Olen üksinda reisimist harrastanud alates 18. eluaastast ning isegi tõsistes suhetes olles on see alati olnud mu enim eelistatud reisimeetod. Naudin tohutult seda vabadust ja sõltumatust, mida annab üksinda reisimine ning usun, et rännakutel omandatud õppetunnid on kasulikud ka teistes eluvaldkondades. Nii olengi oma 6 aastat kestnud püsisuhte jooksul tosin kordi üksinda reisinud, külastanud viit mandrit ning sooritanud isegi mitme kuu pikkusi rännakuid. Olen kolistanud läbi Lõuna-Ameerika, Kesk-Aasia ja avastanud seljakotiga Euroopat ja võin käsi südamel öelda, et see on mu sidet oma partneriga üksnes tugevdanud.
Nii mina kui mu partner harrastame igal aastal üksinda reisimist, kuna meie puhkusegraafikud lihtsalt ei ühildu. Me oleme inimesed, kes naudivad oma isiklikku ruumi ning säärase mõttestatud lahusoleku suurim boonus on teineteise ootuste mõistmine. Meil on vastastikune kokkulepe, et reisil olles austame teineteise vaba ruumi, kuid suhtleme nii tihti kui võimalik. Kui olen parasjagu teel, annab see mulle võimaluse teha iseseisvaid otsuseid, ent samas ka kohustuse anda nendest oma teisele poolele teada. Selline koostöö jätkub otse loomulikult ka siis, kui oleme kodus koos, sest oleme harjunud kõikvõimalikke probleeme juba eos lahendama, otsesõnu ja avameelselt. Mulle meeldib minu suhte juures enim aga just see, et tänu üksi reisimise harjumusele ei pea me ka vaba aega veetes pidevalt ninapidi koos olema, vaid saame kumbki seltsida oma individuaalsete sõprade ja kolleegidega. Meil on eraldi elud ja kui veedame aega koos, jagame teineteisega neid uusi kogemusi ja lugusid. Just see ongi kingitus, mida iseseisev reisimine annab. Usaldus.