Olin ka mina üks neist lastest, kes koolis vene keelega maadles. Kuus aastat maadlesin, hinneteks neljad ja viied, aga rääkida ikka ei osanud. Praktikat jäi väheks, motivatsiooni polnud. Nii kaua ei olnud, kuni elu sõna otseses mõttes kõik näkku prahvatas.
Tol varahommikul sadas lund. „Tüdruk, tüdruk!” karjusid kümned taksojuhid vene keeles ja üritasid mind sabapidi oma taksosse meelitada. Oli veel pime, lennujaam jahe, võõras ja kõle. „Tere tulemast Kõrgõzstani!” muigasin poolkibedalt iseendale ja üritasin meeleheitlikult venekeelseid sõnu ajusoppidest üles leida. Kõik, mis ma leidsin, oli „ne nada” ehk „pole vaja”. Nii ma siis korrutasin seda kõikidele sohvritele. Võib-olla küsis mõni neist, et kust ma pärit olen? Või mu mis mu nimi on? „Pole vaja,” kuulsid nad kõik.
„Tead, kuidas ma täna piima kätte sain?” uhkeldas itaallasest sõber kuu aega hiljem mulle hosteli hommikusöögilauas. Vaatasin talle põnevil näoga otsa. Kuu ajaga uues keelekeskkonnas olin suutnud juba venekeelsed baasoskused uuesti omandada, itaallane oli aga veel täitsa roheline.
„Näed, nii,” alustas sõber näitemängu, sättis käed sarvedeks pähe ja pistis muugima. „Ammuuu, ammuuu!” oli ta poemüüjale öelnud ja viimasel polnud muud üle jäänud, kui tüübile piimapakk kätte ulatada.
Hostelis leidus teisigi, kes Euroopast või Ameerikast Kesk-Aasiasse seiklema olid tulnud, kuid polnud arvestanud, et inglise keelega pole seal suurt midagi peale hakata. Hoolsamad võtsid kohalikke keeletunde. Kirgiisi või vene. Teised lõid käega — ja kasutasid kehakeelt. Mõlemad viisid toimisid. Mitmel korral juhtusin aga kuulma — neilt, kes keeletunde võtsid — et nad ei julge väljaspool tundi rääkida. Mis siis, kui ma vea teen? Ja see eksimise hirm hoidis neid praktiseerimast. Hoidis neid tagasi, kui nad mõtlesid hostelist või linnast väljapoole seiklema minna. Sest mis siis, kui ma hätta jään ja keegi mind ei mõista?
Kohalikega suhtlemiseks on esmane rahvusvaheline keel — naeratamine. Foto: Madle Timm
„Asi on hoopis vastupidine,” katsusin neid oma kogemusele tuginedes julgustada. Katse kohalikega neile arusaadavas keeles suhelda murrab tihti jää. Jah, suhtlus on tunduvalt vaevarikkam, aga kellele ei meeldiks kuulda, et inimene vähemalt proovib? Proovib suhelda keeles, mis on talle võõras, aga kohalikele nii oma — see näitab, et ta on uuest kultuurist, keelest ja inimestest huvitatud.
Minu vene keel on jätkuvalt halb. Ma ei tea, kuidas õigesti käänata ja pöörata, aga teate, mis? Pärast mõnda kuud ühes kohalikega elamist suutsime kõnelda juba filosoofiast, poliitikast, majandusest. Ja kedagi ei huvitanud, et ma iga teise sõna järel vea tegin — vastupidi, kõik nad ergutasid mind edasi, kui sõnu otsides toppama jäin. Andsid aega, üritasid arvata, mida ma öelda tahan. Vahel kasutasin Google abi. Tihti lihtsalt osutasin esemetele. Nii kaua, kui suudad end kuidagigi võõras keeles selgeks teha, on kõik ju hästi. Tühja need vead.
Iga keeleõpe algab kord esimesest sõnast. Vene keelega pole paraku siin, kus ma parajasti asun — Filipiinidel — midagi peale hakata. Küll aga moodustab kohalikust tagalogi keelest 30% hispaania keel. Selleks, et baas alla saada, otsustasin seekord kasutada äpi abi. Sellest, kuidas võita tasuta eluaegne keeleõpe — inglise, vene, prantsuse, hispaania, saksa, itaalia ja soome keele tarbeks — vaata lähemalt SIIT.
Ja muidugi ilm — sellest saab lihtsa vaevaga kõnelda nii kehakeeles kui baassõnavara kasutades. Foto: Madle Timm
Lugesid just Hulkurplika päevikute 59. osa.
Madle Timm on 26-aastane eestlanna, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.
Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel
blogis: https://wandersell.org/
Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/
