Ülestähendusi Montmartre’i mäelt | Naudin seda, mida ootamatused mu eluga tegid. Jälgin imestuse ja imetlusega oma uutmoodi seisundit

Jutuvestja, giid ja terapeut Ena Mets veetis oma giidihooajale eelneva talve Pariisis, kirjutades oma kolmandat romaani, kui korraga märtsikuus elu Euroopas ning siis juba kogu maailmas pea peale pöörati.

Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendusi sellest ajast. Kuid täna on meil eriline uudis — nendest ülestähendustest on valmimas raamat! Ka sina saad Ena unistuse täitumisele hoogu anda — SIIN!

Vaata inspireerivat videot:

1.mai. „Maituli”

Täna oli Maal puhkepäev — nõnda otsustas ka päike hommikul pikemalt lebotada. Ja nii suundusin mina seekord üles päikeseloojanguks. Nii on. Ja ei — ei maganud ma seepärast veel sugugi lõunani! Täna oli suurpuhastuse päev, nii vihma kui minu jaoks — 1.mai. See on aegajalt päris hea. Veelgi parem on pärast suurt koristuspäeva üks pisike jalutuskäik.

Pealegi oli mul täna hirmus soov maitule järele…

Kell on 20.35 — olen üleval mäel ja ootan. Kas päike teeb mulle seda au täna õhtul? Päikest ma siit mäelt päriselt loojumas ei näe, kuna majad on ees, seega jääb loota vaid poolpilvisele taevale, mis päikeseloojangu värve üle terve laotuse võib levitada. Vastasel korral tuleb mul oma hinge toita kõikide nende tuledega, mille päike mulle aprillikuu jooksul kinkinud on.

Mõtlen oma perele Eestis. Nad on kindlasti maal, teevad parasjagu maituld — tavaliselt teeme seda 30. aprillil või 1. mail. Väga mõnus on — sageli aasta esimene lõke meie maal: väljas on veel jahe, aga tuli soojendab sind, laulab oma prõksuvat laulu ja sa vaatad tuhandete sädemete sündi… Tea, kas leian selle lõkke täna õhtul läänetaevast?

„Ena, miks sa ei põgenenud Pariisist ära koju Eestisse karantiini ajaks, nagu see või too sõber?” Minu eesti sõbrad on seda minult eriolukorra algusest alates juba mitmeid kordi küsinud.

Vaatan oma väikeselt illusioonide mäelt silmapiiri — sealt saan ka vastuse. Kodus Eestis oleks kõik olnud päris mugav. Liiga mugav. Minu jaoks peaaegu nagu tavaliselt: oleksin perega olnud, nagu alati koju minnes — oleksin emaga koos hommikust söönud ja hunniku matkakesi teinud — väga armastan seda aega temaga. Kaupluseid ja ostukeskusi väldin võimaluse korral ka tavalisel ajal. Puhtalt neile mõtlemine väsitab mind.

NB! Eestis pigem õhutatakse inimesi karantiini ajal loodusesse minema, et organismi tugevdada — mis on ka täiesti loogiline! — , nii et inimesed kõnnivad palju. Mul üks sõber alustas täna lausa 1000 km matka läbi Eesti matkaradade, selline proovilepanek tal maikuus. (Jaksu Sulle, Kunnar!) Oleksin ma Eestis olnud, siis oleksin kindlasti üritanud end tema seljakotti retkele kaasa pakkida. Mina olen aga Pariisis.

„Ena, sa ei tea üldse kuidas Eestis elu on — tavaliselt on tänaval 3 inimest, karantiini ajal on 2. Nii et see ei muuda midagi,” ütles mulle üks sõber, kes Pariisist jalga lasi, nii kui režiim karmimaks läks. (Muuseas see pole ka päris õige. Tänavail on ikka tiba rohkem kui 3 inimest ja me ikka suhtleme ka omavahel.) Ja mu kodu on siiski Eestis, nii et tean, kuidas seal asjad on. Aga olgu peale…

Liiga mugav! Ma poleks eales kogenud „seda” siin, ebatavalisi tingimusi, pannud end proovile — suuta jätkuvalt olla kohal siin ja praegu, kui teen iga päev samu tantsuharjutusi, mida võiksin unepealt ka tantsida, leida midagi uut ja imelist 1 km raadiuses kodust iga jumala päev, toetuda vaid iseendale oma tegutsemistahte ja inspiratsiooni pideval uuendamisel. Leida metsikut loodust väikestes asjades ning luua seda loodust iseenda sees (kuna „Pariisi reaalelus” sinna ei pääse). Ning kohaneda täiesti teistmoodi maitulega päikeseloojangu värvide näol… Väljakutse… minu mugavustsoonist väljapool.

Pealegi tunnen end siingi kodus. Aina enam. Teistmoodi.

