Ülestähendusi Montmartre’i mäelt | Mul läks aastaid, et julgeda olla naine. Ma pole sellega veel täiesti lõpule jõudnud — ikka ja uuesti seisan silmitsi valehäbidega


Südamega tunnetatud aeg
Foto: erakogu

Jutuvestja, giid ja terapeut Ena Mets veetis oma giidihooajale eelneva talve Pariisis, kirjutades oma kolmandat romaani, kui korraga märtsikuus elu Euroopas ning siis juba kogu maailmas pea peale pöörati.

Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendusi sellest ajast.

Nendest ülestähendustest on valmimas ka raamat! Saad sinagi Ena unistuse täitumisele hoogu anda — SIIN!

Vaata inspireerivat videot:

9. mai. „Lilith, Eeva ja Neitsi Maarja”

Täna hommikul tundub, et ka päike vajab puhkust siin karantiini lõpu aegu. Nii nagu tunnen õhtuti väljas käies väsimust ka siinsetes elanikes — väsimus nende mitte just loomulike reeglite järgimisest… Soov olla koos. Palju paare — lihtsaid ja vahetuid hetki — hoidmas teineteist oma käte vahel…

Seotud lood:

Täna hommikul annab päike mulle aega tänavaid läbi hulkuda, ilma et oleksin aheldatud tema vastupandamatu valguse külge.

Naised. Ikka ja uuesti mõtlen selle karantiini ajal naistele. Kõik see, mida giidina sel teemal erinevate maade puhul lugenud olen, kõik, mida olen ema ja sõpradega rääkinud, kõik, mida olen kuulnud mööda kõndivatelt inimestelt, olgu siis põlguse või kurbusega, kõik, mida olen näinud meedias avaldatud arvamustes… Kõik seguneb. Naine.

Montmartre on seda häält täis ja ma ei rääkinud sellest teiste häälte seas, kuna see on teiste kõrval oluliselt tugevam. Üks hääl… Tuhanded hääled?

Otsimas vabadust.

Püüeldes naudingut.

Nõudes respekti ja võrdsust.

Ihates lihtsalt olemas olla ja olla loomulik, ilma et peaks end õigustama, põhjendama, võitlema.

Ja miks üldse peaks keegi tahtma seda loomulikkust naisest kõrvaldada?

Millisele inimesele (mehele või naisele) ei meeldiks tegelikult see „metsik”, autentne, tugev, sisemise kindlusega, valgusküllane külg naisest, keda pole mingisse ühiskonnaraami kasvatatud — sellest naisest, kes jookseb koos huntidega? (LOE: Clarissa Pinkola Estes „Naised, kes jooksevad huntidega”)

Kas ka mehele ei meeldiks kuni kõige intiimsemate hetkedeni välja enda kõrval nimelt selline naine, kes julgeb olla, vaba, sisemise jõuga ning kelle loomulikkust pole keeldude-tabudega kinni kaetud ega hävitatud? Isiklikult ma ei tunne seda meest, kes seesugust naist enda kõrvale ei tahaks.

See inimene, kes alustas kunagi ajaloos, erinevates ühiskondades naise või mehe allasurumise nõiaringiga — kes ta selline oli? Mis tema sees halvasti oli? Temas pidid ju olema siis mingid haavad või mis? Madal enesehinnang? Ja kust see tuli…?

Kes on need inimesed, kes end neil Montmartre’i nõiduslikel seintel väljendavad? Need inimesed, kes räägivad kõikide naiste eest? Need, kes julgevad ja tunnevad vajadust võidelda kõikide naiste eest? Ma ei usu, et need on ainult naised…

Sest kas poleks ka mees just õnnelikum sellise naise kõrval, kes on terviklik — naine, kes saab olemas olla kogu oma olemusega, see „metsik” naine?

Kas pole see vastasel korral märk inimesest, kelle endaga pole sisemiselt kõik korras?

Miks ka naiste endi seas on neid, kes ei suuda tunnistada, et ebavõrdsus eksisteerib?

Miks on inimesi, kes tõlgendavad võrdsuse samasugususeks?

Miks tihtipeale naine ei tunne omaenda keha?

Mul endalgi läks aastaid, et julgeda olla naine, päriselt ja täielikult… Oma sisemise kindlusega ja seega ka säravam… Ja ei, minagi pole sellega veel täiesti lõpule jõudnud… Ikka ja uuesti seisan silmitsi enda sees valehäbidega… nagu uskumused, keelud, mida ma pole sinna ise istutanud ja mille puhul ma ei tea, kust nad tulevad…, kus on nende alge…

Öeldakse, et Neitsi Maarja kultuse lõi katoliku kirik, kuna oli tarvis sõnakuuleliku, „puhta” naise eeskuju… Nii et Eeva ja Maarja Magdaleena ei sobinud.

