Ülestähendusi Montmartre’i mäelt | Pole mõtet üle mõelda olukorras, kus olen silmitsi inimestega, kes on magamata öö ja viski mõju all

Jutuvestja, giid ja terapeut Ena Mets veetis oma giidihooajale eelneva talve Pariisis, kirjutades oma kolmandat romaani, kui korraga märtsikuus elu Euroopas ning siis juba kogu maailmas pea peale pöörati.

Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendusi sellest ajast.

Nendest ülestähendustest on valmimas ka raamat! Saad sinagi Ena unistuse täitumisele hoogu anda - SIIN!

Vaata inspireerivat videot:

15. mai. „Minu lemmikmuusika. Boheem.”

Kell on 5.50, kui kodust väljun. Päike on juba liialt varajane! Hea veel, et ma Eestis pole — seal tuleks mul täna ärgata veel 84 minutit varemgi! Enam ei näe ma teel üles erinevate hoonete majahoidjaid — varemalt olid osad neist minu jalutuse ajaks juba oma tööpäeva alustanud. Ei näe ma enam ka oma tavapäraseid jooksjaid. Taipan korraga, et nemad ei järgi mitte päeva rütmi, vaid kella rütmi…

Hommikud üleval mäel on nüüd teistsugused. Lisaks minu kolmele tänavalaternale, kes mind endiselt tervitavad, on seal uustulnukaid — sissetungijaid. See kurvastab mind. Kaks esimest hommikut peale karantiini lõppu olid kõige hullemad. Kõikjal alkoholipudelid… Kas need kaks kuud olid inimestele tõesti nii stressirohked ja masendavad, et selle asemel, et „võtta klaasike olukorra dedramatiseerimiseks” (viide Montmartre’i seinal olevale lausele: „joome klaasikese olukorra dedramatiseerimiseks”) võtavad nad pudeleid?! Ja on neidki, mis vedelevad maas, kõikjal. Terve inimkond on korraga tagasi teismelisikka pöördunud! Või pole me sellest kunagi välja kasvanudki? Või, nagu Eestis ütleme, inimesed on nagu kevadised vasikad, kes esmakordselt välja lastud! Homset pole enam olemas. Kuningas Louis XV ütlemine „Peale mind tulgu või veeuputus!” näib veel enam maailma kohtlemise reaalsus kui enne karantiini.

Lähen oma päikesetõusude lemmikpaika. Ta hoiatab mind juba kaugelt ette ja sel korral ei ole linnulaul see, mis vaikust täidab — hoopis purjus noorte kisa. Kell on 6 hommikul! See kahekuine uni on nad ilmselgelt korralikult erksaks teinud.

Kolmapäeval oli siin üks teine noorte kamp, kes oli ühel tüübil käe otsas rippuva suure kaasaskantava kõlariga muusika põhja pannud. Kell 6 hommikul! Võimalik, et kui järgnevail päevadel tulen siia linnulaulu taustal koolibri legendi lindistama, siis pole siin enam linde. Loodus tõmbub tagasi sama kiirelt, kui ta oli karantiini perioodil oma kunagisse elupaika tagasi tulnud.

Enne, kui nad oma kõlariga lahkusid, kuulsin üht laulu, mida ma varem ei teadnud. See jääb mind neil päevil saatma:

Räägin ajast,

Mida alla kahekümnesed

Ei saagi mõista

Sellal riputas Montmartre

Oma sireleid

Otse meie akende alla

Ja kui see tagasihoidlikult kaunistatud toake

mis oli meie pesaks

polnudki midagi hiilgavat

Ometi seal me kohtusime

Mina näljast kisendamas

Ja sina, kes sa poseerisid alasti

Boheem, boheem

See tähendas, et olime õnnelikud

Boheem, boheem

Me sõime vaid ülepäeviti

[…]

Kui mõnel juhuslikul päeval

Otsustan teha tiiru

Oma tollase elupaiga kanti

Ei tunne ma teda enam ära

Ei seinu, ei tänavaid

Mis näinud mu noorust

Tänaval trepist üles

Otsin meistrikoda

Millest ei midagi järel

Oma uue ilmega

Montmartre tundub kurb

Ja sirelid on surnud.

