Ülestähendusi Montmartre’i mäelt | Kujutan ette, et olin seal suu hämmastusest ammuli — esimest korda elus kuulsin kedagi midagi sellist ütlemas...

Jutuvestja, giid ja terapeut Ena Mets veetis oma giidihooajale eelneva talve Pariisis, kirjutades oma kolmandat romaani, kui korraga märtsikuus elu Euroopas ning siis juba kogu maailmas pea peale pöörati.

Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendusi sellest ajast.

Nendest ülestähendustest on valmimas ka raamat! Saad sinagi Ena unistuse täitumisele hoogu anda — SIIN!

Vaata inspireerivat videot:

26. mai. „Jah, aga”

Kell on 5.45. Ootan päikest.

Näen taas Gérard’i — üks ehk 70aastane härra. Sellest on täpselt kümme päeva (16. mai), kui temaga esimest korda rääkisin. Õigemini rääkis tema minuga. See on üks mu kõige kummalisematest kohtumistest siin Montmartre’il. Ja see on kõikidest teistest täiesti erinev.

Miks?

Hmm. Proovin oma tundmust lahti seletada… Teistes kohtumistes oli alati külg, mis mind võlus, naeratama pani, ligi tõmbas… (Ma ei unusta iial Mohamedi ja tema „Tähtede tähte”!) Kohtumised avatuse suunas… (Ma ei unusta ka Abdeli, kes õppis üles taeva poole vaatama!) Maskideta kohtumised… (Nii see on, koduta Farid oma tervendavate kurja lilledega!) Kohtumised siiras ja inimlikus õnnes või õnnetuses…

Gérard? Gérard… Hmm, nimetagem seda „Jah, aga” kohtumiseks.

TEMA: (tulles trepist üles, ta peatub) „Teie käite küll vist iga päev päikest vaatamas?”

MINA: „Jah, peaaegu.” Naeratan talle, enne kui pilgu uuesti päikese poole pööran.

TEMA: „Ja kust teie aktsent on pärit?”

MINA: „Eestist.”

TEMA: „Ah Eestist! Riia, eks!”

MINA: „Tegelikult Tallinn. Riia on Lätis.” (Lause, mida mul aeg-ajalt ikka jälle öelda tuleb.)

TEMA: „Ai milline andestamatu eksimus!”

MINA: „Pole hullu. Paljud inimesed ajavad segi…”

TEMA: „On ikka hullu! Olen seal pealegi käinud! Tallinn on ilus — teil on seal ajalugu. Lossid, kindlused ja puha, ehkki te tulite Nõukogude Liidust. Teate sellised riigid nagu Mongoolia… seal pole enam palju järel. Väga tühi on.”

MINA: „Nojah, see oli ikkagi okupatsioon — me olime rahvana olemas ammu enne seda. Ja muuseas need lossid ja kindlused ehitati ka okupantide poolt — Saksa ordurüütlid, nii et ma ei tea, kas see on päris meie ajalugu.”

Vahetame veel mõned laused, siis pöörab ta järsult ümber, justkui oleks tal äkki kiire hakanud: „Mina nüüd lähen. Ilusat päeva!” Ja ta kaob. Mitte kordagi ei vaadanud ta imelist päikesetõusu! Vähemalt nii mulle tundus.

10 minutit hiljem näen teda Sacré-Coeur’i ees uuesti:

TEMA: „Te tunnete natuke Montmartre’i ajalugu?”

MINA: „Jah, natuke, aga te kindlasti teate lugusid, mida mina veel ei tea.”

TEMA: „Te nägite neid sõnumeid üks päev müüridel? Need kustutati ruttu ära. Ma ei tea, kas nende kirjutajad tõesti teadsid ajalugu või oli see juhus, aga kirjutatud oli just sellele seinale, kus „Pariisi Kommuuni” ajal sõdurid omaenda kindralid maha lasid.”

MINA: „Te mõtlete seda: ME VEEL MAKSAME KÄTTE! ELAGU REVOLUTSIOON!?”

TEMA: „Ilmselt küll jah.” Ning ta jutustab mulle pisikese tüki 1871. a. Kommuuni ajaloost, kui valitsus tahtis pariislastelt üle 200 kahuri ära võtta. Seda lugu ma ei teadnud! „Tollal polnud seda koledust siin veel olemas” ja ta osutab sõrmega Sacré-Coeur’i basiilikale. „Aga tundub, et kõikidele turistidele väga meeldib.”

MINA: „Nii et teile ei meeldi Sacré-Coeur?” (Olen uudishimulik.)

TEMA: „Üldse mitte! Ja ma pole usklik ka. See kirik ei tähenda mulle mitte midagi.”

