Ülestähendusi Montmartre’i mäelt | Politseinikel, kes mu õueluba tahavad kontrollida, tuleb mind segada minu aina kummalisemates asendites


Ülestähendusi Montmartre’i mäelt | Politseinikel, kes mu õueluba tahavad kontrollida, tuleb mind segada minu aina kummalisemates asendites
Foto: Ena Mets

Jutuvestja, giid ja terapeut Ena Mets veetis oma giidihooajale eelneva talve Pariisis, kirjutades oma kolmandat romaani, kui korraga märtsikuus elu Euroopas ning siis juba kogu maailmas pea peale pöörati.

Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendusi sellest ajast. Kui soovid endale soetada Ena raamatut, siis vaata SIIA.

10. aprill. „Tuvi aevastus“

Appi, ma magasin oma päikesetõusu maha! Ärkan ehmatusega. Vaatan kella. Alles 5.31. Uhhh… Lihtsalt halb uni oli.

6.40 olen juba teel üles. Mu mõtted on täna hajusad… Võib-olla minu sõbrad saadavad mulle päikesetõusupilte lihtsalt selleks, et mind aidata…, et rahuldada seda sõltuvuse üha suureneva doosi vajadust…?

Seotud lood:

Oma nüüdseks igapäevased fotograafilised turnimised tehtud, suundun tagasi alla…

Jääb veel ainult bulvar ületada, kui korraga on minu teel ees üks tuvi. Kõnnin tema suunas — ta ei liigu paigast. Mis tal küll viga on! Ja siis äkki, just sel hetkel, kui tema ümbert ringi lähen, et mitte talle peale astuda, kuulen:

„Atsih!“

Tuvi aevastas! Peatun ja vaatan teda kahtlustavalt. Tema teeb näo, nagu poleks midagi juhtunud, ja läheb eemale.

Corona-tuvi!“ naerab minu sõbranna Anna, kui talle pärast jutustan.

Mõtiskledes koju jõudnud, mõistan korraga, et neil nädalail olen oma pildistamisretkedel tuvisid teise pilguga hakanud vaatama. Mulle nad just väga ei meeldinud. Ma armastan linde, täiega! Aga tuvid…? Mnjah. Ma pole kunagi mõistnud neid inimesi, kes Veneetsia Püha Markuse väljakul neid toidavad.

Nüüd aga on nad alati kohal… siin, selles müratus Pariisis. Elavad oma elu. Mõnikord on nad ainuke elu, mida välja minnes tänavail näen. Mõnikord on nad ainsad linnud, keda selle oma pisikese tunni jooksul kohtan. Jälgin neid. Kohe õige sageli. Neile meeldib päike, nagu meilegi. Tihtipeale harjutavad nad peenikestel okstel tasakaalu. Lisaks on need ühed päris uudishimulikud ja rahutud tegelased — neile ei meeldi pikalt ühe koha peal olla: pidevalt avastavad. Väike tükike loodust. Või kogu looduse pisike kehastus.

Nad tunduvad mulle koguni ilusad, tunnistan endale… Alati ootan, et mõni end ootamatu ülelennuga päikesetõusu pildile lisaks ning seda veelgi kaunistaks.

Aga see küsimus… see ei anna rahu… koguaeg painab…

Kas tuvid tõesti aevastavad?

* * *

11. aprill. „Kohtumissaidid“

Ma tean, kus te elate.

Ma tean, mis kell te kodust välja lähete.

Ma tean, millega te väljas tegelete.

Ma tean, kus te seda teete.

Mulle ka meeldib Udude allee. Teate, et Nerval kirjutas sellest lossist!

Ma tean, mitu last teil.

Teil? Teil on kaks.

Ma tean, kas teil on kaaslane või olete üksi.

Teie armastate lugeda, ma tean.

Ja teie jaoks üks olulisemaid väärtusi on maailmaga kooskõlas olemine. Ma näen teid igal hommikul. Jaa, mina tervitan samuti päikest. Lihtsalt mina teen seda pilguga.

Ja teie, Mohamed, teie kasutate snapchatti (kus mina ei jagaks muuseas ööd ega mütsi — ma proovisin, et teie Kõigi Tähtede Emast tehtud video üles leida, aga ei!)

Teie, proua? Ma tean, mis kell te igal hommikul akna avate, et tänavale vaadata (üks päev ma lehvitasin teile).

Ah, tere, Jooksja! Kuidas täna on, olemine hea? Näen, et olete õigel ajal välja saanud!

