
Kohalikega suhtlemiseks on esmane rahvusvaheline keel — naeratamine. Foto: Madle Timm
„Asi on hoopis vastupidine,” katsusin neid oma kogemusele tuginedes julgustada. Katse kohalikega neile arusaadavas keeles suhelda murrab tihti jää. Jah, suhtlus on tunduvalt vaevarikkam, aga kellele ei meeldiks kuulda, et inimene vähemalt proovib? Proovib suhelda keeles, mis on talle võõras, aga kohalikele nii oma — see näitab, et ta on uuest kultuurist, keelest ja inimestest huvitatud.
Minu vene keel on jätkuvalt halb. Ma ei tea, kuidas õigesti käänata ja pöörata, aga teate, mis? Pärast mõnda kuud ühes kohalikega elamist suutsime kõnelda juba filosoofiast, poliitikast, majandusest. Ja kedagi ei huvitanud, et ma iga teise sõna järel vea tegin — vastupidi, kõik nad ergutasid mind edasi, kui sõnu otsides toppama jäin. Andsid aega, üritasid arvata, mida ma öelda tahan. Vahel kasutasin Google abi. Tihti lihtsalt osutasin esemetele. Nii kaua, kui suudad end kuidagigi võõras keeles selgeks teha, on kõik ju hästi. Tühja need vead.