Kas polnud Eeva just pigem julge, kui sümbolism kõrvale jätta? Ta julges ju avastada tundmatut!? Ja kui võtta veel arvesse seda, et mõnede tõlgenduste järgi oli ta tehtud Aadama küljeluust ja seega oli tehtud talle alluma, siis seda suurem oli tema julgus. Ja kes oli tegelikult Lilith? Kuhu ta kadus? Kõik Lilithid likvideeriti…

Nojah, terve hulk mõttekillukesi ja küsimusi…, mis võivad mulle kellegi poolt ehk kaasa tuua feministi-sildi.

Ehkki kui nii vaadata, siis kas poleks ka mehele hea olla feminist, lubades sellel „metsikul naisel” eksisteerida ning püüda samal ajal ise uuesti üles leida oma „metsiku mehe” seisund (Ja ei! Ma ei räägi meie loomalikkusest.)

Enda silmis ma ei ole feminist. Olen lihtsalt naine ja inimolend.

Või siis hoopis metsiklane, kui soovite mind kuidagi nimetada.

Või nagu Ariane, üks tantsukaaslane ütles: „Võib ju olla ka mõlemat korraga.”

* * *

10. mai. „Või, suhkru ja kaneeliga pannkook”

Läksin täna meelega välja hilisel pärastlõunal, et näha, mis tänaval toimub…

Juba üle nädala on tänaval tunda karantiini lõppu. Täna aga oleks justkui pidu peetud enne, kui sõda läbi. Vein! Õlu! Grupitreeningud! Suguvõsade kokkutulekud! Sõbrad-sõbrannad ja kõige selle jagamine, mis viimase kahe kuu jooksul elus juhtunud on. Armastus ilma maskita. Nii on — inimesed naudivad võimalust! Mängud minu lapsepõlvest — kummikeks! — ma ei teadnudki, et neid ka Prantsusmaal mängitakse… ja veel tänapäeval!!! Ei ole enam kedagi, kes kuskil üksi seljaga müüri vastu toetudes mediteeriks, mõtiskleks…

Kas jääb see lõbus seltskonnamelu kestma (või pöördume tagasi „normaalsusesse”)?! Hetkel naudime seda, sest ammu pole saanud. Natuke nagu see või-kaneeli-suhkru pannkook, mille tee peal leidsin (uskumatu — üks avatud baar!!!) ja mida ma alati jälle Pariisi tulles korra süüa tahan… Täna sõin oma elu kõige maitsvama pannkoogi! Aga kui mul koguaeg pannkoogid ümber saavad olema, kas ma siis veel naudingut tunnen…

Mis meile sellest karantiinist alles jääb? Kas midagi üldse jääb?

Aga täna on teil võimalus kuulda üht eksklusiivset intervjuud ABDEL’iga, kes vastab kõikidele teie küsimustele.

ABDEL: „Tänavad on viimastel aegadel tõsiselt kunsti täis, kas pole!?” (Ta on peatunud, nähes mind fotokaga üht isemoodi armastuse kunstiteost pildistamas.)

MINA: „Te elate siin lähedal?”

ABDEL: „Jaa, kohe siin all,” osutab ta Émile-Goudeau platsi poole, „aga ma pole kunagi näinud, mis see Montmartre päriselt on! Siin olid turistid ja… ma ei teagi… Nüüd teen iga päev oma tunnise tiirukese ja ma näen igasugu asju! Ja turistid on nüüd prantslased, eks ole! Turistid oleme meie. Mina töötan turisminduses ja teate, isegi kõige optimistlikumad prognoosid ütlevad, et enne jaanuari ei tule siia kedagi.

See karantiin muudab meid palju!

Nii palju on juba muutunud — kuidas me omavahel suhtleme, kuidas üksteist vaatame, kuidas maailma näeme, mina ise ka olen muutunud!

Ja kas teate, praegu ma näen iga päev samu inimesi — ma tunnen nad ära!”

MINA: „Ja te usute, et nii see jääbki? Et inimesed ütlevad üksteisele ikka „tere” edasi, isegi pärast?”

ABDEL: „Ma loodan küll… (ta mõtleb hetke) Jah, ma arvan, et isegi kui autod uuesti tagasi tulevad ja kõik muu selline, siis meie oleme muutunud. Me näeme aega ja ruumi teistmoodi… Isegi kui aeg on alati sama, aeg ikka läheb samamoodi, näeme meie teda teisiti… Mõtleme rohkem sellele, mis on oluline.

Ja ruum ka… Ma jalutan ja ma ei kiirusta — ma näen arhitektuuri, ma näen, mis seal sees on… Ja teate, nüüd vaatavad inimesed taevasse! Ma varem kunagi ei vaadanud taeva poole, kui kodust välja läksin. Ja nüüd… ma näen taevast! Ja ma tõstan pilgu ning näen lahtisi aknaid ja inimesi! See on tõesti…

MINA: „Ja te ütlete, et olete ise ka muutunud….?”

