Ülestähendusi Montmartre’i mäelt | Ei, see fotokas ei ole müür minu ja päikese vahel — sellest on saanud minu kolmas silm

Vaata ka galeriid!
Pariis
Foto: Ena Mets

Jutuvestja, giid ja terapeut Ena Mets veetis oma giidihooajale eelneva talve Pariisis, kirjutades oma kolmandat romaani, kui korraga märtsikuus elu Euroopas ning siis juba kogu maailmas pea peale pöörati.

Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendusi sellest ajast. Kui soovid endale soetada Ena raamatut, siis vaata SIIA.

16. aprill. „Elutee”

Kell on 6.07 — aeg on ärgata. Päike tuleb välja üha varem.

„Sa kavatsedki nüüd elu lõpuni neid päikesetõuse vaadata?” küsis Anna mult eile õhtul Skype’is.

„Oh jeerum, Anna, ma ei tea isegi, mis mind juulikuus ees ootab ja sa küsid mult elu lõpu kohta!”

Seotud lood:

Me purskame naerma nagu tavaliselt, aga ma tean küll seda Annat ja näen, et see kuidagi vaevab teda — näen tema silmis soovi suuta ise ka end nõnda distsiplineerida.

„Ma olen ikka päris vinge, et siiamaani vastu olen pidanud!” mõtlen üles jõudes.

Ometi on seal mäe peal viimastel päevadel vähem päikesetervitajaid. Võimalik, et soov sooja teki alla jääda on asendanud algse innu?

Juba mõned päevad pole ka politseinikke enam üleval mäel. Aga nende puhul olin ma nii või naa pigem üllatunud, kui neid seal kell 7 hommikul nägin tõendit kontrollimas. „Miks politseinikud sellisel kellaajal ometi voodis pole!” ütlesin endale. Näed siis, nüüd nad ongi voodis.

Päikesetõusude ja trahvide entusiasm kahaneb silmnähtavalt.

Mina aga ei suuda silmi ära pöörata. Ma tean, ma teen jälle sohki. Ma peaksin juba tagasi kodus olema. Olen neile juba mitu tundi keelatud aega võlgu. Ometi ei suuda ma silmi ära pöörata.

Ehk on see just tänu temale, et ma suudan taas oma raamatut kirjutada? Et mul on inspiratsiooni, et ma olen keskmes? Et mul on see õnnetunne… Mnjah, ma kahtlustan, et just päike on minu karantiiniaja päästnud.

„Alguses kuu, siis päike. Olete te ikka väsimatu!” naljatleb sõbralikult härra, kes minust joostes möödub, nagu igal hommikul.

NB! Eile juhtusin peale ka ühele mõttele, mis ehk Anna küsimusele vastuse annab. Näib, et selle mõttetera päris autorit pole teadagi.

Külva mõte ja sa lõikad teo

Külva tegu ja sa lõikad harjumuse

Külva harjumus ja sa lõikad iseloomu

Külva iseloom ja sa lõikad elutee.


* * *

17. aprill. „Peugeot ja meeldetuletus”

Olen juba valmis koju tagasi minema, kui Montmartre’i peakangelane end mulle meelde tuletab. Kõnnin ümber tema halli müüri (kummaline, et kaugelt vaadates ütleks valge kirik) tema poole isegi vaatamata.

Ja siis seisab teel Peugeot. Eelkõige aga peegeldus. Miniatuurne Sacré-Coeur’i kirik.

Ta ei ole enam mu tähelepanu keskpunktiks.

Ometi on just tema see, kes mu aastale 2020 tõuke andis.

Olen ikka tänamatu — igal hommikul kõnnin ümber tema, ometi harva vaatan teda, siis ka vaid pildi tegemiseks. Ja ma pole kordagi mõelnud kingitusele, mis ta mulle tegi, kui kahe elu, 2019 ja 2020 piiri peal kokku saime.