Ja see seal, see noormees on džentelmen. Juba teist korda on ta valmis mulle terve pingi loovutama minu heaolu nurgakeses, kuna jään siia alati seisma ja Pariisi vaatama. (Karantiini ajal on kahjuks need kahepoolsed 6-8 inimese pingid saanud individuaalistmeteks.)

Tere, proua. Jaa, kõik on suurepärane aitäh! Te olete täna ilma koerata!

Ja teie… Ah, te olete mind juba näinud? Tertre’i platsil. Võimalik. Seal oli üks kaunis mõte seinale kinnitatud. Ma järgmine kord räägin teile.

Me tunneme üksteist. Näeme üksteist iga päev. Või aeg-ajalt. Me tunneme üksteist ära. (Ma nüüd ei teagi, kumb enne on, kas tundmine või ära tundmine) Me vaatame üksteisele otsa. Me naeratame. Kuidas saab kõik olema, kui see karantiin läbi saab? Me enam ei vaata üksteist? Eelistame maha vaadata? Meil on liialt kiire, et naeratada? Meist saavad taas võõrad?

Kas võtab Pariisi linn oma külamaski uuesti eest?

* * *

12. aprill. „Karantiinis retked“

Kell on 6.35. Algab minu 1000 meetri reis.

Taevas on pilvi. Pole täpselt teada, kus see päike täna hommikul on. Õhus on pinget.

Ma turnin ja võimlen igatpidi nagu alati, et saaks võimalikult hea vaate ja pildi hetkel, kui see kavalpea end pilvede vahelt näitab.

Kuskilt ilmub üks mitte just noor hallide juustega härra. Ta järgib mu eeskuju ja asub samuti ronima… Jeerum, ma pole enda võimeteski kindel, nüüd pean veel hakkama teda ka kinni püüdma!? Ja seal me siis võistlemegi parima turnimispildi nimel.

Pärast saan teada, et ta on harjunud — ta on kunagi töötanud videoseinte tehnikuna. „Seal juba ei tohtinud kõrgust karta! Vahepeal oled mitme meetri kõrgusel maapinnast, kuskilt kinni hoida pole,“ ütleb ta.

Tema nimi on Lionel. Olen teda kuskil juba näinud, aga kus? Tema mäletab hästi: „Tertre’i platsil, ma nägin teid — tegite seinal olevast mõtteterast pilti.“ Olen meelitatud, mina, kes pidas end lapsena alati halliks hiirekeseks.

„Praegu töötan linna jaoks — nende tänavapesumasinate peal. Minu töö on väga lahe! Mulle väga meeldib.“

Vaatan teda huviga. Mis selles töös nii ägedat on, et ta peab vajalikuks seda öelda? Päris haruldane. Ja ta vastab mulle:

„Ma saan tervet linna külastada! Ma võin käia tõesti igal pool. Nüüd, 16 aastat seda tööd teinud, tunnen Pariisi juba üsna hästi.“

Pärast lisab ta juurde: „Ainuke viga on selles, et kui ma oma auto rooli istun, kipun liialt tee paremasse serva kalduma… vastu kõnnitee serva. Tööharjumus.“

Hmm.

Ja mina siin, Pariisi kohal — mul on ikka väga vedanud, et saan külastada tervet linna, jäädes oma lubatud kilomeetri raadiusesse. Justkui oleksin ostnud kaasamüügiga reisi.

Vaadake ise! Eiffeli torn. Pantheon. Invaliidide kirik. Pompidou keskus. Montparnasse’i torn. Ja muidugi Sacré-Coeur. Tahate Pariisist veel midagi näha? Öelge ainult! Ma näitan teile.

Jalutan oma pisikeses Pariisis ja mõtlen Jules Verne’ile. Kusjuures ta ei elanud minust kuigi kaugel! Lahe oleks temaga kohtuda. Minu terve Pariis on kilomeetri raadiuses, aga tema… tema reis maakera südamesse ja kakskümmend tuhat ljööd vee alla — ma võin kihla vedada, et ta sulges end oma koju, et sinna minna! Tema teadis väga hästi, et veel kaugemad paigad kui Pariis on veel lähemal kui tuhat meetrit.

Ja peale karanatiini teame meiegi tema saladust…

Saame rännata. Kaugemale. Lähemal.

* * *

13. aprill. „Vaatepunkt“

Jõuan üles 6.50. Alati üles. Alati seesama vaatepunkt. Alati päikesetõusu hetk… Iga päev tõukab mind otsima, leiutama, mõtlema aina suuremalt ja kaugemale…

Väljakutse.