ABDEL: „Oo jaa, teate, ma olin varem väga kannatamatu inimene. Ma töötan hotellinduses ja mul on inimestega kerge kontakti saada, ma olin koguaeg inimeste keskel. Ja siis jäi kõik see karantiini pärast järsult katki. Ma ütlesin endale küll, et ma ei ela seda iial üle, kaks kuud kodus… Aga ma ei tea… nüüd hommikuti ma isegi naudin, kui endale pikemalt hommikusööki valmistan… Ja mõnikord ma ei tee midagi, mõtisklen! (natuke nagu häbenedes lisab ta) Ja nii imelik kui see ka pole, see on mõnus. Ja ma hakkasin kitarri õppima rakenduste abil, teate…? Ja ma õpin asju, mis mind kunagi varem pole huvitanud… Ja ma loen! Mul on vedanud, et mul on kodus päris korralik raamatute kollektsioon — on raamatuid, mida ma pole kunagi isegi puudutanud… ja nüüd… Ja ma värvisin vannitoa ära ja…

On inimesi, kes lähevad homme tagasi tööle, aga mina… mul on praegu selline tunne, nagu poleks ma kunagi töötanudki. See kõik on nii kaugel! Teate neid valimisi, mis olid märtsis, kaks kuud tagasi — see tundub praegu ebareaalne, nagu mingi teine elu.

Väga raske saab see minu jaoks olema, kui ükskord tööle tagasi lähen.”

Kella 20.30 ajal jõuan koju ja saan Abdelilt sõnumi: „Mul oli tunne, nagu räägiksin üle pika aja esimest korda lihast ja luust inimesega. See oli nauding, nagu kutse elule.”

11. mai. „Südamega tunnetatud aeg” (ja veel natuke avaldamata pilte eelnevaist päevadest)

„Ma olen natuke kurb.

Ma ei taha enam seda kiirust.

See periood on minu jaoks väga rikastav olnud. Õppisin sellest väga palju.

Ma arvan, et asjad lähevad vanale rajale tagasi.

Ma ootan, et näha, aga me läheme sellesse kiirusesse tagasi, ise seda märkamata.”

Nii ütles mulle üks kallis sõber Sami.

Ja mida teen mina, esimese asjana hommikul kell 10, kui kaubandus oma uksed avab esimest korda kahe kuu jooksul… Ma lähen poodi. Mnjah… Vabandust. Aga see on ainult uue märkmiku jaoks! Sest minu paks maagiliste hommikute kaustik jõudis just täna hommikuks oma viimasele leheküljele. Milline sünkroonsus minu endaga töö ja valitsuse otsuste vahel! Väga imelik on kõndida teises suunas kui Montmartre’i mägi.

Mida ma aga oma sõbrale vastan?

No ma ütlen, et mul on talle pakkuda vaid üks kallistus kaugelt, ning annan talle ka küsimuse „Kas sa ei arva, et sa saad ise teadlikult seda muuta?”

Natukese aja pärast lähen kõnnin päikeseloojanguks oma tavapärasel rajal ja kindlasti näen teisigi, kes sama tunnevad. Kahetsust. Ja minul endalgi on natuke hirm, hirm see soe ja inimlik kaotada.

Mida ma veel teha saan? Pakun teile ühe loo (õigemini pisikese lõigu loost). See on lugu ajast, mille Michael Ende kirjutas 1970ndatel, kui „kiirustamine” ei olnud veel sel määral osa meist. Samuti kutsun teid üles jätkuvalt taevasse vaatama, ütlema tänaval „tere”, imetlema päikesetõuse, rääkima võõraga…

„Ena, kas sa jätkad oma jutustustega?”

„Ena, kas sa jätkad oma jalutuskäikudega?”

„Ena, kas kavatsed jätkuvalt päikesetõusudeks ärgata?”

Ma pean teile tegelikult tunnistama, et mul ei ole valikut — ma olen muutunud päikesetõusude sõltlaseks! Ma ise ka ei usu, aga kui ma mõnikord luban endal mitte kell 6 välja minna, vaid hakkan kohe 7.30 tööle, siis muutun rahutuks… Millisest vaatest ma täna hommikul ilma jään? Ja kõige hullem, mul on nüüd juba valus ilma jääda ka päikeseloojangutest, äikesest, kuust, tähtedest, vihmalaulust…

Nii et, JAA päikesetõusudele! JAA jalutuskäikudele! Ja noh, aeg-ajalt kirjutan ma ehk neist ka mõne loo… aeg-ajalt…

Nüüd aga, kuulake Momot ja ärgem unustagem — sõltub meist endist, kas me tunnetame aega südamega!