Ma ei ole muuseas religioosne. Kui noorem olin, siis, üsna skeptilise eestlasena, kirikud kui religioosse võimu tähised mulle ei meeldinud. Kuni üks sõber teraapiakursuselt julgustas mind tunnetama kirikuid pigem intuitiivselt. Sest peale istun ikka aeg-ajalt mõnes kirikus, et lihtsalt silmad kinni panna ja end käesolevasse hetke täielikult kohale tuua.

On kirikuid, mis mulle pisarad silma toovad, on neid, mis kogu naha pinnal võnkumist või kõdi tekitavad. Ja siis on sellised kirikud, mis minuga ei räägi. Tummad kirikud.

Enne karantiini tulin siia üles pigem tema, mitte kunagi päikese pärast.

31. detsembril olin otsustanud rahulikult koju jääda — küünlavalgel head toitu süüa, tehes 2019.a. kokkuvõtteid. Ma ei tea, mis mul hakkas, kuid kell 23.30 ütlen endale korraga: „Tuleb ikkagi üles mäele minna!” 23.50 olen basiilika ees — igal pool istub tohutult rahvast. See tekitab mus judinaid — mulle ei meeldi rahvamassid. Otsustan kirikusse varjuda.

Jumalateenistus käib.

Kedagi segamata, toetun idalöövis külgseina vastu, sammaste taga hämaruses. Seal pole peale minu kedagi. Toetan ka oma pea, sulen silmad, kuulan orelit. Tunnen põskedel pisaraid. Aasta on olnud intensiivne. Ongi lõpp käes. Ja samuti algus!

„Proua, …vabandage, proua!”

See hääl räägib minuga või? Avan silmad. Noor naine, käes korv, milles hunnik väikeseid paberilipikuid piltidega.

Naeratan: „Ei-ei, aitäh!” arvates, et ta müüb midagi. Naine jääb paigale, kõhklevalt, korv minu poole sirutatud. Jätkuvalt naeratades astun viimaks uudishimust korvi juurde.

„Võtke, palun!” julgustab ta mind.

Ma ei julge teda kaua kinni pidada ning võtan kõheldes ühe huupi.

„Suur aitäh!” Vahetame veel viimase pilgu ja naeratuse.

Vaatan kingitust — paberitükk, millel uusaasta soovid… Ja ka üks sõnum mulle! Mul löövad silmad põlema — jumaldan selliseid juhuse sõnumimänge! Ja ma loen. Puhken naerma. No muidugi:

„Taevane hoolekanne pole eales hätta jätnud seda, kes end temale usaldab.”

Tõlgin enda jaoks ära: Usalda elu!

All ootab mind sulav šokolaadikook!

* * *

19. aprill. „Tasakaalu sünd”

Puudus.

6.25 reis algab. Juba tundsin puudust päikesetõusust. Ometi jäi mul ainult üks vahele — eile hommikul.

Ei, ma ei jäänud voodisse vedelema! Lihtsalt ma vaatasin enne ilmateadet — too lubas hommikuks vihma, õhtuks aga äikest ja pilvi. Vihma vastu pole mul midagi, vastupidi — mulle isegi väga meeldib. Selle lõhn. Selle muusika. See, kuidas ta kõik teiseks muudab… Ma üritasin lihtsalt seaduskuulekas kodanik olla: mul on ainult üks tund päevas! Ja mul on hirmus tahtmine äikest seal üleval kogeda! Ja siis veel päikeseloojang seesuguste pilvedega, nagu üks äikesevihm võiks eeldada — seda võimalust tuleb ehk kord saja päeva jooksul!

Siit siis minu otsus eile hommikul koju tööd tegema jääda. Kell 7 ma juba kahetsesin. See ei anna mulle rahu… tunne, et olin millestki ilma jäänud.

Seda enam tunnen end täna hommikul hästi. Ma saan taas hingata. Udust hoolimata…

Huvitav — vaid ühel hommikul jääb mul miski saamata, kui selle väärtus on juba hoopis teine.

Liig.

