On äärmiselt levinud arusaam, et üksinda reisimine on üksnes vallalistele. Lonely Planeti reisiportaalis avaldatud arvamusartiklis pannakse aga kenasti ritta põhjused, miks see on kasulik ka suhtes olevale reisihuvilisele. Kas oled autoriga nõus?
Olen üksinda reisimist harrastanud alates 18. eluaastast ning isegi tõsistes suhetes olles on see alati olnud mu enim eelistatud reisimeetod. Naudin tohutult seda vabadust ja sõltumatust, mida annab üksinda reisimine ning usun, et rännakutel omandatud õppetunnid on kasulikud ka teistes eluvaldkondades. Nii olengi oma 6 aastat kestnud püsisuhte jooksul tosin kordi üksinda reisinud, külastanud viit mandrit ning sooritanud isegi mitme kuu pikkusi rännakuid. Olen kolistanud läbi Lõuna-Ameerika, Kesk-Aasia ja avastanud seljakotiga Euroopat ja võin käsi südamel öelda, et see on mu sidet oma partneriga üksnes tugevdanud.
Nii mina kui mu partner harrastame igal aastal üksinda reisimist, kuna meie puhkusegraafikud lihtsalt ei ühildu. Me oleme inimesed, kes naudivad oma isiklikku ruumi ning säärase mõttestatud lahusoleku suurim boonus on teineteise ootuste mõistmine. Meil on vastastikune kokkulepe, et reisil olles austame teineteise vaba ruumi, kuid suhtleme nii tihti kui võimalik. Kui olen parasjagu teel, annab see mulle võimaluse teha iseseisvaid otsuseid, ent samas ka kohustuse anda nendest oma teisele poolele teada. Selline koostöö jätkub otse loomulikult ka siis, kui oleme kodus koos, sest oleme harjunud kõikvõimalikke probleeme juba eos lahendama, otsesõnu ja avameelselt. Mulle meeldib minu suhte juures enim aga just see, et tänu üksi reisimise harjumusele ei pea me ka vaba aega veetes pidevalt ninapidi koos olema, vaid saame kumbki seltsida oma individuaalsete sõprade ja kolleegidega. Meil on eraldi elud ja kui veedame aega koos, jagame teineteisega neid uusi kogemusi ja lugusid. Just see ongi kingitus, mida iseseisev reisimine annab. Usaldus.
Kuigi see tundub kahtlemata hirmutav, siis usun mina tõsimeeli, et absoluutselt iga inimene peaks elus vähemalt korra üksinda reisima. Ärge saage valesti aru, ma naudin oma kaaslase seltskonda väga, kuid kindlasti olen saanud oma meeldejäävaimad kogemused omasoodu avastades. Naudin seda, et olen täiesti sõltumatu, suudan alati ühest kohast teise jõuda, piisavalt keelt õppides igas olukorras toime tulla, planeerida oma käike kellegi teise abita, olla pidevalt ergas ja leidlik, toetuda oma isiklikele instinktidele ohtlikke olukordi vältides ning leida vajadusel ka sõpru, et üksindustunnet leevendada. Mis peamine, iseendaga aja veetmine on andnud mulle tugeva iseseisvustunde ning tungi olla võimeline tegema seda, mida tahan, siis kui tahan ja teha oma otsuseid jooksvalt. See iseseisvus on põimunud kõigisse elu aspektidesse, sõprussuhtesse ja ka armusuhtesse.
Üksinda reisimine võib suhte aspektist siiski ka keerukaks osutuda. Pole sugugi harv juhus, kui tunned end tõesti üksikuna, eriti kui veedad päevi ja vahel lausa nädalaid omaette, hakkad oma partneri järele igatsema ja soovid, et ta oleks sinuga. Need on täiesti normaalsed tunded, eriti siis, kui su partner muutub kadedaks ja pahuraks. Siis on aga eriti kehvasti, kui lisandub veel ajavahe või sideprobleemid. Kaaslased võivad tunda justkui oleks nad kõrvale jäetud. Seetõttu tulebki väga selgelt paika panna vastastikused ootused enne lahkumist ning leppida kokku pidev infovahetus ning operatiivseim suhtlusviis. Ainult nii on võimalik negatiivseid tundeid ennetada. Suhtlus ongi tegelikult üksinda reisimise võti. Lisaks ka piiride paika seadmine. Näiteks tuleb kindlasti rääkida selgeks meelelahutusasutuste külastamise kord ja tihedus ning nendest kinni pidada. Kui su partner on armukade, siis pole tema suhtes aus baarides lõbutsemas käia. Üksinda reisimises on niivõrd palju rohkemat kui lihtsalt ettekääne oma kaaslasest eemal olla. Ja nii ongi vaja sellesse suhtuda!