Boheem, boheem

Olime noores, olime segased

Boheem, boheem

Mitte miskit ei enam tähenda see

Charles Aznavour „Boheem”

Tunnen puudust vaikusest. Igatsen „endist Montmartre’it”.

Ütlen endale, et küllap need eufoorilised peod vaikselt vaibuvad. Samal ajal vaatan taevasse ja ma ei usu oma silmi — lennuk! Inimmaailm on oma tavapärasesse rütmi tagasi tulemas.

Päike on nii kaunis, kui üldse olla saab. Tal on karantiini lõpust suva… Ja parem on. Armatseme minu fotoaparaadi vahendusel — ta silitab mu põski ja süütab mu silmad taas särama. Täidab mind maailmaimetlusega.

Lähen koju tagasi. Naabrid alustavad remonditöödega 8.30! Nemadki muudavad oma karantiiniharjumusi — varem oli see kell 10.

Ikka ja jälle mõistan imetlusüllatusega, et…

…minu lemmikmuusika on Vaikus ja minu eelistatuim helilooja on Loodus.

Meie loodusmees Fred Jüssi ütleb, et on palju vaikusi ja iga vaikus on erinev — männimetsa vaikus, talvevaikus, kevadise niidu vaikus… Montmartre’il on oma vaikus — olen üks neid õnnelikke, kes seda kogeda on saanud.

Naeratan.

* * *

19. mai. „Anonüümsus.”

Kell on 5 hommikul. Lähen täna varakult üles mäkke — loodan lõpuks ometi linnulaulu taustal salvestada „Koolibri legendi”. Kõik minu eelnevad katsed erinevates Montmartre’i kohtades on olnud asjatud — autod, mootorrattad, jooksjad, tanksaabastega jalutajad… Igal-juhul olen kindel, et täna õnnestub — Dali plats on tupik, nii et pole läbisõitvaid autosid. Pealegi on seal need kaks pargipinki just õige kõrgusega diktofoni jaoks — kui ise maas istun, on see täpselt suu kõrgusel.

Laotan oma asjad laiali — pillid, paberid, diktofon, kotid…, ise täis otsusekindlust, nagu väike koolibri.

Kummaline! Jään täiesti vaikseks, valmis alustama, ma ei näe kedagi…, aga kust siis tulevad need inimhääled ja naeruturtsatused?! Kortsutan selle ebamugavuse allikat otsides kulmu.

Ahaa!!! Avastan endast 2m kaugusel madala eraldusmüüri taha otse muuseumi ette pargitud autost noore naise ja mehe. Sõiduki tuled on kustus, mõlemad istuvad eesistmeil, ülemeelikud ja väike viskipudel käes. Muidugimõista kuulen ma neid — aknad on ju pärani lahti!

Otsustanud julge olla, astun nende auto kõrvale ja selgitan viisakalt:

„Tere! Vabandust, kas te saaksite palun aknad mõneks ajaks sulgeda? Lihtsalt ma üritan linnulaulu taustal salvestada üht lugu ja ma juba mitu hommikut olen selleks varakult ärganud, kuid alati on autosid. See siin on ainus koht, kus pole teed kohe kõrval.”

MEES: (neiu poole vaadates) „Misasja? Mida ta jutustab? …Aaaa, ei! Mulle meeldib, kui õhk läbi käib, nii et ei!” (Muuseas teisipäeval ei olnud väljas soe.)

NAINE: „Kaua see aega võtab?”

MINA: „Ma ei tea, üks lugu on oma 10’ kindlasti, aga ma teen kahes keeles, ma päris täpselt ei saa öelda…” (Olen ise ka natuke seesmiselt häiritud, kuna keeruline on panna kedagi hoopis teisest maailmast tulevat inimest sellist asja mõistma, et pean ehk lindistamisel mitu katset tegema ja et sassi võib minna jne)

MEES: „Olgu nii, me lubame teile 10 minutit, see on kõik! Siis teeme aknad uuesti lahti.”

