Ülestähendusi Montmartre’i mäelt | Mu silmist hakkavad voolama pisarad, kastes märjaks nii põsed kui suvekleidi. Mul pole enam kontrolli oma elus toimuva üle

Viimased osad!
Montmartre
MontmartreFoto: Ena Mets

Jutuvestja, giid ja terapeut Ena Mets veetis oma giidihooajale eelneva talve Pariisis, kirjutades oma kolmandat romaani, kui korraga märtsikuus elu Euroopas ning siis juba kogu maailmas pea peale pöörati.

Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendusi sellest ajast.

Nendest ülestähendustest on valmimas ka raamat! Saad sinagi Ena unistuse täitumisele hoogu anda — SIIN!

Vaata inspireerivat videot:

2. juuni. „Inimpäikesed”

5.20 suundun üles mäkke. Pean tunnistama, et ma pole piisavalt maganud, natuke alla 5 tunni. Ometi iga sammuga, mil päike mu nahka puudutab ning soe õhk mind endasse mässib, sosistab keha mulle, kui hea on olla ärkvel ja sel moel järjekordset elupäeva alustada.

Seotud lood:

Oleksin pidanud juba alates 11. maist (karantiini lõpust) selgeks saama, et parem on vältida hommikust uitamist Sacré-Coeuri basiilika ees. Kahjuks õpib inimene harva omaenda vigadest… Eelmise õhtu kajad riivavad mu silma — kõikjale külvatud tühjad pudelid ja prügi. Selge on see, et need pole Pinocchio istutatud hõbemündid, millest kunagi rahapuud kasvavad. Minu teekonnal leiab üks silmnähtavalt möödunud öö mõju all olev mees, et oleks sobilik kasta treppe, millel tavatsesin päikest tervitada oma jalutuskäikude algusaegadel.

Minu sisemus mässab.

Ma põgenen.

Leian end peagi kiriku tagant, kus minu lepatriinu mind ootab. Seal on noori. Kardan juba, et leian end peagi öise läbu järelpeolt. Seekord eksid sügavalt, Ena! Neist inimestest saavad minu päikesed. Nad on niisama elevil nagu mina, jälgides horisonti helendumas ja värvi muutmas ning nähes seejärel päikest oma hobuveetavas kaarikus ilmumas.

Nad ei ole purjus. Neil pole ka suurt kõlarit, et sundida kogu maailma oma muusikamaitset armastama või et endale tähelepanu tõmmata. Nad on seal, otsimas parimat vaadet sellele ürgsele „jumalale”, kes meile elu annab.

ENZO. Ta on vaid 17-aastane! Temas on teatud rahu, mis mind lummab. Ta on seal koos kahe sõbraga.

TEMA: „Me tuleme Saint-Germain-en-Laye’st [st. 20 km Pariisist]. Läksime eile õhtul kell 21 viimase rongi peale, et päikesetõusuks siin olla. Uitasime läbi öise Pariisis — Invaliidid, Trocadero, Charles de Gaulle -Étoile [st Triumfikaar]… See on esimene kord, kui tuleme Montmartre’ile päikesetõusu vaatama!”

THAÏS. Tema sai alles kaks päeva tagasi 22-aastaseks. Ta õpib filmindust ning on seal koos sõpradega.

TEMA: „Mulle meeldib teha filme, kus on rohkem maagilist. Mulle tihti tundub, et need tänapäeva filmid, kus on palju reaalsust, ei jutusta tegelikult meie päris elu — nad ei ütle tõde. Samas kui natuke maagilisemates filmides on palju tõde, meie siirast lugu.”

MINA: „Nii et sa tahad rääkida tõde läbi maagia?”

TEMA: „Umbes nii jah…” (Ta naerab.) „See maailm… tead küll, kapitalism ja… no ma ei taha öelda, et ma olen täiesti kõige selle vastu, aga…” (Ta ütleb seda nii, nagu kardaks ta olla liialt radikaalne.)

MINA: (Naeratades) „Aga muidugi oled sa kõige selle vastu.” Ta naerab nõustuvalt.

Ja ma leian temast teatud siira, õiglase, otsekohese, rikkumata ilu. Tema pehmuses on väge. Jah, ma tean, imetlen sageli naiselikku energiat…

On üks põliselanike hõim, kes ütleb, et iga inimene on nagu väike päike ning et oma kiirtega paitame märkamatult inimesi, keda oma teel päeva jooksul kohtame. Sel teisipäeval olid nemad need kaks päikest, kes mind puudutasid.

