Tumeturism Eesti moodi: avasta Ida-Virumaa šokeerivaid külgi

 (67)
Vaata ka galeriid!
Helesinine laguun
Helesinine laguunFoto: Marko Kaldur

Ükskõik millises Eesti maakonnas reisid, võid saada väga erinevaid, lausa vastuolulisi kogemusi — olenevalt sellele, millele oma fookuse suunad. Kuid ilmselt pole üheski teises maakonnas kontrastid nii tuntavad kui Ida-Virumaal. Rännumees ja reisikirjanik Marko Kaldur ja avasta.EESTI.ee kutsuvad automatkale, kus saab kogeda Ida-Virumaa tumedamat poolt. Loe Marko Kalduri reisikirja šokeerivast Ida-Virumaast.

AUTOMATK ŠOKEERIVAL IDA-VIRUMAAL

Nägime ja kogesime, miks see maakond on endiselt venekeelne ja venemeelne, millist nõukanostalgiat seal säilitatakse ja kummardatakse, kuidas hävitab põlevkivi kaevandamine Kirde-Eesti loodust ning millised on tänapäeva Ida-Virumaa varjuküljed.

Tallinna poolt Ida-Virumaale sisenedes tungib Purtse lähistel autosalongi ja sõõrmeisse kirbe kärsahais. Pelglikumad juhid pargivad seepeale oma masinad tee äärde, et kapotialust kontrollida. Põlised idavirumaalased aga kruvivad autoakna alla, tõmbavad kopsud teravat vingulõhna täis ning imetledes silmapiiril suitsupilvedesse mattuvaid mäetippe mõmisevad rahulolevalt „Lõpuks ometi kodus!”.

Tuhamäed ongi Ida-Virumaa peamine sümbol. Aga tähelepanu! Nendesamade kõlehallide mägede jalamil teeb giid puust ja punaseks — või Ida-Viru versioonis põlevkivist ja tuhaseks — selgeks, mis vahe on tuhamägedel ning põlevkivimaakonna ülejäänud mägedel. Järgneva automatka jooksul käime muuhulgas läbi kõik sealsed erinevad mäeliigid ning tõuseme nii mõnegi tippu.

Seotud lood:

Maakonnapiiril hingamisteid „hellitanud” ebameeldiv odöör saadab šokeeriva Ida-Virumaa automatkal osalejaid suurema osa ajast. Selle lehaga seoses kuuleme giidilt koomilisi lugusid lumehelbekestest, kes põlevkivikeemia kopsekriipiva lõhna kartuses suisa hüsteeriasse sattunud.

Loomulikult pajatatakse neid lugusid paikades, kus ümbrus põlevkivitööstuse poolt lagastatud ja hävitatud ning ümbritsevad vaated mõnd apokalüptilist õudusfilmi meenutavad. Hallid elumärkideta fenoolisood, surnud metsad, kõigis vikerkaarevärvides reoveelombid, mäenõlvadest purskuvad neoonfontäänid — kuni Ida-Virumaale tulekuni nägi taolisi vaateid vaid Hollywoodi ulmefilmides.

Väiksematest maakohtadest pärit osalejatele mõjuvad õlivabrikute ja elektrijaamade kolossaalsed hooned aukartustäratavalt. Taolisi hiiglaslikke terasest ja torudest koosnevaid ehitisi naljalt mujalt Eestist ei leia. Tööstusrajatised, mille juurde õhtuhämaruses satume, tunduvad sadade tulede valguses Mordori õelate mäekollide pesa(de)na. Kaevandusmaakonna kontekstis see võrdlus võib-olla väga vale ei olegi…

Üleskutsed Ida-Virumaal tossavate elektrijaamade ja põlevkivikeemia vabrikute sulgemiseks kasvavad aasta-aastalt, samas kui needsamad aktivistid ei adu, et suurem osa elektrienergiast, mis vajalik maruroheliste veebikommentaaride postitamiseks, pärineb sealtsamast elektrijaamadest. Ning kui need kunagi ka suletakse, siis jäävad hüljatud tööstushooned roostes ja lagunevate irvhammastena ikkagi veel pikaks ajaks Ida-Virumaa looduskeskkonda mitmekesistama.

Omaette kõhedad paigad on kummituslinnad, kus ringi uitajaid saadab vaid tühjades trepikodades vihisev tuul ning rõhuv kopitusehais segatuna vaevu aimatava laibalehaga.