Mulle tundub tema kõneviis isegi alandav, justkui teeks ta teenimatult ohverduse, justkui oleks ta mingi heategija. Konflikti vältimiseks eemaldun ning otsustan mitte kaupa teha inimestega, kes on ilmselgelt lühikese öö ja alkoholi mõju all. Kui olen juba oma asjade juures, avaneb järsult autouks, noor naine tuleb välja ning suundub otsejoones minu juurde.

NAINE: (Osutab diktofoni peale) „Pange see korraks seisma! Teile sai öeldud, et lubame teile 10 minutit!”

MINA: „Ma ei salvesta veel ja ma näen, et autoaknad on endiselt lahti.”

NAINE: „Te siinset seadust tunnete?!”

MINA: „Te räägite päris kõvasti. Ma arvan end teadvat, et elanike akende all ei tohi enne kella 7h kõva häälega rääkida.”

NAINE: „Siin on meil vabadus! Oleme vabad tegema, mida tahame! Meie oleme siit! Ja teie olete kustkohast?!”

MINA: „Olen Eestist, aga elan siin…”

Ta katkestab mind järsult: „Te ei ole siit! Teil pole siin midagi öelda! Teile sai öeldud, et me lubame teile 10 minutit. Ja kuna te ei ole rahul, siis nüüd ei anna me teile mitte tuhkagi. Nii on, teil ei ole neid teie 10 minutit.” Ning ta läheb uuesti autosse, tõmmates ukse häälekalt kinni.

Milline vastik tunne mulle sisse jääb. Tean muidugi, et kõigil on õigus siin olla, nii neil kui minul. Tean ka seda, et ma ei saa kelleltki oodata, et ta arvestaks minu koolibri legendiga. Ometi see nende kõnemaneer… ja tema argumendid jätavad mulle suhu vastikult mõru maigu…

Me anname teile kümme minutit!

Te ei ole siit!

Meie oleme siit! Ja teie olete kustkohast?!

Siin on meil vabadus! Oleme vabad tegema, mida tahame!

Panen asjad kotti tagasi ja lähen ära, et vabaneda sellest tundest rinnus. Ma tean küll — ma ise provotseerisin! Ometi on „vabadus” üks argumente, mida siin palju kuulen, mujal aga mitte, samas kui siinsed süsteemid on väga jäigad, kaugel vabadusest… Jah, tõsi, ma ei ole siit. Ja ometi kas ei hõlma vabadus ka „liikumisvabadust”… Kas ei käi mitte vabadus ja respekt käsikäes?

Jah muidugi, pole mõtet üle mõelda olukorras, kus olen silmitsi inimestega, kes on magamata öö ja viski mõju all. Kui ma pealegi ise pole inimene, kes suudaks kedagi meelitada, kellegi ees lipitseda lihtsalt millegi saavutamiseks. Pealegi olen väga emotsionaalne. Ometi tuleb mulle mõttesse üks väga oluline meeldetuletus oma giiditööst.

Anonüümsus.

Just anonüümsus loob seesuguseid olukordi.

Nii nende kui minu oma.

Oleme lihtsalt üks tuhandete seas, kui teised ei näe meie lugu, unistusi, frustratsioone, hirme, seda, mis meid naerma või nutma paneb. See on seesama anonüümsus, mis on metroos ja bussis, ülerahvastatud tänaval. Isegi siis, kui giidina 55 inimesega bussis 10 päeva koos reisin, siis alguses oleme samasuguses anonüümsuses. Võtab mõni päev, enne kui hakkame teist vaatama heatahtlikkusega, õpime teist tundma.

Loodan, et see vahejuhtum tuletab seda mulle alati meelde.

Et otsiksin teadlikult inimese hinge selle anonüümsusmantli all.