Taevas süttib põlema! Täitsa lõpp! Tuli laotub idast läände ja lõunast põhja. Päike on kindlasti teadlik eesti mai traditsioonidest…

* * *

2. mai. „Suurpuhastus — 20 aastat jäätmeid”

Täna hommikul kell 6.31 jätkus taevastes kõrgustes maituli oma kõige kaunimates värvides. Selle energiaga jätkasin mina aga oma eile alustatud suurpuhastust. Mitte ükski koristusaktsioon pole mul kunagi võtnud 2 päeva! Ja lõppu pole veel nähagi…

Tõsi ta on, et mul oli ikkagi pea 20 aastat mitte kunagi puhastatud ja korrastatud digitaalelu. Natuke nagu pagar, kes armastab kooke küpsetada, kuid ei armasta nõusid pesta, ning kuhjab siis kasutatud koogivorme valamusse… 20 aastat jutti! Mnjah, oma tuhande erineva tegevusega neid „räpaseid koogivorme” mul jagub…

Kaks nädalat tagasi komistasin ühe kuulutuse otsa, millega kutsuti üles osalema Maailma Digitaalses Koristuses. „Jajah, loomulikult,” mõtlesin mina, loomult skeptiline, „nii et kui ei saa päriselt kollektiivset metsade koristuse aktsiooni korraldada, nagu Eestis juba alates 2008. aastast 3. mail kombeks („Lets do it!”), siis mängime arvutimängu, justkui saaks virtuaalselt looduse jaoks midagi muuta!”

Kuid ometi, uudishimulik, nagu ma olen…

…peale oma uurivaid-puurivaid infootsinguid ja urgitsemisi olen päris sõnatu…

Lõpuks ei olegi me nii loodussõbralikud midagi, püsides neil karantiininädalatel kodus oma virtuaalmaailmas! Uskumatu…

Selle energiaga, mis kuulub 1 GB kasutute kirjade säilitamisele mu postkastis aasta otsa, saaksin küpsetada vähemalt 20 prantsuse voolavat šokolaadikooki, arvestades varuga, et igaüks oleks ahjus ligi pool tundi! Tõsiselt räägite või?! Ja siis veel fotod ja dokumendid ja… kõik see, mida ma juba aastaid kuhjan ja kahe- või kolmekordselt erinevates kaustades salvestan… Täitsa lõpp… (Jah, ma tean küll, et skeptikud praegu pööritavad silmi, aga mul on suva.) Koguaeg räägitakse, kuidas see karantiin on loodussõbralik, aga säh sulle!

Vallandunud on minu digitaalelu korrastusaktsioon… Ülemaailmne Digitaalne Koristusaktsioon oli küll 22. aprillil, aga vahet pole! Uus kuu — uus elu!

Siin ma nüüd olen, peale 2 päeva ja 57.4 GB koristamist (ning see on alles algus)… vastupandamatu vajadus hingata sunnivad mind seadust rikkuma — 1h45 sumedas Pariisi öös annavad enne und hea olemise…

* * *

4.mai. „Tervendavad kurja lilled”

Täna hommikul kell 6.10 võtsin teid endaga üles mäele kaasa. Te ei usu? Kuulake ise! Ja vaadake… kõrvadega. Päike on seal, kardina taga. Ta on häbelik. Ometi kujutan teda endale ette — seda on lihtsam teha silmad kinni…, nii saan muuta enda tahtmist mööda kõike ümbritsevat…

Mitte kõik pole kaunis siin selles illusoorses Montmartre’i maailmas ja minu elus, millest jutustasin teile vaid haldjalugusid… On olnud ka vastuolulisi kohtumisi. Ma ei kavatse neid unustada ega kõrvale jätta, küll aga kasutasin neid nõnda, et see mulle midagi annaks…

I kohtumine — või pigem mitte-kohtumine…

„Kuradi raisk! Inimesed on täitsa lollakad! Kes tuvisid toidavad! Nad pole mitte millestki aru saanud! Te ei saa mitte millestki aru, kuulete mind! Haiged inimesed… Need raisad annavad meile haigusi! Lõpp tuleb sellele teha! Tuvid tuleb ära hävitada! Need inimesed väärivad karistust! Kuradi haige, raisk!”

Ja ägedalt virutab ta jalaga suuri saiatükke trepil, minu lemmikpaigakeses. Noor mees, ehk kuskil kolmekümnene, turske ja musklites kehaga, rastapatsidega, kodust tulnud välja sportima. Ta neab kogu maailma, vaatab mind raevukalt. Palju vihkamist.

II kohtumine — eile õhtul teel päikeseloojanguni, nii et jäin hiljaks…

„Proovin neid raamatuid müüa. Mulle ei meeldi almust paluda! Mulle väga meeldib luule. Mul oli ka üks tsitaadiraamat, aga varastati ära.”