Või siiski — mitmeski aastakümneid hüljatud kortermajas märkame silmanurgast vargset liikumist ja märke elutegevusest. Need on mõned üksikud allesjäänud elanikud ja õnnetud eluheidikud, kes veel kummituslinnade elamispindasid okupeerivad.

Giidi pajatused õõvastavatest ning külmavärinaid tekitavatest kohtumistest neis tontlikes elamurajoonides ei tekita väga soovi varemete vahele turnima minna. Ent mingi masohhistlik iha sunnib ometigi tõusma lagunevaid treppe mööda hoonete kõrgematele korrustele, et purukspekstud akendest heita pilk Tšornobõli meenutavatele surnud linnavaadetele.

Vahelduseks ajahambast puretud ning inimkätest räsitud töölisasulatele saame korraks nautida maalilisi loodusvaateidki. Või noh — maalilisi neile, kelle eelistuste hulka kuuluvad sürreaalsed ning hallutsinatsioone meenutavad kunstiteosed.

Sest teisiti kui ebareaalseks ei saa nimetada pilti, kui Põhja-Euroopas satud ootamatult Vaikse ookeani valgele liivarannale, türkiissinise vee äärde. Ainsa erinevusega, et valge liiva asemel on tegelikult mingi ebamäärane lubjalöga ning helesinise laguuni kirkasse vette minek paljude keelumärkidega piiratud.

Ida-Virumaa pole siiski nii maha jäetud ning vaid tahmaste nägudega kaevurite poolt asustatud, nagu eelnevast mulje jääda võib.

Narva jõe äärsed datšarajoonid (datša ehk suvila) esindavad vene elu kõige ehedamal kujul. Potisiniseks võõbatud majakesed, valge-sini-punased lipud õuedel lehvimas, puidust tahutud karukujud hoovides, madrusesärkides veteranid külatanumal taarumas — kes Venemaa külakohtades seigelnud, tunneb end seal otsekui kodus.

Suuremad asulad — nagu Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe — peaksid geograafiliselt küll Eesti Vabariigi territooriumile jääma, ent tänavasiltide ning suhtluskeele põhjal paiknevad pigem Narva jõest ida pool.

Narva tänavail liikudes kripeldab hinges kahtlus, et ega me kogemata ilma viisata Venemaale sattunud pole — seosed Eestiga ja eesti keelega on Narvas üsna napid.

1944. aasta lahingute käigus hävis Narva täielikult — hooned purustati, elanikkond aeti minema. Kuigi linn ehitati sõjajärgselt taas üles — olgugi, et taastamisele läksid vaid üksikud hooned, siis elanikkond ei naasnud. Õigemini — neil ei lubatud koju tagasi tulla.

„Uue” Narva asustasid peamiselt ida poolt sisse toodud töölised, ametnikud ning kriminaalid. Koos nendega saabusid Narva (ja mujale Ida-Virumaale) ka uus riigikeel ja mentaliteet, mis tänapäevalgi domineerivad.

Narva Veneetsias jõllitatakse eesti keeles rääkijaid tõredalt kõõrdsilmsete pilkudega. Küllap on probleem selleski, et umbkeelsed turistid ei mõista kohalikus keeles ähvardavaid silte „Вход запрещен!”. Piilume Veneetsia kanalitel kihavat kohalikku subkultuurielu vaid põõsaste vahelt ja üle okastraataia.

Linnusehoovil juhatab Lenin ulja käeviipega narvalasi õigele teele. Kui neid linnusemüüre ees ei oleks, siis suunaks suur juht ja õpetaja meid täpselt piirisilla ja uhkelt lehviva Vene trikoloori poole. Seda, millisesse provotseerivasse kohta saadab mõni teine Narva monument omakorda Venemaa, näeme giidi juhatusel piirilinnas samuti.

Võimas Vene lipp lehvib Narva jõe ülemjooksul, Vasknarva linnuse vastaskaldal. Sinna on Vene riik lasknud püstitada lipumasti, mis kõrguselt Tallinna Vabadussõja võidusammastki ületab. Jõel kihavat paadiliiklust jälgides kuuleme vürtsikaid kogemusi ning lugusid riigipiiri valvamisest, kavalatest piiriületusmeetoditest ja salakaubaveost nii enne kui tänapäeval.

Pankrannikule jõudes turnivad julgemad köite ja küünte abil pea püstloodset kaljuseina mööda allapoole. Eesmärk on jõuda põhjaranniku smugeldajate ja piiritusevedajate poolt kiviseina uuristatud koopasse. Seal võib kujutleda end õhtuhämaruses ootamas merelt märgutulesid, et seejärel kontraband kaldajoonelt üles vinnata ning sellega enne seadusesilmade saabumist öhe haihtuda.

