Inimese liigutused ütlevad tema kohta üllatavalt palju. Võib-olla liigagi palju olukorras, kus vaatlejaks on kurjade kavatsustega isik. Näiteks võib kõnnak mõjutada rünnaku ohvriks langemise tõenäosust — ent samas võib kõndimisstiili muutmine kallaletungi võimalust ka vähendada, kirjutab BBC.

Enamiku kuritegudest paneb toime väike hulk kurjategijaid. Seejuures jaotuvad toimepandavad seaduserikkumised asurkonnas ebaühtlaselt: tundub, et mõned õnnetu saatusega isikud langevad vägivaldsete rünnakute ohvriks teistest sagedamini.

Need kaks videot küll teaduslikkusele ei pretendeeri:

1980. aastatel otsustasid New Yorgi psühholoogid Betty Grayson ja Morris Stein välja uurida, millele kurjategijad potentsiaalse ohvri juures tähelepanu pööravad. Selleks filmisid nad lühikesi lõike New Yorgi tänavatel jalutavatest inimestest ning näitasid neid seejärel ühes suures USA idaranniku kinnipidamisasutuses 53 vägivaldsele kinnipeetavale, keda oli karistatud võõraste inimeste ründamise eest.

Katsealustelt, kelle süütegude raskus varieerus kallaletungidest mõrvadeni, küsiti, kui lihtne oleks üht või teist filmitud kodanikku rünnata.

Kinnipeetavad jagasid noile fiktiivsetele ohvritele väga erinevaid hinnanguid. Osa peeti läbivalt n-ö kergemaks saagiks. Mõned erinevused olid ootuspärased; näiteks peeti naisi ja eakamaid kodanikke keskeltläbi kergemini rünnatavateks kui mehi ja noori. Kuid isegi kõige vähem kergesti rünnatavate isikute, s.t noorte meeste allrühmas ilmnes neid, keda rohkem kui pooled vangid hindasid rünnaku hõlpsuse kümne-palli-astmikul kergeks saagiks (s.t hindega 1, 2 või 3).

Seejärel palusid uurijad filmilõike lahata professionaalsetel tantsijatel. Selleks kasutati nn Labani liigutuste analüüsi süsteemi, mida tantsijad, näitlejad jt kasutavad inimliigutuste üksikasjaliseks kirjeldamiseks ja jäädvustamiseks. Kurjategijate poolt ohvriteks lahterdatud isikute liigutusi hindasid tantsijad veidi vähem koordineerituks kui mitte-ohvrite liikumist.

Ehkki professorite Graysoni ja Steini uurimus tuvastas ohvri liigutuste tähtsuse kui kriminaalid ründamisotsust langetasid, oli sellel üks ilmne puudujääk: nende salvestatud filmid sisaldasid palju muid potentsiaalselt tähendusrikkaid seiku nagu see, millised rõivad inimestel seljas olid või milline oli nende peahoiak.

Kaks kümnendit hiljem viis Uus-Meremaa Canterbury ülikooli töörühm Lucy Johnstoni juhtimisel sama hüpoteesi kontrollimiseks läbi viimistletumad katsed.

Selleks kasutati spetsiaalset tehnikat ingliskeelse nimetusega PLW (point light walker; umbkaudses tõlkes „valguspunktidest koosnev jalamees“), mis kujutab ennast videoülesvõtet kogu keha katvat musta kombinesooni kandvast inimesest, kelle liigestele on kinnitatud valgustid või valgust peegeldavad helkurid. Ülesvõtte taasesitamisel on näha ainult esiletõstetud liigesekohtade puhas liikumine; muid väliseid tunnuseid ega isegi liigeseid ühendavaid jäsemeid näha ei ole.

PLW-ülesvõtete abil õnnestus uurijail näidata, et teatud isikuomadusi nagu sugu või meeleolu on võimalik välja lugeda ainuüksi liigeste liikumisest. See tundub loogiline — igaüks meist on tuttavaid ära tundnud kauge maa tagant, ammu enne näojoonte täpset vaatlemist.

Uurijad näitasid PLW-tehnika toel, et ka pärast kogu muu teabe kõrvaldamist osutusid mõned filmitud isikutest ikkagi teistest tõenäolisemateks kallaletungi-ohvriteks, mis tähendab, et vastavad hinnangud langetati ainuüksi nende liikumise põhjal.

Johnstoni uurimuse kõige muljetavaldavamaks osaks oli aga järgmine etapp, milles uurija otsis vastust küsimusele, kas oma kõnnakut muutes on võimalik jätta muljet väiksemast haavatavusest. Esmalt jäädvustati rühma vabatahtlikke katsealuseid kõndimas enne ja pärast põgusat enesekaitse-kursust. PLW-ülesvõtete alusel paluti kõndijate oletatavat haavatavust hinnata teistel vabatahtlikel katsealustel (mitte kinnipeetavatel). Võib-olla mõnevõrra üllatuslikult enesekaitsetreening kõndijatele antud hinnanguid ei mõjutanud.

Teise katse raames jagati katsealustele näpunäiteid selle kohta, kuidas kõndida, keskendudes eriti neile iseärasustele, mis uurijate teada tajutava haavatavuse määra mõjutasid, s.t tegureile, mis moduleerisid liigutuste sünkroonsust ja energilisust. Tulemuseks oli kõigi katsealuste kõndijate haavatavusmäärade oluline langus, mis jäi püsima ka kuu aega hiljem korratud katsetes.

Ühe teaduskoolkonna arvates on aju peamiseks ülesandeks keha liigutuste juhtimine. Võib-olla ei peaks meid üllatama, et see, kuidas me ennast liigutame, ütleb meie kohta väga palju. Samuti pole vast üllatav, et kaasinimesed meie liikumist tõlgendada oskavad, olgu nende eesmärgiks siis lavakonkursi võitja väljaselgitamine või pokkeripetturi paljastamine. Seda, kuidas keegi liigub, näeme reeglina enne, kui märkame tema näoilmet, kuuleme häält või haistame lõhna. Liigutused annavad esimesena märku kaasinimese mõttetegevusest, mistõttu on loogiline, et oleme evolutsiooni käigus arenenud neid hästi (ja kiiresti) analüüsima.

Allikas: Forte.ee, 11.juuni 2015