MINA: „Noh, mina pole ka usklik, aga tõsi ta on, et mulle meeldib vahepeal kella 22 teenistuse või orelimängu ajal selles kirikus istuda, silmad kinni panna ja mõtiskleda. Nooremana olin mina ka kirikute suhtes skeptiline.”

TEMA: „Te teate selle kiriku ajalugu?! Igal juhul mina ei leia siin midagi ilusat. Aga näib, et teile ta meeldib.”

MINA: „Jah, tema lugu tean ma hästi. Kuid ma ei usu, et ma midagi tingimata ilusaks või koledaks pean — mulle tunduvad asjad pigem huvitavad. Läbi oma silmade saab alati asjad enda jaoks ilusaks muuta. Teate, mõnikord lähen ma üles Bergeyre’i künkale ja päikeseloojang poleks sealt eales nii ilus ilma Sacré-Coeur’i kiriku siluetita, uskuge mind.”

Lisan juurde: „Ilmselt ongi meil lihtsam aktsepteerida uusi asju, millega me pole emotsionaalselt seotud — kodulinnas oleme mingi uue hoone suhtes ikka kriitilisemad kui võõras linnas.”

TEMA: „Võib-olla.” Ta pöörab pilgu Pariisile. „Mina armastan ajalugu. Hea, et teil Eestis ikka natuke ajalugu on. Kanadas näiteks pole midagi. See asustati õige hilja.”

MINA: „Hmm, ometi on ajalugu kõikjal. Ja Kanadas olid ju põlisrahvad!”

TEMA: „Aga te teate, et seal oli neid väga vähe?! Ja mulle meeldib, kui ajalugu jätab jälgi.”

MINA: „Hmmm, ometi on Kanadaski ajaloo jälgi — lihtsalt teisel kujul.”

TEMA: „Jaa, aga mulle meeldib, kui ajalugu on nähtav! Siin Pariisis on hea, et võime tagasi vaadata 12.-13. sajandini — neist aegadest on ikkagi kirikud järel.”

MINA: „Tegelikult on siin Pariisis jälgi ka Luteetia ajast!” [vanade roomlaste ajast]

TEMA: „Millistest jälgedest te räägite?”

MINA: „Noh, Jumalaema kiriku all ja…”

TEMA: „Ah need! Aga mulle meeldib, kui jäljed on ikka maapinnal, nähtavad. Mulle ei meeldi reisida maades, kus linnades ei ole midagi vaadata.”

MINA: „Ometi tasub Eestis vaadata just eelkõige loodust. Ja suuri loodusalasid on kõikjal maailmas.”

TEMA: „Mulle ei meeldi loodus.”

MINA: „Ah soh, teile ei meeldi loodus?!” (Kujutan ette, et olin seal ilmselt suu hämmastusest ammuli — esimest korda elus kuulsin kedagi midagi sellist ütlemas.) „Ometigi me sõltume loodusest! Me ei saa temata elada.”

TEMA: „Jah, aga puud, metsad, kivid ja kõik muu taoline — see ei tõmba mind üldse. Ma ei reisi kunagi, et loodust näha.”

Siis pöörab ta järsult ümber, justkui oleks tal korraga kiire hakanud: „Mina nüüd lähen. Head päeva!” Ning ta kaob.

Mida sellest õppida?

Öeldakse, et teised on meie endi peegeldus!

Olen ehk minagi elus otsustanud, et mulle miski ei meeldi ja ei hakka kunagi meeldima, lihtsalt sellepärast et…? Olen minagi sulgenud uksi ja see on mul takistanud näha ilu teatud asjades maailmas, pole lasknud mul neid hinnata?

Need veendumused, need hoiakud hirmutavad mind. Ja kui ta tõesti oli minu enda peegeldus? Tunnen ennast ära.

“Mida sa põlgad? Vaid selle järgi tuntakse sind tõeliselt.“ — Michelangelo

“Asjad, mida armastame, ütlevad meile, kes me oleme.“ — Aquino Thomas

29. mai. „Ametita kangelased ja nähtamatu lill”

Karantiin andis mulle ühe väga olulise oskuse — käia toidu ostmiseks poes aina vähem. Hetkel olen ma 2,5 korra peal kuus. Aga noh, ega banaanid näiteks palju kauem ka vastu ei peaks ning külmik pole ju põhjatu, nii et veel rohkem vähendada a neid käike ilmselt ei suuda.

Kell on 16.00 ja see on juba teine kord, kui lähen Carrefour’i poodi ilma õueloata. Mul on kaks kauplust kohe Pariisi ja Montmartre’i piiril.