Aitäh, et te minuga olite kogu see aeg!

Teie Ena

* * *

12. mai. „Koos-tants karantiinieralduses ja veel rääkimata lood”

Ma ei saa midagi teha, pean seda teiega jagama…

Oma „ÜLESTÄHENDUSTES MONTMARTRE’i MÄELT” 8. mail kirjutasin: „Me teeme koos video?! Homme? Ooo… JAAA!!!”

Nüüd siis on aeg (kõikide asjaosaliste nõusolekul) kergitada saladusloori ning jagada teiega nii seda videot kui ka minu pisikest jupikest loost…

Meil — minul koos minu tantsukaaslaste ja tantsuõpetajaga — pidi 28. juunil tulema suur aastalõpu tantsuetendus Kongresside Palees, kuid sel aastal jääb see olemata. Ometi ei suutnud karantiin meid lahus hoida. Tänu ühele tantsukaaslasele Laure’ile saime kokku 43 tantsijat, et teha “üllatusvisiit” meie Jeanne Bazin’ile — õpetaja, kes on mulle lugematul hulgal kordi põhjustanud õnne-, heaolu- ja eneseületuse pisaraid, ta on nakkav ja lõputu energia… Meil kulus 7 päeva, et kõik kokku koguda, aga siin me nüüd oleme, otse Jeanne’i „ukse ees”… (Vaata videot artikli lõpus!) Ja milline tohutu rõõm näha kõiki neid, kellest nii kaua puudust olen tundnud! (Selgituseks: tegime grupi peale ühise video, kus igaüks tantsis karantiinitingimustes ühe jupikese tantsust ning iga järgmine alustas eelmise tantsija viimase sammu pealt järgmist jupikest.)

Minu jupike loost… Ma polnud öösel maganud. See oli päev, mil päike tõusis kaks korda. Sel moel oma „ära olevas” seisundis jõudsin Bateau Lavoir’i ette (Picasso kunagine stuudio) poole kahe paiku pärastlõunal ning avastasin, et lava polnud päris täpselt selline nagu minu mälus (mina, kes ma arvasin, et tunnen seda paika nüüd peale kaht kuud juba päris hästi)… Puud olid üksteisest liiga kaugel, neil polnud ühtki oksa piisavalt madalal, et ulatuksin sinna punast õuna kinnitama (NB! Punane oli meie kokkuleppeline läbiv ühendav joon), et seda sealt siis korjata, nagu ette olin kujutanud… Maapind kaugelt liiga kaldus (et suuta tantsides tasakaalu hoida)… ja munakividega kaetud! (selle peale polnud ma tulnudki!)

Ja nagu ma ütlesin tol päikesetõusude päeval: „Kauplen puude ja pargipingiga, et veenda neid minu filmidekoorina koostööle — nad keelduvad üksteisele lähenemast.”

Nii et lõpuks otsustasin lihtsalt oma „lavakujunduse” ja paigaga mängida… kuna aega polnud kaotada…

AGA…

Keset kõige hoogsamaid ettevalmistusi läheneb meile (minule ja minu filmijast abilisele) väikeste tippivate sammudega üks vana mees, kellel on soov inimliku kontakti järele (nagu meil kõigil selle „vanglaelu” ajal).

See on Lucien!

„Ma olen 99-aastane. Jah, 99! Ja ma olen alati siin Montmartre’il elanud. Hakkan seda paika nüüd juba tasapisi tundma. Teate, et Bateau Lavoir põles? 50 aastat tagasi! Enne seda oli ta teistsugune. Ja ma tean isegi, miks ta põles — tahate teada? Siin oli üks mees, keda ma tundsin, kes elas endiselt küünlavalgel.

Sõja ajal olin ma ka siin. Aga mind viidi üle Saksamaale kohustuslikuks tööteenistuseks. Mind oleks peaaegu maha lastud. Kõik mehed olid seina ääres reas. Automaatide tärin. Ma pääsesin viimasel hetkel, sest seal oli üks mõjukas sakslanna, kes andis korralduse prantslased kõrvale jätta… Tema enda armuke oli prantslane — sellepärast! Minu elu lugu läks kohalikku lehte — see oleks pidanud ilmuma, aga siis tuli karantiin ja nii ei teatagi minu põnevast elust.”

Ja ta oleks heal meelel vestlust jätkanud… Mind ootas aga üks kokkusaamine Jeanne’i „ukse ees” ja järgmine „kutsutu” ootas video tegemisel oma järge.

Mina aga mõtlen taas kord uruguai kirjaniku Eduardo Galeano peale: „Teadlased ütlevad, et inimene koosneb aatomitest, aga ta koosneb ka lugudest.”

JÄRGNEB…

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle enamets@hotmail.com.