VABATAHTLIKUNA SAMARAS | Venemaa pakub nii mõistatamist kui mõistmist

 (26)
Vaata ka galeriid!
Mina vasakul, koroonatempli külge saanud itaallased paremal. Maslenitsa tähistab kevade algust
Maslenitsa tähistab kevade algust. Loo autor vasakul.Foto: Heliis Nemsitsveridze

Viimased 7 kuud elasin ja töötasin Venemaal, Volga keskjooksul keset steppe Samara linnas, milles on ühtekokku nii palju inimesi nagu terves Eestis kokku. Venemaa on Eesti noortele müstiline ja mõistmatu. Värvikad stereotüübid, keel, mis koolipingis hästi külge ei taha hakata ning kaks lahutatud maailma pisikese Eesti seeski... Tahtsin lähemalt uurida, millised venelased on ning panna end proovile uues keele- ja kultuurikeskkonnas.

Tänu minu organisatsiooni, Continuous Actioni, heale koostööle Samaras asuva Lastochkiga — maakeeli tähistab see pääsukest — õnnestus mul teha oma projekt noorteorganisatsiooni kontoris, pakkudes võimalust töötada nii rahvusvaheliste vabatahtlikega Samaras, aga ka vene enda noortega, kes tahtsid täita oma unistust Euroopas elamisest. Minu peamised ülesanded olid juhtida seal inglise keele ringi, koordineerida sotsiaalmeediat ning toetada välismaised vabatahtlikke Samaras.

Need, kes pole elanud nõukogude ajal ja kel vähe muid kontakte Venemaaga, kui välja arvata klassiekskursioon Moskvasse või Peterburgi, saavad oma teadmised Venemaast pahaendelistest ajalootundidest ning tihtilugu naeruvääristavast meediasisust, näiteks saatest „Võimalik vaid Venemaal”, mida eestlased nõnda palavalt armastavad. Moskvale ja Piiterile pakuvad meie eestimaiste (ja eestikeelsete) noorte seas konkurentsi vaid ettekujutlus lõputust jääkõrbest Siberis Baikali taga.

Seotud lood:

Pole mingi suurem asi saladus, et stereotüüpides on kübeke tõttki — Venemaal on raevunud autojuhte rohkem kui mujal maailmas, see rahvas on vähem külmakartlik kui terve ülejäänud planeet, kõiki probleeme lahendatakse teejoomise ja küpsisesöömisega ning väikesed poisid-tüdrukud, viimastel valged tutid juustes, sarnanevad oma vanavanematele kummardades militaarkasvatust ning jõulist juhtimist alates Leninist kuni tänase riigipeani.

Sattusin elama suure südamega üksikema ja tema kahe tütre lihtsasse pisikesse korterisse, kelle soov oli näidata vene külalislahkust ning tõelist sõprust. See elamine lõigati läbi pandeemiahirmu tõttu.

Lastochki majutab oma vabatahtlikud kohalikesse perekondadesse ja nii õnnestus mul lähemalt näha ühe pere aastakaart oma valudes-võludes. Mõni vabatahtlik satub elama linna uusrikaste juurde, et pakkuda sealsetele teismelistele keelepraktikat, mina aga sattusin elama suure südamega üksikema ja tema kahe tütre lihtsasse pisikesse korterisse, kelle soov oli näidata vene külalislahkust ning tõelist sõprust. See elamine lõigati läbi pandeemiahirmu tõttu, aga kõigest järgemööda.

Samara, nõukogudeaegse nimega Kuibõšev, oli terve kommunistliku režiimi suletud linn, sest seal asus osa kosmose- ja sõjatööstusest. Linn on Venemaal suuremate hulgas, kuid tema suletus on jätnud jälje linna arhitektuuri, koosnedes vaid magalatest ning selle elanike vaimustusest välismaalaste vastu. Välismaalasena võõrkeelt rääkides eeldad elevust ehk kaugetes Kaukaasia mägikülades, aga mitte keset miljonilinna. Nii leidis iga natukenegi aktiivsem vabatahtlik endale kiiresti kohalikud sõbrad, kellega siis tandemõppes keelevahetust teha.

Need kohalikud noored inimesed on maailma suhtes üliuudishimulikud, kuigi paraku jääb nende enda võimalus maailma avastama minna üüratu paberikuhja ning rahaliste võimaluste taha kinni. Näiteks Schengeni viisa saamiseks peavad nad täitma paarkümmend erinevat avaldust, rääkimata siis rahalistest võimalustest nõrga rublakursi kõrval, et üldse piletid ja elamine Euroopas endale soetada. Sellest hoolimata tegid need noored mudasest ning lagunevast linnast poole aasta vältel kodu, millest oli kiiruga asju kokku visates kahju lahkuda. Samal ajal ei saadud eriti aru, miks peaks Euroopast üldse keegi Venemaale tulema ja selles midagi põnevat leidma. Tõsi, Eesti siiski päris Euroopa pole, pigem kauge nõbu, kellega suhted keerulised.