Täna hommikul tundsin kergendust teiselgi põhjusel. Seal üleval oli peaaegu tühi. Montmartre näitab oma päris ehtsat nägu — üks naine, kes basiilika ees palvetab; neiu, kes naudinguga vaateplatvormil venitusharjutusi teeb; härra, kes oma koeraga jalutab ning mulle tere ütleb. Mägi on iseenda ja oma elanike päralt.

Võtan juba iseenesestmõistetavalt seda meeldivat tühjust (jah, on ka tühjuseid, mis on vähem meeldivad), neid väheseid, kuid sõbralikke inimesi. Aga siiski…

Eile läksin kodust välja kell 17.00. Ma ei teadnud, et karantiinil on tipptund! Uskumatu! Kus see 1 meeter vahet on? Ettevaatusabinõud? Möödakäijate „tered”?

Niipea, kui meid on natukenegi rohkem, muutume juba teiste suhtes hoolimatumaks ja kaob ka tahtmine suhelda. Muutume anonüümseks. Õhtu on nagu üleminek küla ja linna vahel. Karantiini aja hommik ja õhtu on kui öö ja päev.

Piisab, kui on meie jaoks mõned inimesed liiga palju, kui tühjus saab hoopis teise tähenduse.

Puudus ja üleküllus.

Kas sealt sünnibki tasakaal?

Tssst…! Ma läksin veel teistki korda välja 20.15… nii et ma lõpuks ikkagi ei ole seaduskuulekas kodanik. Ärge kellelegi öelge! Aga pilvede osas oli mul õigus.

* * *

20. aprill. „Vandenõu”

Ühel 21. sajandi hommikul kell 6.25 läheb „Ameerika” avastamine taas lahti.

Te Montmartre’i mäge tunnete?

Mina (samuti) tundsin. Varem, minevikus. Nüüd aga, alates 29. märtsist aina vähem. Mida enam ma teda avastan, seda tundmatumaks ta muutub. Ta paisub, levib lakkamatult. Montmartre on nagu nõiutud mets.

29. märtsil uskusin ma veel kogu oma siiruses ja süütuses, et kõnnin iga päev kuni karantiini lõpuni läbi täpselt sama ringi — et see saab minu igapäevaseks rituaaliks. Ainult et peale nädalast rituaali ilmus minu teele tänavaid, läbikäike ja treppe, mida ma seal oma mäletamist mööda varem polnud näinud. Siis mõne uue läbipääsu taga avanes veel järgmine, tupiktänavad muutusid korraga läbipääsetavaks, sisehoovidest said treppidega lõppevad tänavad.

Ja see ei ole veel kõik! On ka treppe, platse ja tänavaid, mis üleöö kaovad. Iga kord leian end teelt kõrvale eksinuna selles aina suurenevas labürindis. Jõuan koju iga päevaga aina suurema hilinemisega. On need Montmartre’i haldjad ja mäevaimud ehk ühinenud politseinike minuvastase vandenõuga? (Lugesin täna, et Prantsusmaal on politsei teinud juba üle 760 000 trahvi!) Lisaks sellele ehitavad nad öö jooksul uusi maju ja hooneid, et mind segadusse ajada ning pildistamisega veelgi viivitama sundida.

Kujutage nüüd ette — ükskord ma tahtsin oma rituaalset teekonda läbi teha vastupidises suunas ja ma ei teadnud enam, kus ma olen! Nad olid minu teel kõik ümber vahetanud, absoluutselt kõik! Ööst ei hakka ma teile rääkimagi — siis nad lausa narrivad mind…

NB! Muuseas isegi päike näib nendega mestis olevat. Ta võrgutab mu ära, et saata mind siis jahtima parimaid vaatekohti tõusudele ja loojanguile ja näed… olengi jälle eksinud.

See planeet Montmartre on ikka üks kummaline ja mõistatuslik paik.

Ma ei usu enam nende juttu sellest tema vähem kui 2km² suurusest pindalast, mina, kes ma arvasin, et tunnen teda nagu oma viit sõrme*.