Toitlustuskohad Ida-Virumaa idaosas on elamuseks omaette. Huvilised saavad seal edukalt praktiseerida koolis tudeeritud vene keelt — või siis teha esimesi arglikke samme naaberrahva kultuurkeele omandamisel. Sest enamik teenindajaid vaatab su peale oluliselt parema pilguga kui üritad nende koduses keeles end väljendada. Kuitahes konarlikult see ka välja ei kukuks.

See, kui söögikohas serveeritakse tellimusest sootuks erinev eine, ei ole otseloomulikult teenindaja ega kokkade süü vaid põhjus peitub puhtalt kliendi kehvas vene keeles või austuse puudumises proletariaadi aadressil. Paljuräägitud integratsioon töötab Ida-Virumaal väga edukalt — mujalt tulnud muukeelsed eestlased assimileeritakse kiiresti kohalikku keele- ja kultuuriruumi.

Kultuuridevahelist sõda Ida-Virumaal väga algatada pole mõtet, kuna see kant on läbi aegade konfliktides niigi kannatada saanud.

Põhjaliku pildi ja ülevaate Teise maailmasõja halastamatutest lahingutest saame Sinimägedes. See on Eesti pinnal konkurentsitult enim verest läbi imbunud kant. Sajad tuhanded võitlejad on Sinimägedele jätnud oma elu või tervise, märke halastamatutest kokkupõrgetest täheldab veel tänapäevalgi kõikjal.

Purustatud kalmistu on samas seisukorras, nagu lahingute järel jäi — kõverdunud raudaiad, segipaisatud pinnas, kuuliaugud ristides. Kõhe on laskuda katakombidesse ning kujutada seal ette ümberringi keevat lahingumöllu. Langenute ühishaud, millest autod üle veerevad, peidab endas teadmata arvu surnukehasid. Mõnedel andmetel suisa kümneid tuhandeid punaväelasi, kelle põrmudel igapäevaselt tallatakse. Sõdades hukkunutele pühendatud memoriaali jalamil suudame vaid ähmaselt kujutleda selle kandi sünget ning verre uppunud minevikku.

Monumente, memoriaale ning mälestusmärke, mis meenutavad II maailmasõja jõhkraid lahinguid, näeme ringsõidul piisavalt. Enamik neist on kaunistatud musta-oranžikirjute Georgi lintidega, värskete lillede või närtsimakippuvate pärgadega. Ilmselgelt hoitakse omaaegsete vabastajate (ülejäänud Eesti jaoks okupeerijate) mälestust Ida-Virumaal igapäevaselt au sees.

Ent kuuleme ka nii mõnestki traagilisest või halenaljakast episoodist, mis lahingutes osalenud punastest „vabastajatest” sootuks teistsuguse pildi maalivad.

Korruptsiooni ning võimu ja kuritegevuse sümbioosi sümboliks kujunenud Kohtla-Järve linnavalitsuse hoone ees seisab kõrge sammas Ida-Virumaad enim mõjutanud tegelastele — kaevuritele.

Skulptuur Kaks Kaevurit olevat mõningate väidete kohaselt ühtlasi Eesti esimene homoseksualismi ja geikultuuri monument. Vikerkaarevärvides teeviidad samba ümber annavad mõista, et sel jutul võib teatav tõepõhigi all olla.

Värskelt abiellunutele on Narva tank-monument T-34 kujunenud kultusobjektiks ning laulatuse järel tanki otsa ronimine ja suurtükitorule lindikeste sõlmimine abieluõnne tugevdavaks traditsiooniks. Ilmselgelt on see intiimse eraelu ja sõjalise võimsuse ühte liitmine sügava patriotismi tunnus — ent millise riigikorra suhtes?

Giid juhib tähelepanu ka postamentidele upitatud lahingtehnika (tank, haubitsad jms) jätkuvale ähvardavale hoiakule Eesti riigi suunal. Neid vaadates tekib küsimus, et kas Ida-Virumaal on Teine maailmasõda ikka läbi saanud või kestab see kuskil allhoovustes edasi?

Sõdadest pole maakond puutumata jäänud hiljemgi. Läbi nõukogude aja ning taasiseseisvumise on Ida-Virumaa olnud Eesti kõige kuritegelikum piirkond, kus on vägivaldselt kulmineerunud ühiskondlikud pinged.

