Uyuni ja Altiplano — maastikud teisest maailmast
Eredus sundis silmi vidutama. Päev ning ümbrus oli hele ja olgugi, et päike polnud eriti kõrgel, olid valgus ja helk pimestavad. Valgus täitis kõike, see rippus liikumatult õhus ning peegeldus maapinnalt tagasi; sinine taevas ning taamal hõljuvad pilved rõhutasid eeterkerget olekut. Valgus imendus läbi kogu keha ning minu tume t-särk ja mustad teksad neelasid ahnelt kuumust. Hingasin sügavalt soolast, kuiva õhku ja astusin edasi horisondi poole. Jalg astus otsekui taevasse, kuid saapast kaugenevad ringid reetsid, et sammusin vees. Olin jõudnud Uyuni soolatasandikule, maailma suurimale looduslikule peeglile — kuhugi maa ja taeva vahele.
Mina, Franz Saksamaalt ja Vanessa Šveitsist viibisime kolme ja poole tuhande meetri kõrgusel. Siin Edela-Boliivias, Altiplanol ehk Kesk-Ande läbival platool, asub maailma suurim soolatasandik, mille pindala ulatub üle kümne tuhande ruutkilomeetri. See tavatu keskkond tekkis kusagil nelikümmend tuhat aastat tagasi, kui Michini, Tauca ja Coipasa järved kokku kuivasid. Kuna veel polnud kuhugi voolata, siis ladestusid soolad siiasamma ning nüüd katab endiste veekogude asukohta soolakiht, mis on kohati kuni kümme meetrit sügav. Kogu Uyuni tasandik on nii sile, et suurim tasapinna muutus on vähem kui meeter. Oma silmi ei tasu siin usaldada, sest tavatu maastik tekitab huvitavaid miraaže ning meeled ei mõista kauguseid, eriti kui talvisel hooajal katab soolavälja paari sentimeetrine veekirme ning koht transformeerub peegliks.
Tegelikult algas kolmepäevane seiklus läbi Boliivia Alpide Uyunist, väikesest piirilinnast, mille tolmused tänavad meenutasid vesternitest nähtud perifeeriat. Uyuni rajati 19. sajandi lõpus kaevandus- ja kaubavahetuspunktina. Siinsete soolaväljade all on tohutud maagivarud, nende hulgas maailma suurim liitiumi paljand. Umbes 50-70% maailma liitiumi varudest peaks asuma siin. Olgugi, et rahvusvaheliste ettevõtete kaevandushuvid on suured, ei luba Boliivia valitsus ega kohalikud põlisrahvad siin suurt kaevandamisprotsessi alustada. Põhjuseid on kaks: tegemist on maailma ühe unikaalsema loodusnähtusega ning kohal on mõõtmatu tähendus põlisrahva traditsioonidele ning kultuurile. Linn saab aga oma sissetuleku hoopis turistide hordidest. Igal aastal käib siit läbi umbes kolm korda rohkem inimesi, kui linnas elab. Soolaväljadele pääseb ligi veel Argentiina piirilinnast Tupizast ning Tšiili poolt San Pedro de Atacamast, kuid Uyuni on vaieldamatult populaarseim alustuspunkt.
Pärast raputavat sõitu La Pazist bussiga, mille istmed olid mugavad ja laiad kui lennuki äriklassis, kuid mille põrandast oli võimalik silmata all virvendavat teed, jõudsime varavalges Uyuni. Hommikupäike polnud veel kõrbelinna üles soojendanud ning tõmmanud paksemad joped ümber keha otsustasime asuda turismiagentuuride otsingule. Olgugi, et kell pool viis hommikul nautisid kohalikud magusat und, oli strateegilises kohas juba müügimees tänaval gringosid jahtimas. Kohe, kui nähti kolme noort, rasked seljakotid maas, ekslikult ringi vaatamas, virgus noormees väljaku teises otsas, tormas otsemaid meie juurde ja surus paar flaierit pihku. Samal ajal ülistas ta kiirelt vadrates oma firma giide ja džiipe taevani. Nagu meile oli varem selgeks tehtud, tuli autodele suurt tähelepanu pöörata, sest neis veedeti suurem osa järgnevast kolmest päevast. Ennekuulmatud polnud ka juhtumid, kus masinad läksid põlema, rattad tulid alt ära ja alkoholi pruukinud juhid sattusid õnnetustesse. Seetõttu oli soovituslik teha pisut eeltööd ning kuulata maad, et leida usaldusväärne tuuripakkuja.