7. juuni. „Külaneiu ja teadlikkushetkede koguja”

21. mail läksin esimest korda peale karantiini lõppu kesklinna poole (Bastille’sse). Tundsin end natuke nagu „Indiaanlane linnas” (prantsuse film). Magenta bulvar, République’i plats, Bastille’ ooper… Kõik tundus mulle seal kaugelt ülerahvastatud, liiga kiire, liiga mürarohke, liiga suur, liiga palju lõhnu, liiga palju liikumist… Kõike oli lihtsalt liiga palju. Minu aju ei suutnud millestki kinni haarata. Ta oli segaduses ja mina olin ehmunud. Sealse kontrastina sain ma päriselt aru, kui omaks ja koduseks on mu linnaosa mulle saanud — tahan oma Montmartre’i külakesse kiiresti tagasi pöörduda!

Sel juunikuu esimesel nädalal tajusin tõeliselt, kui suur nauding on olla vaba ja mitte vaadata kella. Kogusin kokku pildikesi, tundmusi, muljeid, väikeseid teadvusehetki…

31. MAI, hilisõhtu. Vaade Sacré-Coeur’ile öösel, tulles La Chapelle’i poolt — kui palju kordi on see vaade mind pahviks löönud. Ometi, sel peaaegu juunikuu ööl ta üllatab mind taas.

1. JUUNI, hommik. Üks Montmartre’i Must Kass (nagu siinsetel turistipostkaartidel) püüab meist märkamatult mööda hiilida, kasutades ära hetke, kui kõikide pilgud on pööratud päikesetõusule. Ta kardab oma hommikusöögist ilma jääda — ehk on sellele teisigi pretendente. Sest hommikust peale on Pariisis üks rott vähem. Ma pole kunagi ühtegi kassi nii suure saagiga näinud!

1. JUUNI, õhtu: Üks tuvipoiss katsub oma õnne ühe tuvitüdrukuga Bateau Lavoir’i katusel. Tuvineiu tuli sinna lihtsalt päevitama. Tüütu tüüp ei jäta teda aga rahule.

Armastussõnumid paljunevad siinsetel tänavatel silmnähtavalt. Minnes üles mäkke, näen Kolme Venna (ma tean, et tänavanime ei tohiks tõlkida) tänavas suurt peeglit, mis on sinna pandud, et keegi teine selle läbi oma õnne leiaks [Pariisis on inimestel kombeks enda jaoks ebavajalikke asju tänavale asetada, et keegi, kellel tarvis, selle üles korjaks.] „Võtan selle endaga kaasa, kui mäest uuesti alla suundun,” ütlen endale, kuna üks sõber just otsib endale peeglit. Tund hiljem on sellest tänavast läbi läinud see mõistatuslik tundmatu, kes kõikjale oma allkirja jätab, nii ka minu peeglile: „Armastus uitab mööda tänavaid.” (Sama allkiri on ka suurel madratsil, mida hiljem näen noormehe kasutuses, kes ühe kohviku terrassil magab.)

Samuti paljunevad sõnumid naiste õiguste ja vabaduse kohta: „Vabadus, võrdsus, õdelus [vendluse vaste].” „Minu eesnimi pole lits.” „Sina, kes sa krabad, oled sa vägistaja või argpüks?” „Me ei kavatse ei mööda seinu käia ega ka oma tutte raseerida.”

Dalida plats. Seame end sisse trepil, mis laskub ühe maja pimeda välisseina äärde. „Ma tahan siia jääda — tunnen end nagu keskajas, kui alla sellesse auku vaatan,” ütleb Anna. Nojah, tal on täna sünnipäev, nii et ma kuuletun ja sean end kuristiku serval sisse. Tema ja tema sinised juuksed ning päike ja Anna lemmikõlu.

Võilill! Esimest korda näen siin üleval mäe peal võilille! Naeratan. See on üks minu sümbolitest… See on nagu mina — jutuvestja, kes oma lugusid jutustab…, justkui puhuks ta äraõitsenud võilillele, teadmata kunagi, kuhu selle lendlevad seemned langevad…

Üks alpinistist tihane otse meie ees, turnimas mööda pimedat trepisügavikku ümbritsevaid püstloodis müüre.

3. JUUNI, hommik: Tuvid kaklevad parima vaatekoha pärast päikesetõusu panoraamkatusel. Või on see ühe isatuvi järjekordne luhtaläinud võrgutuskatse?