Ta näitab mulle vihikut, kuhu ta on mõned tsitaadid üles kirjutanud.

„Ma kirjutan aeg-ajalt ka ise mõne lause… Needku Jumal surma, ärgu karistagu meid sellega, mõtlemata tema ohvritele. Kui mu hing oleks sinu hing, oleksin keelanud hashi, millest vääritud kasu lõikavad.”

Kuulan teda. See paneb mind heldima… Tunnen ta valu.

„Baudelaire! Teate… Kurja lilled… Tegelikult ei ole üldse! Need on meie tervendamiseks! Need ei ole kurja lilled. See on tervendav! …täna öösel magan jälle tänaval ja jään söömata…”

„Naeratus tuleb säilitada. Sest see on meil sees olemas ja keegi ei saa seda meilt ära võtta… Naeratus tuleb säilitada…”

Farid. Ehk umbes 45-aastane, normaalselt riides. Teda vaadates ei oskaks arvata, et tal pole kodu.

Ta virutab oma raamatukoti vastu maad: „Teie ka ei osta mult midagi! Alati üks ja sama. Enne kohtasin üht meest. See oli samasugune — kuulas mind ära ja siis kõndis minema!” Ja ta lahkub, järsult, kibestunud etteheitva pilguga.

Näen temas võitlust… „Tuleb säilitada naeratus” on justkui mantra, mida ta endale korrutab, meeleheitlikult. Ja ometi — palju meelekibedust.

Võitlus. Lasta end „kurjast” kaasa viia — haavad, vihkamine, kibedus, meeleheide, vimm — või lasta kurjal meelde tuletada kui oluline on talle mitte alluda, teda millekski muuks ümber muuta… Millist hunti ma toidan, igas hetkes, et kurja lilled muutuksid tervendavaks…?

Minu enda võitlus tundub mulle nende kahe kohtumise kõrval lihtne…

* * *

5. mai. „Taeva suudlused”

Täna hommikul sajab. Vaid mõne hetke vaatlen mõtteis päikese kujuteldavat riietust, et mööda Montmartre’i tänavaid hulkudes veel ja veel kord tema tuhandet häält kuulata…

„Kui reisi jooksul sajab, siis on minu puhkus rikutud!”

Töötasin kaksteist aastat giidina kultuurireisidel, nii et läksime 50 inimesega bussis Eestist mõnda Euroopa riiki 7-12 päevaks. Kui palju kordi tundsin end vastutavana olla neile 50-le inimesele päikese eest… Tegelikult iga kord, kui vihma sadas. Muutusin automaatselt veel entusiastlikumaks, naeratavamaks, julgustavamaks…

Ainult selleks, et puhkus ei oleks rikutud…

Ainult selleks, et isegi vihmased päevad meie elus ei oleks elatud asjatult, kuna boonus-elupäevi meile selle arvelt ei anta, kui mõned ära rikume…

Seda lauset ühelt oma reisijalt ei unusta ma kunagi — mõtlen sellele isegi täna hommikul. Ma ei mäleta enam päeva, mil ma ise lakkasin muretsemast selle pärast, mis ilm väljas on… Võib-olla oligi see tol päeval, kui pidin esimest korda päikese rolli võtma 50 inimese ees, kes igal reisil erinevad. „Iga inimene on kuristik — alla vaadates hakkab pea ringi käima.” Kui õigus Benignil seda öeldes on…

Ning ma jutustan oma reisijaile loo Friedensreich Hundertwasser Regentag Dunkelbunt’st ja tema suhtest veega: „Iga vihmapiisk on taeva suudlus.” (Ta võttis endale isegi nimeks „sada vett” ja „vihmane päev”.)

Ja mina siin üleval mäel? Eks oli mulgi raske end hommikul välja minema motiveerida! Aga nüüd siin üleval, tunnen vihmapiisku oma nahal ning see viib mõtted õdedele ja vanaemale… Suvel tema juures maal, kuidas me kõik kolm joostes välja tormasime, aluskate väel ja paljajalu, et neid taeva suudlusi püüda…

NB! Saadan teile natuke 24. aprilli päikest, kuna täna hommikul ei olnud…

* * *

8. mai. „Päev, mil päike tõusis kaks korda.”

„Ena, täna on 7. mai,” tuletas mulle eile mu armas sõber Philémon meelde, märkimaks, et olen teid kaks päeva järjest ilma päikesetõusuta jätnud… Ma ei pannud ise tähelegi, kuna olin vahepeal ära kuskil ajavälises, karantiinivälises ja plaanivälises paigas. Vahepeal juhtus minuga elu ning need kaks päeva sulasid kokku — kahest sai üks.