Mõned tunnid hiljem pärast paari agentuuri külastust otsustasime kinnitada keha kohalikul tänavaturul. Ümberkaudsed põlisrahvad quechuad ja aymarad olid tulnud Boliivia ühele suurimale ja vanimale turule värskeid aed-, puu- ja juurvilju müüma; letid olid lookas kinoast, maisist ning kuivatatud kokalehtedest; turu äärealadelt võis leida majapidamistarbeid, mänguasju ning riideid. Kui Uyuni ärkas unest, siis turul käis elu juba täie hooga. Linna vanimal tänaval, ajaloolise, kuid kahjuks mahajäetud raudteejaama vastas leidsime endale sobiliku agentuuri ja kolmepäevase tuuri, mis väljus paar tundi hiljem. Kui lühikest kasvu, kortsus näo, kuid sooja pilguga Rodrigo meid käega järgi kutsus, saime aru, et ta on meie giid ning üle tänava pargitud tolmused Toyota maasturid viivad meid üle soolaväljade vulkaanide vahele.
Me polnud jõudnud ennast veel mugavalt autossegi sisse seada, kui Rodrigo juba hõikas, et oleme esimeses peatuspaigas. Sealsamas Uyuni ääres asetses tontlik rongide surnuaed. Roostes vedurid ja vagunid seisid nii, nagu ootaksid nad uut laadungit, mis eales ei tulnud. Nad olid jäänud vaid meenutuseks 19. sajandi lõpu õitsengust ning inglaste kunagisest suurest investeeringust ja rikkuse lootusest. Kui kaevandused pandi kinni ja äri kokku kuivas, lahkusid investorid ning rongid jäeti lihtsalt linna kõrvale. Nüüd mõjuvad sügavpruunid ja halliläikega metallskeletid nukralt ning tolmupilvest paistev linn näib isegi rohkem maailma ääres oleva unustatud paigana.
Maastur kihutas soolaväljade poole. Nende lähedust reetis tikksirge horisont ning seda kattev ere kuma. Liiv hakkas järk-järgult soola vastu vahetuma. Alguses oli siin-seal näha väikeseid soolataskuid, kuid mida kaugemale tasandikule liikusime, seda rohkem hakkas kollane asenduma valgega. Meie pilke haarasid arusaamatud hõbedased laigud. Nendest peegelduv valgus puuris autosalongi sisse, aga kuna laigud oli nii juhuslikes kohtades, ei osanud me arvata, mis nad võisid olla. Äkitselt täitsid õhku helendavad kristallid. Hetk meenutas Eesti kibekülma talvehommikut, kui ere päike rõhutab õhus hõljuvaid jääkristalle. Tegelikult sõitis maastur läbi ühe maas oleva valgusallika, mis osutus hoopis lombiks. Õhus lendlevad veepiisad ning soolakristallid tekitasid sajandikuks fantastilise värvide ja valguse mängu. Mõnisada meetrit hiljem kattis kogu soolavälja juba paarisentimeetrine veekiht.
Soolatasandik oli elutu nagu meelde maalitud pilt kuumaastikust. Eriti selgelt tuli võrdlus esile kuivemates kohtades, kus sool moodustas kauneid kuusnurki. Värvid olid justkui taandunud kaheks: valgeks ja siniseks. Taevas oli kõige sügavaim sinine, mida olin üldse kusagil näinud, ning maapind kiirgas kontrastiks valget vastu. Siiski tähelepanelikult silmitsedes peegeldasid vee all asuvad soolakristallid erinevaid eredaid toone. Sirget horisonti lõhkus kauguses Tunupa vulkaan ning selle vastas Incahuasi saar. Kuid võluvad päevased taeva peegeldused, õhu ja maa vahel hõljumine ja meelipetvate perspektiividega fotod, nad kõik kahvatusid selle kõrval, mida pakkus õhtu. Enne soolaväljadelt lahkumist otsustas autojuht veel korra peatuda ning istusime liiva ja soola piirile. Õhk oli muutunud jahedaks. Tagasi vaadates nägime peale voolavat ööd, mille ees pages roosa-violetses toonis päevavalgus. See omapärane värvigamma ei rõõmustaks ainult kunstniku või fotograafi silma, vaid usun, et keegi meist ei jääks säärase värvidemängu peale külmaks.
Sügavas pimeduses jõudsime oma esimesse ööbimispaika: hotelli, mis oli ehitatud täielikult soolast. Need suured tellised olid tahutud hiiglaslikest soolatükkidest ning laotud siis ilma sideaineta üksteise peale. Vihmavesi sulatab väikese kihi soolast ära, kuid järgnev päevane kuumus kivistab selle kohe. Seetõttu jäävad tellised kõvasti üksteise külge kinni. Soolamajad hoiavad ka suurepäraselt soojust ning loovad seda ise juurde. Seetõttu võib öine kõrbekülmus väljas matkajat kimbutada, kuid hostelis on elu võrdlemisi soe. Muid küttekehasid hostelis polnud.
