niisama ehk ei räägi mitte arsti, vaid ikka patsiendi positsioonilt — oma kogemus ütleb, et pärast raba (või üldse looduses viibimist) on ka linnatänaval kohe märksa uljam tunne.

Mina käisin Tolkuse rabas, sest see on lemmik ja iga puu ja rada seal on tuttav. Aga Eestis on ju kauneid rabasid jalaga segada, vali ainult välja ja sõida... Või siis vaata pilte (teravamad silmad näevad puude otsas leevikesi, tihaseid, lepalinde ja ehk kedagi veel):