Lähen poodi ka üha väiksema rõõmuga. Juba mitu nädalat käivad minuga seal kaasas kolm lugu ja juba mitu nädalat lähen sinna, mõeldes kangelastele ja kangelannadele. Kes see kangelane õieti on? Neil viimastel kuudel räägitakse palju sellest, et meditsiini- ja päästetöötajad, müüjad ja kõik teised meie eest hoolitsejad on kangelased. Samas Eestis üks arst ütles, et tema teeb ju lihtsalt oma tööd, mille ta endale valinud, et ta ei ole rohkem kangelane kui kes tahes, kes oma tööd teeb.

Tänagi närib mind see sama küsimus…

LUGU 1

Näen juba eemalt inimesi poe avamist ootamas. Nagu nemad, tulen minagi 15’ enne avamist, et ei peaks liiga kaua järjekorras seisma. Kasutan neid 15’ ära, et teha endale nimekiri tegemist vajavatest asjadest ning et anda sellele päevale mingi suund. Juba eemalt märkan ka kaht tumedanahalist meest (ehk on see loos oluline, ehk mitte), kes samuti ootavad poe avamist, kuid kes seismise asemel istuvad poe väljapääsuukse esisel astmel. Ja ma mõistan neid, kuna ühel härral on ilmselgelt raskusi kõndimisega (ta kasutab keppi).

Poeuksed avanevad. Minu kord on sisse minna. Need kaks meest on endiselt väljas. Kuid ma tean, et nad olid kohal enne mind ja kindlasti ka juba enne kaht naist minu ees. Kujutan ette, nad võisid olla isegi esimesed, kes kohale jõudsid. Ometi lasevad nad mu mööda ja lisaks veel ka minu taga oleva eakama naisterahva. Seejärel nad asuvad oma järjekorda. Nagu ikka, on ukse peal turvamees.

TURVA: Ei-ei-ei, härrad, te lähete seisate järjekorda, nagu kõik teised! Te lähete praegu välja!

MINA: Aga nad olidki järjekorras! Nad olid kohal juba enne mind! (Näen väga hästi, et meeste seast vanem lonkab oma kepile toetudes tugevalt.)

TURVA: Proua, nad seisavad järjekorda nagu kõik teised! Härrased, minge välja!

MINA: Justnimelt, seda nad tegid ju! Näete ju isegi, et ühel neist härradest raske kõndida!

TURVA: Proua, te järgite reegleid! Kõik peavad reegleid järgima!

Ah jeerum! Peale veel paari katset näen, et temaga pole mõtet vaielda ja ma alustan oma ekspeditsiooni ostukeskuse riiulite vahel.

LUGU 2

MÜÜJA: Tere, proua! Millal te järgmine kord meie poodi külastate?

MINA: (Üllatunud. Kas ta räägib minuga? Ja oma peas juba kujutan ette, et see noormees, kes riiulitele kaupa sätib, tahab mind välja kutsuda, kui see kunagi taas võimalik on) Tervist, härra! Ma arvan, et alles 10 päeva pärast, mitte enne…

MÜÜJA: Ai kui kahju! Te tegite ise oma maski? Ma küsin, sest mulle ei meeldi need kunstmaterjalist maskid ja ma mõtlesin, et äkki te ise teete neid… Ma püüan leida mõne poekliendi, kes…

MINA: (Naeratan.) Kahju küll, üks Mohamedi nimeline noormees kinkis selle mulle üleval mäel. Tema ema tehtud. (Aitäh veel kord, Mohamed!)

MÜÜJA: (Naeratab mulle.) Noh, eks ma siis jätkan oma otsinguid. Hoidke end, proua!

LUGU 3

Jõuan oma järgneva 12 päeva toidukaubaga kassasse. No ma pole ka just suur sööja. Lähen nagu alati iseteeninduskassasse. Peale minu pole seal kedagi. Nii või naa kell 9 hommikul on Carrefouris rahvast vähe. Seal ootab üks kassiir, kelle ülesandeks on iseteeninduskassades inimesi aidata — ta näib tüdinenud.

Asun oma kaupu skännima.

KASSIIR: No mida te seal ometi teete?!

Pööran end tema poole, ise natuke segaduses.

MINA: Hemmm, no ma…

KASSIIR: Vaadake ometi, kui palju kaupa teil on! Siia tullakse ainult siis, kui on vähe asju! Mitte kogu selle kuhjaga!

MINA: (Täiesti segaduses, ei suuda ma ei selgelt mõelda ega meenutada, et oleksin näinud kuskil lubatud kaupade arvuga silti) Vabandust, proua, ma tõesti ei teadnud, et siin on piirang…

KASSIIR: Nii on, paljude kaupadega minnakse tavakassasse!

Tunnen, et on liialt varane kellaaeg (pealegi ärkasin enne päikesetõusu), et suudaksin argumenteerida ja end kaitsta. Alles pärast sain aru, kui ebaloogiline see kõik oli, mida ta mulle ütles…

KASSIIR: No tõesti, proua, tuleb minna tavakassasse! Mina olen siin iseteeninduses pealegi veel üksipäini. Ma ei jõua siin kõike üksi teha!