Üheksakümnendatel räsisid Kirde-Eestit halastamatud „maffiasõjad”, mille toimumiskohtadesse ning bandiitide hukkamis- ja matmispaikadesse samuti suundume. Hoolimata mitmest möödunud aastakümnest, põlevad nii mõrvatute kui mõrvarite viimsetel puhkepaikadel praegugi mälestusküünlad.

Kuuleme verdtarretavaid lugusid kuritegelike grupeeringute kokkupõrgetest, süüdi ja süütutest ohvritest, organiseeritud kuritegevuse ning tänapäevaelu kokkupuutepunktidest. Nii mõnegi ühiskondlikult tuntud inimese kohta seejärel arvamused muutuvad.

Moodsad keskkonnasõjad on samuti Ida-Virumaad räsimas. Vahetult enne Alutaguse rahvuspargi rajamist hoogustus tulevase kaitseala territooriumil röövellik metsaraie, mistõttu paljud ürgsed loodusvaated on asendunud ülesküntud ning segipaisatud raielankidega. Kes tahab teada, millised võisid välja näha Sinimäed pärast 1944. aasta veriseid lahinguid, saab seda visuaali „nautida” Kuremäe kandi kriivadel. Ainult sodiks tulistatud lahingtehnika ning tuhanded jõhkralt puruks rebitud inimkehad tuleb veel juurde kujutleda.

Märksa ohtlikum kui metsaraie on aga Sillamäe jäätmehoidla, mis on Põhja-Euroopa kõige ohtlikum „tiksuv keskkonnapomm”.

Teise maailmasõja järel kaevandati Sillamäe lähistel uraanimaaki, millest saadud ka Nõukogude Liidu esimese tuumapommi materjali. Sellele järgnevatel aastakümnetel töödeldi sealsamas ümber meeletu kogus erinevaid haruldasi muldmetalle.

Kui ümbertöötluse väärtuslikud produktid rändasid tagasi suure kodumaa avarustele relvade ning tehnika komponentideks, siis töötlemise käigus tekkinud radioaktiivne ja keskkonnaohtlik saast jäi kõik Sillamäele maha. Ning nõukogude riigikorra pohuistlikus vaimus kuhjati kogu see solk ühte suurde järve.

Nii tekkis otse Sillamäe külje alla, Soome lahe kaldale hiiglaslik jäätmehoidla, kus on ladestatud enam kui 12 miljonit tonni äärmiselt ohtlikke ning radioaktiivseid jäätmeid. Veel üheksakümnendate alguses võis distantsilt uudistada kirgastes neoonvärvides järvesilmasid — lähemalt vaatamine oleks lõppenud kiire ent piinarikka surmaga nagu see tabas varasemalt paljusid Sillamäe elanikke.

Riigikorra muutudes Sillamäe jäätmehoidlat küll kindlustati ja kaeti pinnasega, ent jätkuvalt on tegu nii Euroopa kui maailma mõistes ühe ohtlikuma keskkonnareostuse objektiga. Purunemise või lekkima hakkamise korral muudaks see elutuks surmajärveks kogu Soome lahe ning suurema osa Läänemerest. Sellisel juhul täituks ka sillamäelaste prohvetlik hüüdnimi jäätmehoidlale — kurgaan — ning kogu ümbruskond muutuks hiiglaslikuks kõledaks hauakünkaks.

Sillamäe ise on aga kõige ehedam stalinistliku arhitektuuriga vene linn, mille tänavatel uidates ei teki hetkekski tunnet, et kõrval ajapomm tiksub.

Lood ja linnalegendid Sillamäe ajaloost, keelutsoonist ning nõukaaja eripäradest vürtsitavad seda jalutuskäiku, vanemad inimesed saavad lisaks nostalgitseda „Odessa treppidel”, Stalini portreede all või ajastukohases töölissööklas.

Ainus energiaviis, mis põlevkivi- ning uraanimaakonnas kanda kinnitada ei suuda, on roheline energia. Selle tõestuseks kerkivad Aidu karjääri aladele hiiglaslikud killustikumäed, mille harjale tulevikus kümned elektrituulikud püstitatama peaks. Seniseid arenguid jälgides võiks aga arvata, et tuhandete aastate pärast mõtisklevad arheoloogid samade küngaste jalamil pingsalt, üritades nende otstarvet aimata.

Küll avanevad nn tuulikumägede tipult majesteetlikud vaated Aidu karjääri rohekassinistele veeteedele ehk rahvapäraselt fjordidele. Tõepoolest — veidi fantaasiat rakendades arvaks, et viibitakse Põhja-Norra mägistel maastikel.