Just see viimane tegi tihti reedeõhtused väljaskäimised Venemaal mõruks. Natukene liiga palju kanget tarvitanud härrasmehed said minu aktsenti kuuldes kiiresti aru, et olen kuskilt põhjapoolt ning Tallinn, Estonija täpsustudes oli kõigil rääkida mingi lugu. Ja need uskumatud lood panid oma kodugi teistmoodi nägema.

„Suurepärane riik, saab vaid vene keeles hakkama, ma ei usu, et sinagi eesti keelt räägid,” ütles üks. „Eesti politsei diskrimineeris mind, mulle tehti 400 eurot trahvi, sest mul oli autos kiirusradar,” ütles teine. Selgitus, et see vidin Euroopas keelatud on, siin ei aidanud. Kolmas põrutas juba konkreetsemalt, et eestlastel, kes vene keelt — regiooni kõige olulisemat — ei räägi, pole Venemaale üldse asjagi. Neljas, viies ja kuues tovariš teatasid, et Eestis on kõik fašistid, kes vihkavad venelasi. Sellistesse vestlustesse polnud mõtet pikemalt peatuma jääda, sest aastakümnete pikkune meediatarbimine oli teinud oma töö ning elusast peast esimese eestlase nägemine seda ümber ei lükka. Võib vaid märkida, et poolakatel oli Samaras veel keerulisem elu, sest nende kahe rahvuse ajalooline vastasseis läheb kaugemalegi. Rännanud ringi mujalgi Ida-Euroopas tuleb nentida, et Eesti positiivne kuvand digiedust ning läbipaistvusest pole Venemaal eriliselt kanda kinnitanud ning seeasemel leiab iga riigikogu Vene-teemaline sõnavõtt seal rohkem negatiivset kajastust kui meil üldse sellest vaevutakse kirjutama.

Venelaste usupööre aga polnudki minu eesmärk, vaid seda oli soov õppida ise meie hiiglasliku idanaabri hinge tundma. Et kõik solidaarsuskorpuse tegevused, nagu nimigi viitab, on sotsiaalse iseloomuga, siis oli mul võimalus kohtuda lastega ning vanadega, kes kõik olid abikäte üle rõõmsad. Siiski tuli lahendada palju kultuurikonflikte projektide ning perekondade ja vabatahtlike vahel. Näiteks eeldasid punktuaalsed sakslased, et viskavad projektil pliiatsi käest kell 14, kui nii varem kokku lepitud, aga venelased eeldasid käesoleva ülesande lõpetamist siiski täna, mitte selle homsesse kandmist. Selle asemel, et aga kohe noorelt viisakalt paluda ülesande lõpetamist ja kompromissina järgmisel päeval hiljem tööle tulemist, venelased tihti kogusid pahameele endasse, kuniks toimus plahvatus.

Ka perekondades tekkis tihti konflikte, sest venelaste privaatne ruum on väiksem, kui ehk Lääne-Euroopas. Nii süüakse-õpitakse-magatakse pead-jalad ristis ning üksinda kulgenud vabatahtlikud on hädas. Küll tükib babulja tuppa värske pliinikuhjaga, siis tulevad ootamatult, nii nagu Venemaal ikka, külalised, kes ka heaolu kohta uurivad ning paaritunnist teejoomist eeldavad, viimaks avaldab pereisa õhtusöögilauas traditsioonilisi pereväärtusi toetavaid mõtteid, mis vabatahtliku lõplikult endast välja viivad. Minu enda kogemuses oli kõige keerulisem harjuda kahe asjaga — esimene hommikust õhtuni üürgav televiisor ja teiseks see, et pereema alates varavalgest kuni öötundideni televiisoriga samas rütmis töötas, koristas, küpsetas, õppis lastega, pesi pesu, suhtles sugulastega ning seda kõike tehes eeldatakse alati rõõmsameelset suhtumist. Keskmine pereisa veedab suurema osa kodusest elust diivanil lesides.

Kõrged eeldused naissoole panid proovile kõik vabatahtlikud. Küsimustelaviin abieluseisu kohta ning üle 24-aastastelt juba murelikult uurimine, kas viimane üldse lapsi tahabki, babuškate soovitused enese välimuse eest hoolitseda, otsekohesus iluvigade väljatoomise osas. Kiiresti tehti noortele naistele selgeks, et nendel samadel reedetel end välja seades on sealne ainus eesmärk endale maltšik leida. Nii abielluvad venelannad varakult, aga tihti järgnevad sellele ka lahutused. Nii ootasid 28-aastased vallaliseks jäänud sõbrannad n-ö teist tiiru, mil esimesed abielud purunevad ja minnakse juba küpsemana teisele ringile.