No aga just nimelt, ta oligi üksipäini — mitte ühtki klienti polnud peale minu.

KASSIIR: Te teate vähemalt, kuidas sel juhul toimida?!

MINA: (Kuna ta suutis mind täielikult endas kahtlema panna, siis hakkasin juba uskuma, et ehk peale teatud kaupade hulka blokeerib iseteeninduskassa ennast ära, mis mind siin ka just ei üllataks (andke andeks) — miks ta muidu mult nii küsib —, nii et ma olen veel enam segaduses.) Noh, ma…

KASSIIR: (Minu vastus oli tema jaoks väga selge „ei, ma ei tea, kuidas see käib”.) No kuulge, proua, kui te ei oska, siis võtke oma asjad ja minge kõrvalkassasse… (Ja ta sammub minu poole ilmselge kavatsusega minu asjad tagasi korvi laduda ja mind sealt minema kihutada.)

MINA: (Lõpuks suudan end koguda) Ei-ei, küll saab. Ma saan hakkama!

Ma lõpetan oma ostud, masin ei blokeeri end ära ja lubab mul rahulikult 60 eurot maksta. Enne väljumist lähen uudishimust iseteeninduskassade ette tagasi, et vaadata, mis sildil kirjas. Loomulikult ei midagi kaupade hulga kohta.

Ja ma mõtlen kangelastele…

Ta on kangelane lihtsalt sellepärast, et ta töötab sellal, kui mina olen karantiinis? Jah, meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Tema jaoks polnud see esimene kord, mul on tema ebasõbralikkus meeles ka eelmisest korrast. Ja päevast väsinud ei saanud ta olla, kuna päev alles algas. Selle turvamehe jaoks ei jäänud see viimaseks korraks. Täna olin Carrefouris ja tahtsin mõned pildid teha, et üldplaanis covid-19 meetmeid jäädvustada.

TURVA: (kaugelt) Proua, te ei tee siin pilti! Siin on pildid keelatud!

MINA: Ah soh? Mispärast?

TURVA: Poes on keelatud pilti teha!

MINA: Aga mispärast???

TURVA: (Põlglikul toonil) Isegi seda peab teile seletama!!!???

MINA: Mis diktatuur see siin selline on?

Ta räägib läbi oma raadio teise turvamehega, öeldes, et siin üks proua teeb pilti, kuid teine ei tee seepeale midagi. Korraga turvamees kaob.

Ma elasin Kolumbias, kus minu kõige lähedasemal sõbral Wilmaril on minu kodutänavasse avanev pisike letipood. Ta ise varustab seda, müüb ja õhtul ka koristab. Ta müüb tihti kuni kella 23-ni või südaööni, magab 4-5 tundi, et hommikul kell 5.30 turule kauba ostmiseks ärgata. Ja nii iga päev. Ta teeb rasket tööd, Ja ometi on ta minu jaoks võlur, psühholoog ja terapeut. Üheainsa sõnaga, ühe väikese trikiga, mida ta teeb kliendilt saadud rahatähega, ühe lihtsa pilguga otse silma sisse suudab see inimene kellegi päeva natuke paremaks teha. Isegi siis, kui ta on väsinud. Polegi rohkem tarvis — üks sõna, üks nali, üks pilk! Kui ma ära Eestisse hakkasin minema, siis kinkis ta mulle lille — ta võttis selle oma taskust välja ja ulatas mulle: „Mul on sulle üks lill! See on nähtamatu lill — nii ei närtsi ta kunagi ja sulle jääb ta alati alles.”

Ei, minu jaoks pole kangelastel ametit. Me kõik oleme kangelased. Aeg-ajalt. Kellegi jaoks oleme me kõik kangelased ja kangelannad. Ka minu kolumbia sõbral ei õnnestu see alati — temagi teeb mõnikord oma sõnadega haiget. Alati me ei suuda. Ja ometi, pole vahet, mis tööd me teeme, saame alati otsustada aeg-ajalt olla kangelased ja kangelannad. See on valik.

Ja muidugi, ma olen väga tänulik igale arstile ja müüjale ja bussijuhile ja politseinikule ja talunikule ja õmblejale ja juuksurile… jne… ja lihtsale möödakäijale, igale mehele ja igale naisele ja igale lapsele… Ehk siis ma olen tänulik igale inimesele, kes on mõnel hetkel katsunud kellegi elu natuke paremaks teha… Ja ma olen tänulik elule, et ta mulle neid inimesi nii palju on andnud.

Aitäh teile, kangelased ja kangelannad!

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle [e-mail].