Nooremast peast oli minus selline tunne (või pigem teadmine), et nii kaua, kui ma magama ei lähe, uus päev ei saabu. Kui tahtsin päeva pikendada, siis jäin ärkvele. Mitte seepärast, et mulle poleks meeldinud homsed. Lihtsalt mulle väga meeldisid tänased. Mul oli raske tulla välja neist ajatutest hetkedest, mis tekivad kalli inimese seltsis, lõkke ääres või rock’n’rolli peol ning tulla tagasi maailma, kus aeg jookseb, kihutab…

Neil kahel möödunud päeval olin plaaninud oma romaani kirjutada, tantsutundi teha, tegelda oma töötuse-küsimusega, kirjutada oma jutuvestmis- ja teraapiaprojekte, jagada teiega Montmartre’i ülestähendusi,… ja kordki piisavalt magada.

Ja siis juhtus ootamatu — elu koputas mu uksele.

„Sa tahad mulle oma diktofoni laenata?! Lihtsalt niisama!? Selleks nädalaks!? Et ma mõned oma lood saaksin salvestada!? Ohoo… JAAAA!!!!” hüüab mu sisemus rõõmsalt.

„Me teeme koos video?! Homme? Ooo… JAAA!!!” olen teisegi ettepanekuga nõus.

Natuke nukralt jätan oma romaani kirjutamise nendeks kaheks päevaks kõrvale, kerge murega lükkan oma lähituleviku plaanimise järgmisele nädalale, ning sukeldun aja- ja plaanivälisesse… ja minu „Hästi magamise” eesmärk muutub „mitte magamiseks”, kuna ma ei suuda kõikide oma naabritega leida telepaatilist konsensust päevaste remonditööde osas karantiini ajal ning ainsaks naelte mitte toksimise ja seega sobilikuks diktofoni kasutamise perioodiks saab öö. Oleksin ma vaid varem teadnud, et üks magamata öö võib avada ka ukse karantiini-välisesse aegruumi…

Igasugused ideed asuvad mu peast läbi kihutama. Iga salvestamise katsetus kasvatab minu nõudlikkust enda suhtes ning ma avastan meeleheitega, kui raske on mul rääkida korrektset prantsuse keelt. Mul on diktofoniga mõned tülid, mida üritan enda kasuks lahendada. Kauplen puude ja pargipingiga, et veenda neid minu videodekoorina koostööle — nad keelduvad üksteisele lähenemast. Ma ei mõtle enam oma romaanile ega oma tulevikule. Ma ei muretse enam. Ma kaklen, veenan, kaotan, kukun läbi ja alustan otsast…

Mängin eluga. Ja naudin seda.

7. mail lähen välja tänavale mingis ergastunud transiseisundis, peale seda, kui olen veetnud öö iseenda ja diktofoniga jutuvestja häälel rääkides, ning ma jätkan oma jutuvestjakõnet lindude seltsis kell 5 hommikul. Päike tõuseb jälle — juba teist korda täna. Hommikust saab märkamatult pärastlõuna. Ma olen ikka veel ja jälle tänaval.

Üks õueluba valmis teise järel… Need õues käimise tõendid on ainsaks tõestusmaterjaliks möödunud tundidest. Hulgun mööda tänavaid. Tolknen Bateau Lavoir’i (Picasso ateljee) ees. Tolknen Sacré-Coeur’i basiilika ees. Tolknen Dali muuseumi ees. Koos minuga hulguvad ka inimesed mööda tänavaid. Nad kannavad maske. Korraga tundub see mulle imelik. Väljas on suvi, linnud laulavad, päike paistab, kuid nemad kannavad maske. See ei sobi kuidagi kokku. Minu jalad keelduvad tagasi koju minemast.

Ma lihtsalt olen seal. Naudin seda, mida ootamatused mu eluga tegid. Jälgin imestuse ja imetlusega oma uutmoodi seisundit.

Olen seal. Olen. Õnnelik.

„Lase elul endaga juhtuda. Usu mind: elul on õigus, alati.” /Rainer Maria Rilke/

Ametlik aruanne (hoia politseinikele kättesaamatus kohas!)

5.mai: Ena läheb välja 20.30. Jälle. Ta kogeb peaaegu-täiskuud. (tagasituleku kellaaeg konfidentsiaalne)

6.mai: Ena läheb välja kell 5 hommikul. Ta kogeb linnulaulu, lindistamist ja pikendatud päikesetõusu. (tagasituleku kellaaeg konfidentsiaalne)

7.mai: Ena läheb välja kell 5 hommikul. Ta kogeb täiskuud, linnulaulu, salvestamist ja pikendatud päikesetõusu. (tagasituleku kellaaeg konfidentsiaalne)

7.mai: Ena läheb välja kell 13.00. Jälle!? Ta kogeb piknikku ja pikendatud filmimisseanssi. (tagasituleku kellaaeg konfidentsiaalne)

JÄRGNEB…

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle [e-mail].