Minu tähtsam õppetund Samara poolaasta vältel: „Не переживай!”, „Ära muretse!”. Olgu vesi keset jääkülma talve jäätunud, oled kaotanud töökoha või abikaasa palub lahutust — ära muretse, sest lõpuks kõik ikkagi laabub.

Selles, et venelased meisterklassi bürokraadid on, sai kiiresti veenduda. Raamatukogu lugejapileti või jõusaali kuukaardi hankimiseks pidi leppima kokku aja, käima nelja erineva inimese juures, maksma teenustasu ning kõike seda tehes alatihti ikkagi esitama lisatõendina oma passi. Viibides Venemaa mõnel aadressil pikemalt kui 7 (töö)päeva, peab tegema ka registreerimise, mistõttu Lastochki suurim osa tööajast kuluski koos tadžikkide ja tšetšeenidega migratsioonibüroos järjekorras seistes, et registreerimiskaarti vabatahtlikele saada. Seda paberit politsei kontrollis piisavalt tihti, et kodust lahkudes mõelda, kas kaasa said pakitud võtmed, telefon ja pass koos dokumentidega.

Muuhulgas tasub mainida, et Venemaale pikaajaliseks vabatahtlikuks minnes tuleb arvestada iga 90 päeva tagant koju sõitmisega, et oma viisat pikendada. Minu järjekordne humanitaarviisa hakkas lõppema kui koroonaviirus Euroopas segadust hakkas külvama ehk märtsis. Tasub meelde tuletada, et Venemaa ise sulges maapiiri Hiinaga juba jaanuaris, lootuses, et sellest piisab viiruse leviku tõkestamiseks. Itaallasest vabatahtlikega märtsi teisel nädalal rongiga Moskvasse sõites tõmbus nende itaaliakeelse jutuvadina tõttu nende ümber suur hirmusõõr. Moskva metroos kandsid kuid viiruse ohtlikkust eitanud venelased järsku maske ning kummikindaid. Totaalse Moskva lukustamiseni oli veel nädalake aega. Viibisin Vladimiris Moskva kuldsel ringil kui laekusid teated Eestis ja mujal maailmas väljakuulutatud eriolukorrast. Kriitiline mõtlemine ajendas langetama otsust kojusõit kahe nädala võrra varasemaks tõsta, sest tekkis oht, et lennu- ja rongiühendus Tallinnaga katkeb. Kaks päeva hiljem saigi see kinnitust ja nii lendasin ma mõneks ajaks viimase lennukiga Samarast Revalisse. Arstiabi kättesaadavus väljaspool suuri linnu on Venemaal peaaegu olematu, ilma riigis kontrollimatult möllava koroonaviirusetagi veeretatakse haiged tihti koridori, sest voodikohti nende jaoks ei ole. Jaanuari lõpus olin ühe kahenädalase karantiini juba läbi teinud, kui Samara oblastis pandi kinni kõik koolid-lasteaiad ootamatult tugevalt pead tõstnud kopsupõletiku ja gripisümptomitega haiguse allasurumiseks…

Viimasel õhtul Samaras hiiglasuurt Volgat vaadates pidin nentima, et paljud plaanid, mis Venemaal veel ees seisid, lõigati noaga läbi, igati kohaselt Venemaa katkendlikule ning keerulisele vaimule ja ajaloole. Minu projekt otsustati varsti pärast naasmist lõpetada, kuid see ei tähenda, et ma riiki naasta ei plaani.

Kuigi siin kirjeldasin palju negatiivseid stereotüüpe, mis üllatasid, siis Venemaa on palju enamat kui üks homogeenne hiiglaslik laik kaardil. Venemaa rikkus tuleneb tema väikerahvastest, mille hiiglaslikud impeeriumid on alla neelanud. See tuleb ka mitmekülgsest kliimast, -20 kraadiga Volgal jalutades teadsin, et kõrvaloblastis jalutavad ringi kaamlid. Vene keel, kuigi paljudes tekitab ta pahameelt, on rikas ning päeva lõpuks vaid tööriist nende inimeste maailma mõtestamiseks. Kuigi eestlasena võib Venemaal olla keeruline, siis pigem on see nii siseveendumuste tõttu, tahtmata näha, et paratamatult on venelastega meil palju ühistki. Alates madalast päikesekaarest kuni stoilise ja musta maailmakäsitluseni. Venemaa kohta ma seda väita ei julge, aga venelastelt endilt on meil palju õppida — eriti tänases karantiiniolukorras. Ennekõike võiks selleks olla minu esimene ja kõige tähtsam õppetund Samara poolaasta vältel: „Не переживай!”, „Ära muretse!”. Olgu vesi keset jääkülma talve jäätunud, oled kaotanud töökoha või abikaasa palub lahutust — ära muretse, sest lõpuks kõik ikkagi laabub. Annab seda siis Jumal, Riik või Töökus, see on juba teine küsimus.

Vaata galeriid: