Ülestähendusi Montmartre’i mäelt | Praegusel hetkel maailm ei teeni raha. Ta ei tee raha. Kunsti aga teeme enam kui kunagi varem

Vaata ka galeriid!
Pariis
Foto: Ena Mets

Jutuvestja, giid ja terapeut Ena Mets veetis oma giidihooajale eelneva talve Pariisis, kirjutades oma kolmandat romaani, kui korraga märtsikuus elu Euroopas ning siis juba kogu maailmas pea peale pöörati.

Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendusi sellest ajast. Kui soovid endale soetada Ena raamatut, siis vaata SIIA.

23. aprill. „Allikas”

Kell on 00.15. Taas lähen „kunstnike mäest” üles. Seekord lootuses näha langevaid tähti — jätta hüvasti teisele poole minevate hingedega ning anda oma soovid jumalaile edasi: kuuldavasti tähed langevad siis, kui nende pilgud on Maa poole pööratud, et meid kuulata… Väljas on soe. Langevad tähed? Tänavalaternad? Võistluse võidavad seekord viimased. Kuid vähemalt ma tean, et minu täht on ikka veel seal üleval. Öö värvid. Monet’le oleks meeldinud.

Seotud lood:

Kell on 6.20. Taas lähen „kunstnike mäest” üles. Ikka ja jälle. Avastan veel ühe päikesetõusude koha tulevikuks, kui päike hakkab oma retkega pihta liialt põhjast, nii et basiilika eest enam ei näe. Ehk maikuus? Kollased värvid… Mitmed kollased nüansid. Monet’le oleks meeldinud.

Neil päevil mõtlen palju kunstile. See mägi on selleks just sobiv koht, kas pole? Kuid varem oli see kunst peidetud suveniiride, miniatuursete Sacré-Coeuri kirikute, mustade kasside, Eiffeli torni vihmavarjude, konnakoibade ning põgenema panevate rahvamasside taha…

Eestis ja mujal on mõned inimesed julgenud sel karantiiniperioodil loomeinimesi nimetada isegi „haletsusväärseteks”, kellest „pole mingit kasu” kelle tahes aitamisel. See paneb mind õlgu kehitama…

Ma avastan kunsti neis taasavastatud tänavates.

Avastan impressionistide värvid.

Mul pole enam janu.

Ma joon tähti ja laternate-musta ööd.

Ma joon päikese variatsioone.

Ma joon tuvide ja varblaste tiivalööke.

Ma jõin seda mänglevat lauset: „Ärge kõike ära võtke!”, mille mulle hõikas hallipäine naine, kes treppidel sporti tegi, kui nägi mind päikesetõusu kinni püüdmas ning tahtmas seda oma aparaati vangistada.

Ma jõin ka oma vastust: „Ärge muretsege — ma jätan teile ka natuke, nii 10%.”

Ja me mõlemad toitusime naerust.

Lähen koju tagasi, energiast tulvil, „haletsusväärne kunstiinimene”, nagu ma olen.

Ma tean, et praegusel hetkel maailm ei teeni raha. Ta ei tee raha. Kunsti aga teeme enam kui kunagi varem. Neis ebakindlais oludes täidame maailma loomega.

Mõtlen Chopinile. Mallorcal talveperioodil — jahe, rõske, haigus, kohalike hukkamõist. Ja ometi lõi ta rohkem kui kunagi varem…

Mõtlen eesti kunstnikele (teiste seas). Pariisis 1920ndatel. Ilma söögirahata. Kütteta korteris. Ja ometi nad lõid…

Lähen koju ja hakkan kirjutama, ilma söömata, ometi küllastununa.

See (söömatus) äratab meid. Nagu eile, nii ka täna.

Aasta alguses panin oma toaseinale kirja: „Raja oma elu nii, nagu oleks see kunstiteos.” /Abraham Heschel/

NB! See naine seal treppidel, ta kindlasti mõtles sellele, kui valis oma spordisaaliks paiga, kus tal on 121 trepiastme jagu päikesetõusu ainult tema päralt.

* * *

25. aprill. „Aladini imevaip”

Kell 6.15 lähen kodust välja ja 6.30 olen juba üleval. Olen väsinud. Mul on raskusi endale selgeks teha, et aina varem ärkamiseks tuleb aina varem magama minna. Pean ennast tõsiselt kätte võtma…

Täna on mul tahtmine ühe koha peal olla ja mitte midagi otsida, ei uut vaatepunkti ega midagi.

Päike. Ilmub. Kaob. Ilmub taas ja kaob taas.

Panen fotoka ära kotti.

„Ahah, nii pea, kui päike ära kaob, ta ei huvita sind enam!” tögab Pierre, fotograafist noormees, keda ma üleval mäe otsas juba ma ei tea mitmendat korda näen.

„Ei ole nii! Ole nüüd! Ma vaatan teda. Olen natuke väsinud ja tahan lihtsalt vaadata.”

Ja ma jään sinna veel pikalt istuma.

Taevas muudab lakkamatult oma välimust. Päike tõuseb aina kõrgemale. Ma pööran pilgu tema poole. Jälgin tema teekonda nagu lill, iga päev.

Mulle meenub üks teine mägi. Mongoolias 2011. Peale oma õpetajatööd luban endale kuuajase reisi. Viimane koht minu teekonnal on väike Altai linn mägede ja kõrbe vahel. Jõuan sinna kell 2 hommikul. Kartes liialt pimedas öös haukuvaid koeri ning taskus liialt vähe raha hotelli jaoks, keeran end veidi eemal oma magamiskotis kerra. Kiirelt märkab mind arvukas kihulaste perekond ning otsustab minu magamiskotti minuga jagada. Magamiskott on selgelt ülerahvastatud — öö jääb lühikeseks. Järgmisel päeval, liiga väsinud, et linna külastada, leian endale lahenduse — ronin budismitempli künkale ning seal, templisammaste ees, sean end istuma ning jälgin elu, mis all mööda liigub. Mul on mingi põnevusfilmi vaatamise tunne.

Kas praegu on natuke sarnane olukord — mina, üleval mäel, vaatamas päikest ja taevast igas hetkes muutumas…?

Mulle meenub üks teinegi hetk. Brasiilia 2006. Minu unistus — maailma suurim mets. Peale seda, kui olen kaheksa kuud elanud spiritismikeskuses ning pole liikunud eriti rohkem kui mõned kilomeetrid, et mangot osta ja rannas lapsi valvata, asun oma unistust täitma. 4000km ja 3 päeva bussi ning 1000km ja 3 päeva laeva. Terve maailm käib mu silme eest mööda. Justkui kiirendusega elu. Olen justkui mõni selline, kes on liialt laisk, et elada terve elu aeglaselt — selline, kes tellib kogu elu ühekorraga kandikul ette. Või nagu Alice, kes kukub oma jäneseurgu ning kellel on vaevu aega vaadata kõike seda, mis mööda lendab. Ning mina ei tee midagi, lihtsalt istun (või isegi lesin) 5 päeva jutti…

Täna on samamoodi. Istun, üleval Montmartre’i mäel. Liigutamata. Ometi kõik muutub minu ees.

Minu templikünkaks on Montmartre.

Minu põnevusfilm on päikese „12 seiklust” (nagu Heraklese vägiteod).

Minu buss ja minu paat on see pisike Montmartre’i muhk planeet Maal — nagu Aladini lendav vaip, mis viib mind mööda universumit rändama.

Minu Amazonase jõgi on universum.

Minu jõekaldad — päike, kuu ja tähed.

Ja ometi siin istudes on mul veel üks tunne, mida mul ei olnud ei templis ega bussis… Ma olen siin, liikumata, kuid see pole mitte maailm, mis mööda läheb. See on päike, justkui rännakul olev päev. Ning ma ei tunne ennast vaatajana — ta ei lähe minust mööda. Tunnen, et ta läheb minust läbi, see päev — ta rändab läbi minu.

Olen tema teekond.

Mina ei lähe läbi aja — olen seal üleval, istumas.

Aeg ise läheb läbi minu, päev päeva järel, päike päikese järel.

* * *

26. aprill. „Koolibri kombel”

Kell on 20.00 — lähen välja. Nii on, „tuleb osata oma rituaali ka lõhkuda“ — kasutan ühe sõbra mõttetera, olgu see siis kas või heaks vabanduseks. Täna hommikul mul lihtsalt oli vaja kaks tundi rohkem magada.

