Tuttava reaktsioon enne reisi: Leetu? Miks sa küll sinna lähed?


Tuttava reaktsioon enne reisi: Leetu? Miks sa küll sinna lähed?
Ärasõidueelne reis Kreetal, et külastada linnu, mis õpingute ajal külastamata jäid. Pildil hea sõbraga Agios Nikolaoses, mis on Signe üks lemmiklinn KreetalFoto: erakogu

Signe Tera õppis Tallinna Ülikoolis alushariduse pedagoogiks ning tänasel päeval tegutseb ka samal erialal. Õpingute ajal leidis ta tee ka Erasmusega välismaale. Nagu sageli juhtub, siis välissemester bakalaureuse ajal Kreekas oli nii positiivne, et ta otsus magistrantuuris minna ka välispraktikale. Küll aga põhjustas sihtriik Leedu väga palju küsimusi.

„Esimest korda kuulsin Erasmusest ilmselt sõbrannalt, kes oli vahetusüliõpilaseks minemas, aga kandideeris õppeaasta alguses kevadsemestriks, niisiis jäi tal aega ka mulle rääkida, kuhu minemas on,” kirjeldab Signe oma esimest võimalikku kokkupuudet Erasmusega ja lisab, „minu mõte kandideerida tuligi sealt, et ta poolnaljaga mindki kutsus, et ma ka läheks. Seepeale luiskasin ma reaktsiooni nägemiseks kellelegi, et lähen samuti Erasmusega välismaale õppima ning kuna sain vastu positiivse tagasiside, siis mõtlesingi, et äkki võiks seda päriselt teha.”

Alustuseks tuli siiski kandideerida ning Signele andis julgust teadmine, et ta võib igal etapil veel loobuda: „Hakkasin viimasel hetkel asju ajama ja kuigi nii avalduse esitamisel, kandideerimisvestlusel kui suhtlusel vastuvõtva ülikooliga esines erinevaid raskuseid, siis iga järgmise sammu läbimine julgustas ka edasi minema.”

Signe käis Erasmusega bakalaureuseõpingute ajal 2014. aastal Kreekas, kus õppis poolteist kuud Mandri-Kreekas Thessalonikis keelekursusel ja pärast seda tudeeris Kreetal, Kreeta Ülikoolis ühe semestri sealsete lasteaiaõpetajatega koos. „Õnneks riigi valiku üle ma eriti pead murdma ei pidanud — minu instituudi partnerülikoolide hulgas oligi vaid üks, kes otseselt minu eriala pakkus, nii et selle kohe ka valisin.”

Seotud lood:

Introverdina Erasmusega välismaal õppimas

Üks põhjus, miks Signe otsustas nõnda spontaanselt välisriiki õppima minna peitus selles, et ta polnud eriti välismaal käinud ja tundus, et see võiks olla oluline ja eksootiline vaheldus tavaelust. „Enda kohta õppisin selle kogemuse jooksul, et olen tegelikult väga iseseisev ja hakkaja, kuigi arvasin, et selline asi pole minu jaoks. Kui mina, kes ma olen introvertne, eemale hoidev, suhtlesin pigem üksikute inimestega kui erasmuslaste kambaga üldiselt, ei tegelenud märkimisväärselt pidutsemisega, sain väga laheda kogemuse, siis on see tõesti kõigi jaoks!”

Signe tõdeb, et tol ajal oli Eestis tema kursusel ja erialal väga palju aktiivseid ja julgeid inimesi, aga keegi isegi ei kaalunud, et võiks Erasmusega välismaale õppima minna: „Imestasin isegi, et peaksin olema see viimane, kes seda kaalub, aga samas oli ka lahe tunne, et teen midagi, mis minuga kokku ei käi ja mõni ehk isegi imetleb ja vaatab, et oh, lahe, julgeb. Kreekas elades õppisin elama rahulikult, mitte ette muretsema. Arvasin, et põdemine käib minuga paratamatult kaasas, aga tegelikult mõjub vabam kultuur ja keskkond lihtsalt nii tugevalt, et tõepoolest ei näegi põhjust muretseda!”

Hea näitena mittemuretsemisest toob ta elukoha otsingutest: „Ma ei kujuta ette, et Eestis koliksin kuskilt välja ilma, et uus koht oleks ees ootamas, aga Kreekas lendasin Thessalonikist Kreetale 100% julgusega, et sellest pole midagi kui elukoha variante ootamas pole — veedan öö noortehostelis ja küll siis otsima hakkan. Nii see ka läks ja leidsin viimaks elukoha. Kusjuures see rahu, inimestega suhtlemise mugavus ja vabadus kestis minus päris kaua ka pärast Eestisse tagasitulekut.”

Põneva seigana meenub Signel, kuidas üks tuttav, kes oli aastaid välismaal elanud, soovitas, et naine poolakatega ei suhtleks, sest nad on nii ebausaldusväärsed. „Minu Erasmuse õpingud kujusid selliseks, et nii keelekursuse kui ka hilisemate õpinguteaegsed sõbrad sattusid pea kõik olema just poolakad ja ma ei kujuta ette, kuidas saaks sõbrad veel usaldusväärsemad olla, kui nemad olid.”