Omades vaid üht vaatepunkti, luua sellest uusi, seda vormida…

Otsides oma järjekordse pildi jaoks uut kaadrit, raamist välja mõelda…

Mul on veel omajagu astuda, aga algus on tehtud.

Politseinikel, kes mu õueluba tahavad kontrollida, tuleb mind segada minu aina kummalisemates asendites.

Kui see karantiin veel kaua kestab, siis saab minust raamiväline vaatepunktide paljundaja…

* * *

14. aprill. „Transformatsioon“

Täna teen ma sohki ja käin teist korda väljas — päikeseloojangu pärast. (Näed siis, juba ilmnevadki kõrvalnähud.) Üle pika aja lähen Bateau-Lavoir’i (Picasso kunagise ateljee) ja Émile-Goudeau platsi kaudu.

Täitsa lõpp! Kastanipuud ei ole enam samasugused!

Mul tuleb pähe, et täna võime ju tähistada või mälestada nelja nädala möödumist karantiini algusest (ning uut tsüklit rituaalselt alustada)… Aga vahepeal on kõik muutunud…

KARANTIIN — 2. nädal:

Luusin kõheldes mööda tänavaid. Karantiini algusest alates pole ma eriti julgenud. Selline tunne, nagu teeksin koguaeg enese teadmata midagi keelatut. Kõik on kummaline. Tänav on tühi. Peaaegu. Kuid vähemalt on vabadust! Õhku! Linnulaulu! Lilli! See toob naeratuse näole ja tekitab soovi kellegagi jagada.

Näen üht naist lähenemas. Vaatan tema poole, aga… niipea kui ta mind näeb, pöörab kiiresti pilgu maha ja tema nägu pilvineb, justkui oleks ta matustel. Olen segaduses. Jätkan teed. Üks härra. Uus katse, …sama tulemus. On meil mingi kohustus olla kurb, masenduses, sünge? Karantiini pärast?!

„Te ei saa mulle silma vaatamisest coronat!“ tahaksin neile karjuda.

Hirm.

(Ja miski minus ütleb, et ainus viis, kuidas mina seda hirmu võita saan, on teisi silma vaatamiste ja naeratustega nakatades.)

Kastanipuud on üsna hiljuti talvetardumusest virgunud. Nad on alles praktiliselt paljad. Platsi domineerivad nende tumedad tüved. Puulehed on veel häbelikud. Mitu päeva puhub põhjatuul. Õhk on 2-3 kraadi.

Talv.

Ja mina? Ma magan palju. Vaatan palju unenägusid. Aga ka filme. Väljas käin vähe. Olen enamasti öösärgi väel. Mul pole enam minu tööd. Ei tantsutunde. Ei jutuõhtuid. Ei matku. Ega ka inimlikku soojust.

Kuristik.

KARANTIIN — 4. nädal:

Väljas on rahvast. Nad jooksevad, mängivad, loevad, vaatlevad-mõtisklevad, hingavad. Inimesed vaatavad üksteist, aktsepteerivad teise kohalolu, naeratavad üksteisele. Ja nad räägivad juttu! Mitte sellepärast, et nad tunnevad vajadust! Vaid nad tahavad!

Oleme hirmu ära muutnud.

Kastanipuudel on olnud selleks korraks aega riietuda. Ma ütleks, et nad on end isegi liialt kinni katnud, arvestades paari päeva tagust ilma. Suvi on ukse ees. Möödunud laupäeval 25 kraadi sooja.

Oleme talve ära saatnud.

Ja mina? Ärkan enne päikest. Saan tema hommikusest kohalolust väge ja inspiratsiooni, et siis kodus oma järgmist romaani kirjutada. Siis tantsutund, sõbrad, kontserdid, luule, lood, maade ja inimeste avastamine — iseenda avastamine. Ma teen plaane. Ma ei tea, mida kõikide nende pähe tulevate ideedega peale hakata. Kõik, mis mind tegutsema tõukab, tuleb mul leida täielikult enda seest. Mul pole valikut. Ma ei saa enam mulle usaldatud kingitust — elu — kuritarvitada.

Ma ei ole enam sama.

Üks mu lemmikuid… Rainer Maria Rilke… „Võib-olla on kõik draakonid meie elus printsessid, kes vaid ootavad, et näha meid ükski kord ilusate ja julgetena,“ ütles ta.

JÄRGNEB...

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle enamets@hotmail.com.