Õhtul loen üle oma ülestähendusi Montmartre’ilt ja olen natuke nõutu…

Helistasin täna ühele sõbrale — üks naine, kelle elukogemus on minu omast palju pikem ja kes aitab kannatavaid-haigeid inimesi, kuid kes on ka inimestele toeks nende elu viimastel hetkedel, et aidata neil lahkuda rahulikuma meelega. See on üks eriline hing, kes mindki saadab ja nõustab minu teel. Nimetan teda sageli oma „šamaaniks”.

„Ena, asjad lähevad väga hulluks, kui karantiiniaeg ükskord lõppeb! Tänavaile tuleb vägivalda. Vaata, mis praegu äärelinnades toimub! Prantsusmaa on kogu olukorda väga halvasti hallata osanud,” ütleb ta mulle.

Vaikus.

„Ja sina, kuidas sul läheb?” viin teema talle, kuna ta kipub ikka alati rohkem teistele mõtlema.

„Tead, praegu mitte väga hästi. Kaotasin ühe lähedase sõbra — 97-aastane naine. Nad ei lubanud mitte kedagi tema viimastel päevadel tema juurde. See oli üks väga kurb lahkumine, ebainimlik, mõeldamatu…”

Kõik see tõi mind natuke Maa peale tagasi…

…ja ometi ei oska ma sellega midagi peale hakata.

Astun mööda oma tavapärast rada — seda, mida ma veel endiselt ei tunne nagu oma viit sõrme…

Kas ei ela ma nagu mingis illusioonis siin oma väikesel künkal? Kuulan kevadet, peagi suve, saadan päikest tema teekonnal, naudin Valguse Linna, ümbritsetuna kunstist, linnajaos, kus on loodust, olgu või tuvid, kohtan inimesi, kes panevad mind naerma, kes kingivad mulle maski, püüavad mind pildile, inspireerivad mind — see, et ma kohtan inimesi, on juba iseenesest suur asi! Ometi kusagil majades, mida ma ei tunne, on inimesi, kes kannatavad, üksi. Pariisi müüridest väljas on inimkond, kes mässab. Juba puhtalt see karantiin ise on teatud elu illusioon. Mäng.

Kas pole mu elugi natuke nagu see väike illusioonimägi… Olin saatjaks turistigruppidele, veetes kolmandiku oma aastast veerevas majakeses, minnes pidevalt ühest kohast teise, nagu liblikas õielt õiele, tundes end mitte kunagi päriselt kuuluvana sellesse „päris elu” rütmi, mis on ometi justkui olemas, seal, kus elavad inimesed.

„Ena, sinu maailm on väga ilus — aga see pole reaalsus!” ütles mulle kunagi üks kallis kolumbia sõber.

Olen kõhklev: Roberto Benigni „Elu on ilus” toimib ju ometi suurepäraselt!

Mulle on juba ette heidetud, et ma ei jälgi piisavalt meediat… Ükskord üritasin: lugesin läbi kõik aasta uudised kõikide Euroopa riikide kohta enne oma giidi hooaja algust, et olla kõigest täielikult “teadlik”. See tekitas mus tahtmise mitte kunagi enam giiditööd teha ja mitte olla vastutav oma reisijaile „reaalsusest” rääkimise eest. Mitte selle reaalsuse ja mitte sel moel. Ma pole kuigi andekas selle „reaalsusega” seal. Ma ei orienteeru selles. See tühjendab mind energiast ja väest, mida kasutan muidu maailma muutmiseks, endale omasel moel — koolibri ja võilille kombel (tahaksin vähemalt uskuda), „Elu on ilus” viisil…

Nii otsustan täna tänaval kõndides näha vaid sõnumeid armastusest, iga inimese kõige olulisemast baasvajadusest — kellegi tähelepanu, kohalolu, mõistmine, inimlik soojus, vahet pole, kes me oleme, vahet pole, kus me oleme, „sees-„ või „väljaspool müüre” (st. linnaringist sisse jäävat vaid 2.4 miljoni inimese Pariisi nimetatakse „intra muros” ehk „müüridest seespool”).

Täna pärastlõunal üks armas sõber, jutuvestja Philémon, kirjutas: „Minu ülesanne on olla leebe unistaja, väääga leebe. Mõnikord raevus, sest teadlik sellest arulagedast võidujooksust kasumi ja tarbimise pärast. Ikka ja jälle tuleb taas metsastada, ja armastada.”

Aitäh Sulle, Philémon!

Vaata ka Ena fotosid neist kolmest päevast:


JÄRGNEB…

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle enamets@hotmail.com.