Praegu Signe Erasmuse sõpradega enam igapäevaselt ei suhtle, sest päris palju aega on möödunud, aga sõprus oli sel lühikesel perioodil piisavalt lähedane, et kui nad vahel harva pikema vestluse ette võtavad on jätkuvalt lähedane suhtlus ja toredaid mälestusi, mida meenutada. „Kui keegi meist üksteise riiki reisimas oleks ja ühendust võtaks, siis muidugi oleks kohtudes ikka sama tore nagu tol ajal, olgugi, et palju aega möödas on. Tegudeni pole veel jõudnud, aga ega ma eriti kahtle, et mõnega neist veel kohtun.”

Magsitriõpingute ajal Leetu

Magistriõpingute ajal kandideeris Signe taas täiesti viimasel hetkel Erasmus+ programmi, kuid seekord praktikale. 2017. aasta esimesed kaks kuud praktiseeris ta ühes Leedus õuelasteaias: „Selline ajastus tähendas, et sain samal ajal ka oma Eesti õpingutega jätkata ja ei pidanud semestrit vahele jätma. Sättisin oma praktikapäevad nii, et sain vahel pikendatud nädalavahetuseks ka Eestisse tulla, st Lux Expressiga ikka päris palju kordi kooli pärast Eestis käia. Selle kahekuulise praktikaga sain ära tehtud kaks praktikaainet oma õppekavast, nii et edaspidine kooliskäimine oli isegi lihtsam.”

Kui Kreekasse minnes sai Signe kaasa õpetussõnad „ära suhtle poolakatega!”, siis niisamuti kohtas ta õpetussõnu ka enne Leetu praktikale minekut: „Vahetult enne seda sain trammipeatuses juhuslikult ühe tuttavaga kokku, kellele ütlesin, mis mul plaanis on. Tema reageeris umbes nii: „Leetu??? Miks sa sinna lähed??? Ma just käisin seal, see on nii rott ja õudne riik!! Ära sinna küll mine!! Miks sa seda üldse tahad?” Hakkasin korraks isegi kahtlema, et mida, äkki tõesti on siis nii. Kohale ma siiski läksin ja järjekordselt oli minu kogemus hoopis teine.”

Vilniuses asuva õuelasteaia juures asub kõrgustes matkarada vaatega jõele ja lasteaiale. Foto: erakogu

Uues riigis nii kaua olles, et ei õpi vaid oma elukoha ümber orienteeruma ega näe viit põhilist vaatamisväärsust, vaid tekib ka elu-olu, elutempo, kohalikega suhtlemise, kultuuri, keele osas tunnetus. „See on igal juhul väga väärtuslik kogemus ja ületab minu jaoks igasugused nädala-kahe pikkuste reiside kogemused just oma süvitsi minekuga. Jah, kaks kuud ei anna terve eemaloldud semestri kogemust, aga kui seda saab nii lihtsalt teha ülikooliõpingute kõrvalt, soovitan kõigile vähemalt niisugustki lühikest kogemust proovida! Mina ei ole kuulnud kellestki, kes Erasmusega ära käidud aega ja kogemusi kahetseks, küll aga paljudest neist, kes kiidavad, nagu minagi, oma elu üht põnevaimat perioodi.”

Küsimusele, kas ta soovitab teistelgi Erasmusega õpirändamas käia vastab Signe: „Minu esimene Erasmuse kogemus oli Kreekas, mis on võrreldes Eestiga ikka üsna erinev keskkond, kultuur jms. Muidugi oli see hirmutav ja tekitas stressi, aga suurem stress oligi enne minekut ära. Kohapealne elu oli ikka nii eriline ja teistmoodi. Kuigi ma keskmisest erasmuslasest suhtlesin, pidutsesin, reisisin oluliselt vähem, oli kogu kogemus ikkagi väga lahe ja üks kõige erilisem ja meeldejäävam periood minu elust.

Kõigepealt see kiire iseseisvumine — välismaal ülikooli minnes ei tehta eriti midagi su eest ära, vaid tuleb ise suhelda, uurida, kuhu ainesse on võimalik pääseda ja kui see on ainult nende enda keeles, siis uurida, kuidas see sinu jaoks toimuma hakkab. Leida endale elukoht, suhelda erinevatest kultuuridest inimestega. Paljud tunnevad end inglise keelt rääkides kohmetult, kuna on vähe praktikat saanud — selle vastu aitab Erasmus samuti — paari nädalaga räägid nagu vana kala ja kellegi keeletase ei ole enam oluline. Ehk kokkuvõtteks: jah, soovitan täiega!”

Tagurpidi maja on Tartus ka, aga Vilniuses on neid illusioonide keskuseid/muuseume mitu, tol hetkel ca kolm, igaüks väga huvitav. Seda võiks pidada üheks linna eripäraks. Foto: erakogu

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.archimedes.ee.