NB! Koolibri legendi tegin valmis kodus, nii et see on siin täitsa olemas! Ja see vahejuhtum teda kahjustada ei suutnud.

* * *

22. mai. „Äraigatsus”

Kella 20.40 paiku asun teele Montmartre’i jalutuskäigu jaoks ebatavalises suunas. Seekord tahan Montmartre’il jalutada eemalt — nii nagu nende kahe karantiinikuu jooksul uitasin eemalt läbi ka terve Pariisi, Jules Verne’i kombel. Või kui täpsem olla, siis sooviksin saatjaks olla päikesele tema õhtusel jalutuskäigul Montmartre’i kohal.

Pea igal karantiini õhtul mõtlesin kahetsusega, kuidas tahaksin, et saaks kõndida vähemalt 3 km kaugusele kodust ning vaadata päikest loojumas ühest Pariisi parimast vaatepaigast — Bergeyre’i künkalt — kunagises kipskivikarjääris. Ilmselt poleks aga politseinikud päikeseloojangut aktsepteerinud kui „üldsuse huvides läbi viidavat missiooni”… Nõnda ei jäänud mul muud üle, kui saata enda asemel vaadet imetlema seal läheduses elavaid sõpru…

Ossaaa! Milline vaade! Mnjah, ma ei eksinud! Ja ma pole ainus, kes sellest suurepärasest „vabaõhukinost” kuulnud on — vaatekohast on saanud kohtumisbaar, kus corona muredel ja reeglitel ei näi võimu olevat. Kõnnitee ja sõidutee on oma mõnel ruutmeetril kaetud inimeste, pitsa ja õllega.

Olen seda jalutuskäiku kaugkohtumisele Montmartre’iga sooritanud juba kolm korda nende 12 vabadusepäeva jooksul. Ja seal ma nüüd jälle olen — unenäolisus- ja igatsustundega — ning jälgin päikese viimaseid kiiri oma märtrite küla embamas. Vaatan enda ümber ringi — üleval majade peal on terrassid, millel elanikud imetlevad sama, mida minagi. Võimalik, et need inimesed vaatasid igal karantiinihommikul unistavalt Montmartre’i mäge ja mõtlesid kahetsusega: „Saaksin ma vaid kõndida vähemalt 3 km kaugusele kodust ning vaadata päikest tõusmas ühest Pariisi parimast vaatepaigast — Montmartre’i künkalt.” Nii nagu mina mõtlesin igal õhtul nende Bergeyre’i künkale…

„Vaatame sageli mujale,” mõtisklen, vaadates oma Montmartre’i küla öösse kadumas…

Mu kodu on ära-igatsus

Ja lõunamaa mered ja liivad

Ja kaasakutse ja appihüüd

Ja tiivad ja tiivad ja tiivad.

Ma ei tea, miks need Jaan Kaplinski sõnad mul peast läbi lendavad… Ja kui ma asun teele kodu poole, siis olen ikkagi väga rahul, et sain karantiiniaja veeta just selles paigas — Bergeyre’i mägi koosneb vaid neljast 200-meetrisest paralleelsest tänavast, mis puutub aga minu Montmartre’isse, siis pole ma tema piire veel puudutanud…

3 km koduteed läheb kiirelt ja Kaplinski sõnadele loodud laul jääb mind saatma:

Ma olen madalal sündinud

Mu hälli on varjanud rohi

Ma olen madalal sündinud

Kuid siia ma jääda ei tohi

Ma olen madalal sündinud

Kesk sammalt ja lehekõdu

Ma olen madalal sündinud

Kuid madalal pole mu kodu

Ma olen madalal sündinud

Kuid mu kodu on kaugel väljas

Mu kodu on taeva ja tuulte peal

Ja lagedal vilus ja näljas

Mu kodu on ära-igatsus

Ja lõunamaa mered ja liivad

Ja kaasakutse ja appihüüd

Ja tiivad ja tiivad ja tiivad.

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle [e-mail].