Äkitselt hakkab sadama. Noor mees, „Le Consulat” restorani omanik Tertre’i platsi lähistel lubab meid sisse vihmavarju. Kell on vaevalt 8. Tal pole lubatud meile siseruumides kohvi pakkuda. Tema jaoks on see päev kasumi osas juba ette ebaõnnestunud, ütleb ta. Vaevalt lubatakse söögikohtadel terrassid avada, kui ilmataat kuulutab vihma… Pealegi oli siin Montmartre’il peamine klientuur turistid. Ära elavad need, kes on all, kohalike linnaosades.

3. JUUNI, kell 10. See on esimene kord, kui puudutan „Ma armastan sind” seina. Avastasin selle enda jaoks eemalt varbade vahelt piiludes karantiiniaja alguses. Kogun endasse jõudu armastustest üle ilma ning saadan teile teele oma eestilikud tundmused.

Trellide taha vangistatud kliitor.

Maa silmitsi Corona Julius Caesariga. Otsused justkui gladiaatorite mängude ajal — valitseja pöial otsustab elu ja surma üle.

Filmivõtted. Näitlejad maskidega! Need corona-järgsed filmid saavad olema nagu filmid minu nõukogudeaegsest lapsepõlvest — musid ja embused keelatud!

Udude loss. Teen tutvust kahe koeraga ning aednikuga, kes parasjagu lossihekki pügab. Üks väga kõrge ja väga tugevalõhnaline valge lill! Aednik õpetab mulle selle lille nime — olen võlutud. Ometi unustan nime peagi ära — ikkagi minu jaoks võõras keel, see prantsuse keel. Lossis elab praegu kaks perekonda, teab ta rääkida.

Natuke kaugemal on ebajasmiin — prantsuse keeles „poeetide jasmiin”! Ossaa! Ma ei teadnud, et seda siingi leiab! Ebajasmiinid kasvavad Eestis minu vanaema maja taga. See on minu lapsepõlve lõhn!

3. JUUNI, kell 22. Äike! Ma pole kunagi ülevalt Montmartre’i mäelt äikest näinud! Pean sinna minema, ma ei saa midagi parata — see tung on tugevam kui mina. Ma jumaldan äikest! Tunnen end sealt ülevalt välgust ja vihmast haaratud Pariisi vaadates võimsa ja imepisikesena. Äike kõrgel mägedes hirmutab mind, äike minu Montmartre’i mäel lummab mind. Kohvikuterrassid on avatud.

7. JUUNI, hommik. Otse Sacré-Coeuri basiilika taga tänaval, seal, kus ma tavaliselt päikesetõusu vaatan, on avatud uus spordisaal. Uuenduslik süsteem, mis kasutab ära tänavalaternaid ja liiklusmärke. 5 sportlast ja üks treener. „Saalis” on viis erinevat atraktsiooni-tegevust, üks igale sportlasele. „Vahetus!” hüüab treener iga 3 minuti järel ja treenitavad liiguvad järgmise atraktsiooni juurde. Isaga koos mööda minevate laste jaoks on see paras vaatemäng.

Varblase-laps Montmartre’i viinamäel — sellel, mis annab maailma kallimat halba veini: lapsuke ootab oma emmet. Ta ootab kannatlikult, ometi muudab ta kohta. „Mis sa teed! Su emme ütles sulle ju, et ootaksid täpselt selle koha peal!”

Üks lugemisnurgake, kus olen muidu näinud koduta inimesi ööd veetmas. Noor naine ühel pingil pikali, vanahärra teisel istumas, kummalgi raamat käes. Karantiini lõpp pole meilt täielikult ära võtnud seda kiiruseta aega…

20. juuni. Pööriaeg. „Oma unistuste hirm”

Kell on 22.30, kui astun kodu poole üle Gare de l’Esti rongijaama rööbaste kohal oleva silla. Olin Bergeyre’i künkal, et veel kord näha Montmartre’it eemalt, hetkel, kui päikese viimased kiired teda vastu aasta lühemat ööd silitavad. Terve päev oli mul rinnus suur pinge ning jalutuskäik sellele loodetud leevendust ei toonud.

Praegu on aasta pöördehetk. Siiani lähenesime suvele, siit peale hakkame lähenema talvele. See on aeg, mil piir inimeste ja vaimude maailma vahel on kõige õhem, hetk, mil taimede ja kogu looduse ravivägi on oma haripunktis. See on unistuste täitmise hetk.