Päiksepaisteline hommik näitas, et olime jõudnud Eduardo Avaroa Andide rahvusparki. Siin nelja ja poole kuni viie tuhande meetri kõrgusel näeb ümbrus välja justkui ulmeraamatutest loetud ning ette kujutatud lugudest. Meelde kerkivad Jupiteri kuud Io ja Europa. Džiibiga teekonda alustades jäi isegi väike rohelus, mis ööbimiskohta ümbrits, kiiresti selja taha. Selle asemel sisenesime vulkaanide maailma. Siin sügavsinise teava all kõmises jalgealune, maapind kees, kaljud ning hiiglaslikud rahnud võtsid fantastilisi vorme ning järveveed olid värvides, mida ükski selge mõistusega inimene ei suudaks endale ette kujutada.
Esimesed pool päeva sõitsime mahajäetud, kuid ammusel ajal olulise raudtee kõrval. See lõikas kõige otsemat teed pidi rahvusparki. Me liikusime maastikul, mis tundus eelajalooline, ürgne ning kuhu oli rahutu loodus jätnud silmnähtavaid jälgi. Maapõuest välja paisatud mineraalirikas liiv muutis vulkaanid pastelselt punakaspruunideks, oranži-kollaseks ja osad isegi lillakasvalgeteks. Mõned mäed on ideaalse koonuse kujuga ning ahvatlevad kõiki, kes on kunagi mägironimisega tegelenud või sellest unistanud. Osad suuremad vulkaanid on ka pooliku harjaga või hoopiski pool mäge on plahvatuse käigus mööda Altiplanot laiali paisatud. Sellised vaatepildid hoiatavad raevukate jõudude eest meie jalge all ning märgivad paiku, kus need tohutu väega maapinnast välja pressisid. Isegi praegu võib näha kohti, kus põletav väävliaur uhab valjult maapõuest välja, muda mulksub ja aurab, ning liiv oli nii kuum, et võtab liha luudelt.
Eduardo Avaroa rahvuspark ning siinne maastik ei paku aga ainult ürgsete loodusjõudude vaatemängu. Tulemägede vahele on peidetud ka järved, mis sunnivad silmi hõõruma ja küsima, kas miski selles piirkonnas on ka sarnane koduplaneedi loodusele. Laguna Colorada, Laguna Verde ja Laguna Blanca on kolm iseäraliku värviga järve. Nendest suurim, Laguna Colorada, on punane. Pilvisemal hetkel näeb järv välja justkui suure tapatöö tallermaa, aga kui päike särab taevas, muutub järv soojaks punakasoranžiks nagu kõige värskem tsitrus. Laguna Verde on smaragdrohelise veega järv, kuid ilma ja temperatuuri tõttu polnud vesi kõige eredam. Laguna Blanca piimvalge vesi oli see, mis pani mind hinge kinni hoidma. Lõõmav päike ning helesinine taevas võimendasid järve mõju ümberkaudsele ning hetkeks tabas meie gruppi tunne, nagu kõnniksime kusagil unenäos. Kõik järved saavad oma iseloomuliku värvuse erinevatest vetikatest, kes teatud aastaajal, temperatuurist ning valgusest sõltuvalt õitsevad kaunilt. Punases järves on võimalik silmata ka suurt hulka andide ja James’i flamingosid, kes toituvad järves elavatest vetikatest. Õhtu kulminatsiooniks oli Termas de Polquesi kuumaveeallikates oma kange keha leotamine, samal ajal kui taevast sadas vihma ning õhk oli kibekülm.
Viimane päev algas sombuselt. Hallikas pilvekatus rippus meie kohal ning varjas kõiki tippe. Oli üks nendest harvadest päevadest, kui kõrbes sadas vihma. Meie maastur vuras läbi niiske liiva tagasi Uyuni poole, kuid enne seda pidima läbima veel Salvador Dali nimelise kõrbe. Kohalikele meeldib legend, et Dali sai inspiratsiooni siinsetest hiiglaslikest kividest, mis näevad välja justkui kivistunud puud ja loomad. Samas pole päris kindel, kas kohalikud ise ei tahtnud näha sarnasusi Dali maalidest inspireerituna. Kuidas iganes see koht endale ka nime ei saanud, on kindel see, et tuuleerosioonist tekkinud looduslikud kiviskluptuurid näevad tõesti välja, nagu sürrealistliku kunstniku vaimusünnitisest tõstetud motiivid.