Sõbranna Siiri luges mulle ükspäev meie loodusmehe Fred Jüssi ütlemise: „Kui tahad leida midagi uut, siis käi vanu radu.”

*Minu teed ristusid täna ka täiesti juhuslikult Sarah Kay sõnadega…

„Ja ma maaliksin ta sõrmedele galaktikad, et tal tuleks õppida selgeks terve universum, enne kui ta saaks öelda: ’Tunnen seda nagu oma viite sõrme.’”

* * *

22. aprill. „Kolmas silm”

Kell on 6.20. Olen teel. Päike tõuseb 25 minuti pärast, nii et mul on 25’, et läbida 800 meetrit oma kodu ja vaatepunkti vahel.

„Käkitegu!” võiks öelda. Nii ütlesin minagi endale 3. aprillil, kui läksin oma esimesele kohtumisele päiksega. Keskmine kiirus 2km/h — igaüks kõnnib sellest kõvasti kiiremini! Ja mina, kes ma olen harjunud osalema PowerHikeParis matkaklubi matkadel, kus kõnnime kuni 7km/h…

Viga! Enne aega ma nüüd just kohale ei jõua. Me kõnnime oluliselt aeglasemalt, kui meil on kolm silma — kogu aeg märkab see kolmas midagi uut. Ma arvasin, et tüdinen mingi hetk, mõne nädalaga päikese ja Montmartre’i pildistamisest. Tegelikult on piltide hulk natuke vähenenud küll, tõsi — täna tegin ainult 215 pilti! Ja pealegi nad sulgesid mõned päevad tagasi ka ühe platvormi, kus olid männid ja roosid…, nii et mõni pildivõimalus vähem.

3. aprill:

MINA: „Anna, kuidas on võimalik, et ma teen ühe tunniga 398 pilti!?"

ANNA: „6.6 pilti minutis!"

MINA: „Ma pole nii mõelnudki. Huvitav, kas ma jalutasin ka või tegin ainult pilti.”

ANNA: „See tähendab, sa teed nagu rohkem kui üks pilt 10 sekundi jooksul.”

15. aprill:

KRISTI: „Sa paned enda ja päikese vahele alati fotoaparaadi müüriks ette… See on nii, nagu sa poleks kunagi päriselt hetkes kohal, ühendatud…”

Ta vaatab mulle Skype’is otsa. Mõtisklen. Põhimõtteliselt tahaksin nõus olla. Ometi miski nagu ei sobi sellesse pilti…

Täna hommikul mõtisklen pilti tehes endiselt selle üle. Täna hommikul leidsin veel selliseid kaadreid, mida varem polnud näinud. Ma ei suuda mitte fotoka järele haarata… Mind haarab justkui mingi loominguline hullus… Ma ei leiaks iial tuhandet erinevat moodust päikese vaatamiseks, kui ma tuleksin teda lihtsalt tervitama… ilma milletagi.

Ei, see fotokas ei ole müür minu ja päikese vahel — sellest on saanud minu kolmas silm. Tunnen end ärkvel, ärksa, teadlikuna. Ma näed detaile, mida ma ilma temata poleks näinud… Justkui mitmekordistaksin ma igat päikesetõusu iga uue idee ja uue pildiga. Ühest päikesetõusust saab 215… Ja igaüks neist hoiab mind enda haardes, elu imelisuse haardes.

„Teie ei jooksegi?” küsib minult üks pisikest kasvu vanem daam, kui mäest alla suundun ning Väikese Õnne Teatri juures peatun.

„Ei, mina kõnnin ja vaatan päikest. Aga teie?” vastan.

„Mina! Oma 90 aastaga ei jookse ma enam kuhugi.” Ta naerab.

„See-eest kõnnite te oluliselt kiiremini kui mina,” vastan talle ja me naerame.

Vaata ka Ena fotosid neist viiest päevast:

JÄRGNEB…

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle enamets@hotmail.com.