Eestis tähistatakse pööripäeva 23. juunil — aasta suurim pidustus, mil teeme suure lõkke. Lapsena vaatasime sageli eha ja koitu pea samaaegselt, käisime metsas metsmaasikaid korjamas ning lükkisime neid kõrte otsa, pidasime jahti jaanimardikatele. Nemad aga kustutavad oma laterna sageli ära, kui keegi ligineb.

Sillal ma peatun ning vaatan rööpaid ja ronge. Armastan neid sildu siin. Kuidas ma aga ka ei püüaks rahuneda, pinge rinnus ei kao. Mu silmist hakkavad pisarad voolama, kastes märjaks nii mu põsed kui ka suvekleidi. Viimastel päevadel olen seda pinget tundnud korduvalt. Ja seal ma korraga mõistan.

See on elupinge, täielikult elamise pinge.

Päikesetõusud on saanud seesugused mõõtmed, et minu väike inimkeha ei suuda seda kõike ära mahutada. Päike vallandas minus mingi loomislaine ja see saab igast hetkest justkui jõudu juurde, nagu kivi, mis alla veeredes kiirust lisab. Mul pole enam kontrolli ei selle kiiruse ega oma elus toimuva üle.

See on õnnepinge.

Ja see on ka vastutusepinge.

See on esimene kord mu elus, kui kõik, mida teen, teen oma unistuste ja soovide jaoks. Kuskil sisimas selles karantiini suletud maailmas olin ma alateadlikult otsustanud, et ma olen kõigeks võimeline ja et ma saavutan kõike, mida soovin. Ja see on suur vastutus! Iseenda ees. Kõik sõltub minust. Ja ma mõistan korraga, et oma unistuste täitmiseks on palju julgust vaja. Eriti on aga vaja armastust ja usaldust omaenda elu vastu. Kui palju kordi alates aprillist olen hommikul esimese asjana mõelnud: „Ma täiega armastan oma elu!” Nüüd mõistan veel paremini oma sõpra Peetrit, kes ütles mulle kord, et ta on igal hommikul ärgates põnevil ja mõtleb: „Veel üks päev, et avastada, mida põnevat elu toob.”

Selsamal 20. juunil, mõned tunnid varem olin kirjutanud oma jutuvestjast sõbrale Philémonile: „Olen liiga ärevil. Mul on hirm. Kõnnin praegu tänaval, et maha rahuneda.”

Tema: „Kas tead minu sõber Pierrot’ nelja küsimust?”

Mina: „Ei. Räägi!”

Tema: „Mis on sinu unistus? Kunaseks see on? Mida sa oma unistuse jaoks täna oled teinud? Ja lõpuks, väga oluline, kuidas sinu unistus maailma kaunimaks teeb?”

„Sellest tuleb minu Montmartre’i ülestähenduste viimane sissekanne,” ütleb üks hääl minu peas väga selgelt, kui pärast sillal peatumist oma teekonda jätkan. Olin oma kirjutistest juba sõltuvaks muutunud, raske oli lõpetada, aga see hääl mu peas on väga selge. Iga asi peab kuskil lõppema, Ena. Kõik muutub pidevalt. See mõte paneb mind läbi pisarate naeratama.

21. juuni. Olen üleval oma külakünkal. Sacré-Coeur’i ees on tavapärane sealaut. Lisan sammu, et kiriku taha minna ja mitte näha prügikuhilaid ja purjus inimesi. Mitte päris esimeses nooruse naine, väga kaunis oma lillelistes riietes, naeratab mulle poolel teel — tunneme end mestis olevat. Tema naeratusest ja silmist tean, et tallegi ei meeldi see pealesunnitud muusika kiriku ees.

„No see laul on vähemalt päris hea — see on Restos du Coeur’i* muusika,” ütleb ta mulle õlgu kehitades hetkel kõlarist kajava muusikapala kohta.

(*Südame Restoranid’ — ühing, mis jagab kodututele tervel Prantsusmaal tasuta sooja toitu.)

Päike ilmub välja 5.47. Rohkem põhjapoole ta enam ei liigu — ta on oma haripunktis. Tänasest hakkab ta tõusma iga päevaga millimeeter haaval lõuna pool.

Järgin pilguga tema teekonda. Üks sõbranna Gwantsa kirjutas mulle mõni aeg tagasi lause, mis pani teda mõtlema minule ja mu päikesetõusudele: „On võimatu, et päikesesse vaataja silmad pole üle ujutatud valgusest.”

Aitäh, Päike, aitäh selle erakordse kogemuse eest!

Laskem siis elul endaga juhtuda.

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle enamets@hotmail.com.