Aidu karjääri loodust võiks suisa ilusakski nimetada — ent ei maksa unustada, et tegu on mastaapselt hävitatud looduskeskkonnaga, kus aastakümnete pikkuse kaevandamise käigus pöörati segi miljardeid tonne pinnast ning maapõuest rööviti ligi 100 miljonit tonni põlevkivi. Rääkimata praeguse karjääri aladel elanud inimestest, kelle talud ja külad hävitati, elanikud ise mujale küüditati. Ning Aidu karjäär on vaid üks paljudest omataolistest Ida-Virumaal, kus inimene kui looduse kroon on ümbritseva keskkonna maavarade nimel hävitanud.

Samasugune hoolimatus looduse suhtes kõrvetab tehismägede nõlvadel suisa taldasidki. Vulkaanideks kutsutavad mäed lõõmavad seest ja tossavad väljast, popsutades kirbeid suitsupahvakuid taeva poole otsekui saunakorstnast.

Julgemad turnivad neile vulkaanidele, et oma käega tajuda lõhedest õhkuvat kuumust ning haista looduslike utmisprotsesside käigus eralduvaid gaase. Pikalt seal viibida ei kannata, sest terav hais paneb pea valutama ning keegi ei oska prognoosida, mil mõni järjekordne põlengukamber sisse variseb, hulljulgeid ronijaid põletavasse põrgusse neelates.

Metsade rüpes või suisa kesk heinamaid pahisevad pilvede poole võimsad aurusambad. Need tungivad välja maapõuest ning kerkivad puulatvadestki kõrgemale.

Siiski pole tegu järjekordse näitega vulkaanilisest tegevusest Ida-Virumaal vaid hoopistükkis „nõiaahjudega”.

Ida-Viru maapõu on nii horisontaalselt kui vertikaalselt läbi uuristatud otsekui šveitsi juust — osade tunnelite kaudu pääsevadki maapinnale kaevandustes tekkivad mürgised gaasid ja läppunud õhk. Tugev õhusurve tekitab petliku tunde, et võiks isegi viskuda neisse voogudesse ja lasta kaevandustuulel end üle latvade kanda.

Maa seest pulbitsevad välja ka „nõiakaevud”, mis õhu asemel vett maapinnale pumpavad. Kaevanduste liigvesi pressib end jõuliselt läbi maakihtide, sulavete või vihmaperioodide aegu enam kui meetrisi fontääne tekitades. Erinevalt Eesti kuulsaimast nõiakaevust tegutsevad Ida-Virumaa nõiad peaaegu aastaringselt ning vaid väga kuivadel ja põuastel aegadel jäävad nende kaevud nukralt mullitama.

Seegi vesi koguneb metsade rüpes kärtssinistesse tehisjärvedesse, kuhu enda kastmine soovitatav ei ole.

Pärast kõiki neid šokeerivaid, ekstreemseid ja kõhedaid elamusi kontrollime „potentsimaanteel” üle Ida-Virumaal nähtu ja kogetu mõju füüsisele. Rõõmsad on need, kellele läbi elatu suuremat ei mõjunud, õnnetud aga nood, kel selleks hetkeks isegi surinad kehas lakanud.

Viimaste „rõõmuks” põikame läbi kõledale kõrvalisele heinamaale tekkinud ristidepõllult, kus kümned lähedaste poolt hüljatud vanurid on tühermaale kaevatud aukudes viimse puhkepaiga leidnud, unustatuna nii omaste kui ühiskonna poolt.

Sellist šokeerivat saatust ei soovi endale küll ükski Ida-Virumaal viibija, mispärast erisugustest elamustest tulvil suundutakse tagasi turvalise kodutanuma poole.

Automatk šokeerival Ida-Virumaal on nostalgiasugemetega, samas teravaid elamusi pakkuv ringreis mööda Eesti kõige omapärasemat ja grotesksemat maakonda.

Kellele kangastuvad sel reisil minevikupildid nõukogude riigikorrast, kellele pakub omamoodi vildakat naudingut kaose ning hävingu nägemine. Õõvastavate ja ekstreemsete vaadete poolest on põlevkivimaakond rikas, vaid ühest automatkast mööda šokeeriva Ida-Viru paikasid jääb ilmselgelt väheks.

Vaata ka galeriid:

Rohkem infot avastaEESTI.ee matkade kohta leiad SIIT!