Kui mitte arvestada Kairo Surnute Linna nime all tuntud hiiglaslikku kalmistut, kus inimesi vaeste, kodutute ja võibolla mitte just kõige lühema kuriteoregistriga tüüpide näol leiab peavarju sama palju kui surnuid, on kalmistute põhiliseks tõmbenumbriks siiski kadunukesed, kelle haudade nägemise eest ollakse valmis maksma nii pileti kui giidi eest.

Kuid ka kalmistud ise peavad rahale orienteeritud maailmas järjest enam mõtlema sellele, kuidas ots-otsaga kokku tulla. Riikides, kus on populaarne tuhastamine ja lähedase maiste jäänuste matmise asemel nende urniga kaminasimsile panek, on hauaplatside müük kukkunud.
Ka kalmistuomanik on inimene nagu teine ja unistanud oma kohviku avamisest – miks siis mitte oma unistus teaostada...kalmistul?
Teistele surnuaedadele toovad kuulsad maetud kohale busside kaupa küll turiste, ent piletirahast ei piisa selle korrashoidmiseks. Ja miks siis mitte pärast mõne oma iidoli või ka lähedase haual käimist süüa üks lohutav koogilõik?
Kalmistukohvikuid on hetkel maailmas vähe, kuid ka see on selgelt tõusev trend. Kõige modernsem neist on (loomulikult) Berliinis Kreutzbergi linnaosas väikesel kalmistul, kuid oma kohvikud on avanud Hamburgi surnuaed – sealses kohvikus Café Fritz toimuvad ka näitused ja kontserdid – ja Bristol.

Maailma populaarseimad surnuaiad
Oktoobri lõpus ja novembri alguses tähistab kogu maailm mingil moel hingedepäeva ning surnuaiad on elavamad paigad kui muul osal aastast. Kahtlemata on siis veel kiirem maailma kõige populaarsematel kalmistutel. Surnuaiakülastuste edetabelit juhib kahtlemata Pere-Lachaise kalmistu Pariisis (pildil), kuhu on maetud
näiteks Edith Piaf, Oscar Wilde ja Jim Morrison.
See on olnud kristliku maailma kalmitsute etalon, mille puude- ja marmoririkkusele siiski väärilist paarilist ei ole.
Osta saab kaarte ja võimalus on minna tuurile koos giidiga.
Teisel kohal külastajate arvult on La Recoleta Buenos Aireses kus kaunites mausoleumides puhkavad Argentiina ajaloo kõige olulisemad isikud.
Kolmandale kohale jääb Washingtonis asuv Arlington National Cemetery – 360 000 sõjaveterani puhkepaik.

Ent lisaks neile on surnuaiamaailm täis veidraid ja võrratuid paiku Rumeeniast Lõuna-Koreani, mida peaks külastama.

Näha Pariisi (ja selle kalmistuid) ja surra! Nii on õhanud paljud, kuid mõistan rohkem neid, kes Amsterdamis Zorgvliedi kalmistul (aadressil Amsteldijk 273) ära tahaks käia, elavana siis ikka.

Sellel kalmistul on omastele antud suhteliselt vabad käed, kuidas kadunukese haud kujundada. Ühel hauakivil istub näiteks ingel, kes mängib viiulit kalmul ringi siblivatele tibudele ja jänkudele, mitmel hauaplaadil lösutab peremehe rahu valvav skulptuur koerast, ühest hauast sirutub taeva poole aga kaame käsi, mis õhtuhämaruses ja tihedas hallis vihmasajus päris alfredhichkockilikult mõjub. Aga on ka värvilisi kaelkirjakuid ja elevante ning aiapäkapikke on sel kalmistul kindlasti rohkem kui ükskõik millises ontlikus Saksa väikelinnas.

Erinevalt Pariisi ja Moskva surnuaedadest, mille kassade taga lookleb ka piletijärjekord, ei ole Săpânța kalmistule maetud ühtegi kuulsust. Ent pileteid võib müüa ka külajoodiku, kurja ämma, koduperenaise, traktoristi või auto alla jäänud pisitüdruku hauale – kui nende ristid on teinud Stan Ioan Pătraş.

Alguses tundmatu külapuusepp, nüüd naivistliku kunsti üks tuntumaid skulptoreid Pătraş tundis end väga häirituna sellest, et niigi kurva sündmuse juures, nagu surm seda on, ei otsi keegi võimalust leinajate ellu natukenegi naeru tuua.

Kui muidu pole äsja meie hulgast lahkunute haudadele ristide tegemine ilmselt päevi optimismiga täitev töö, siis räägitakse, et Pătraş oli mures olnud ainult ühe asja pärast – ehkki Rumeenia kolkakülas on inimeste elud äravahetamiseni sarnased (et mitte öelda igavad) tahavad kõik erinevaid riste.

Ent ta sai hakkama. Kalmistul ringi jalutedes vaatab igalt ristilt vastu uus motiiv kellegi elust või surmast, kumbagi ilustamata. Külas on väga keeruline oma pahesid ja nõrkusi teiste eest varjata ja nii ei näinud Pătraş ka suuremat mõtet hakata asju pärast inimese surma ilustama. Kui keegi on ennast ikka surnuks joonud, siis hauakiri nii ka ütleb. Ja ehkki ristidelt võib leida üsna räpaseid detaile Săpânța elanike kohta, ei olnud Patras omalaadsel kättemaksumissioonil naabrite vastu.

Ent see surnuaed pole lihtsalt vaimukate salmide ja piltide rida. Pătraşe looming on läbi mõeldud tervik, mille sümbolid on väga selgelt välja töötatud. aga ka taevast.

Kui Pătraş suri, võttis tema abiline Dumitru Pop surnuaiale ristide tegemise üle. Pop tundub olevat õpetajalt pärinud õnneks nii stiilitaju kui süsimuste huumorimeele.

Need künkad fotol on sama otstarbega, mis Egiptuse püramiidid - muruga on maskeeritud Shilla dünastia kuningate ja nende õukonnaliikmete hauad (viimane neist suri 935).
Need hauad on vaid üheks märgiks Korea kujuteldamatult pikast ajaloost. Gyeongju, miljonilinna Busani külje all asuv rahulik väikelinn, oli tuhande aastase Shilla dünastia pealinn, kus igal sammul asub midagi, mis selle ajastu mõttesse toob. Tumuli pargis, ehk selles künklikus surnuaias, on säilinud esialgsest 150 valitseja hauakambrist küll ainult 23. See linn on ilmselt üks maailma parimaid vabaõhumuuseume, kus varemete ja haudade jalutamise vahele võib istuda mõnda suurepärasesse restorani, uurida kaupluste pakkumisi ja siis jälle jätkata. (Kuivõrd dünastia liikmetel teadaolevalt elavaid sugulasi pole, kes võiks käia nende hauaküngastelt muru niitmas, siis teeb seda surnuaiavaht, mistõttu tuleb sissepääsu eest ligi kaks eurot maksta.)