Olen neljakümnendates lahutatud naine. Mul on teismeline tütar. Aastaid on tema olnud mu elu kõige olulisem inimene, mis paraku tähendab, et muid lähedasi suhteid pole mu elus olnud ammu. Erialaselt olen keskmiselt edukas, töötan üsnagi meeldivas kollektiivis, mind saadetakse tihti välislähetustesse. Seekord pidin paari kolleegiga, kes on ühtlasi mu head sõbrannad, minema erialasele konverentsile Moskvasse.