1. osa

Auto rapub julmalt, parkisin küll võimalikult hästi, arvestades tuule suunda, aga 30 m/s tuult teeb oma tööd… Korralik vihm ja tihedalt patrullivad korravalvurid panevad sind tundma justkui oleks sind kirjutatud mõnda maailmalõpufilmi stsenaariumi episoodilisse kõrvalrolli… Et kuidagi kõike seda mõista, peame minema mõned head päevad tagasi.

Mõned päevad tagasi: Portugal, Alvor

Päike paistab eredalt, hommikune pilguheit tuuleprognoosile ajab silma kenasti särama. Jaa, pärastlõuna tuleb meeldiv… seejärel igapäevane argiprogramm… lapsed toita, poes käia, pesu pesta ja niisama lihtsalt ongi käes pärastlõuna, mil on aeg asuda teele Alvori looduskaitsealaga ümbritsetud laguuni lohet lennutama… Nendel hetkedel ei ennustanud ma kuidagi, et varsti peaks hakkama koju sõitma, või veel vähem, et koju polegi võimalik sõita, sest piirid on kinni… Kõik ümbruses käitusid nagu igal eelnenud päikesepaistelisel päeval ikka.

Päev hiljem: Portugal, Lagos

Tuttavad kirjutavad, et piire hakatakse kinni panema, et nemad sõitsid Portugalist minema. Isekeskis arutasime, et ei näe nagu erilist põhjust, miks nüüd järsku peaks siit minema sättima, aga eks igaühel on eripikkune süütenöör… Väiksel jalutuskäigul sattus meie teele matkaauto, millel ilutsevat kirja “corona, stay away” ei pannud tähelegi ja ehmatasin hirmsasti kui autos järsku mees räuskama ja kummalise koreograafiaga jäsemeid vehkima kukkus… Siis mõtlesin esimest korda, et sellist batsilli küll enda vereringesse ei taha… Õhtune enesemürgitamine uudistega pani ka meile mõtted pähe, et midagi toimub. Aga, et kui tõesti isoleerima hakkavad, siis las isoleerivad meid hoopis Hispaanias, seal on vähemalt palju ruumi isoleeritud olla. Säilitades optimismi, mõtlesin, et sõidame tagasi Tarifasse, sest olgugi, et on oodata ulatuslikke piiranguid, siis nii brutaalset valitsejat, kes surfamise ära keelab, pole küll ükski kriis näinud…

Päev hiljem: Portugal, Lagos - Hispaania, Tarifa

Hispaania lubas kehtestada karmid meetmed alles järgmise päeva hommikul kella 8-st, seega oli parajasti aega, et jõuda 500 km eemal asuvasse väikelinna Tarifasse. Portugalist väljudes oli vastassuunas paarist sõjaväeautost lihtsamat sorti piiripunkt moodustatud, samuti sagis ümber nende uudistegrupp, kelle kaamerasse keegi tähtsam, sirgema seljaga mees, suud vahutas… jäi üle vaid gaasi vajutada ja Tarifa teele jäävat asfalti kulutada. Sevilla kaunist linnast taaskord möödudes mõtlesin, et kui tore, saab peale väikest kriisi jälle tulla ja mõnes tapasebaaris külma õlut nõuda… Jõudes õhtuhämaruses Tarifasse kohale, hiilisime vaikselt Punta Paloma randa, kus tavaliselt hulk surfareid matkaautodega peatub, seekord oli hulk juba pisut vähenenud, aga paarkümmend automaja oli platsis ikka, pilt oli üsna tavaline, mida nähes kiitsin endamisi tehtud otsust sinna tagasi sõita…

Järgmine päev: Hispaania,Tarifa

Traditsiooniline pilguheit tuuleprognoosile oli taaskord rõõmustav… kell oli juba 8 läbi ja erirežiim juba kehtis, vaatasin kähku merele, et kas keegi juba on purjed üles tõmmanud, aga ei… ju siis liiga vara, uskusin ma ja hakkasin tavaprogrammiga pihta: lapsed toita, prügi välja jne… Siis, aga hakkas justkui sügelema, et mis siis saab, keegi ju peab esimene olema, aga sedamoodi sättimist, mis vihjaks, et keegi merele läheb, ei toimunud, ehkki tuul juba puhus kenasti… ja siis saabus “haamer”. Saabus politsei, üsna jõuliselt, maasturiga murule, väljas olevate inimeste kõrvale ja eriliselt viljakat debatti seal minu hinnangul ei peetud, vaid käsutati viimne kui üks autodese, ning samamoodi vähemalt iga tunni tagant, kord jõulisemalt, kord vaikselt patrullides. Asi tundus kehv, leidsin, et peab ikka tiiru rannas ära käima — selgus, et rand on veesporti keelavaid silte täis pikitud ja toimunud on alatuim akt, mida üks kuningriigi valitseja teha saab — keelab veespordi. Seda oli minu jaoks selgelt natuke rohkem kui liiga palju…

Enda pettunud keha rannast tagasi lohistades mõtlesin, et, mis siis edasi saab. Matkaautosse — kutsume teda Peebuks — tagasi jõudnuna ja silmapaari peegli peale sundides sai selgeks, et nädalaga ma seda koroonavaktsiini naljalt välja ei nuputa… võib-olla aastaga, aga mitte nädalaga. See on kindel, seega tuleb kaaluda omi teisi võimalusi. Mõne kõne järel saatkonda ja Välisministeeriumisse oli õhus suur kahtlus, et kas Peebuga mööda maismaad üldse tagasi sõita saab… Tundus, et riigipiiride kiiruse peale sulgemine on uus atraktiivne poliitikute spordiala. Seejärel hakkasid hargnema teised potentsiaalsed stsenaariumid: kas minna mõneks ajaks koju, saata Peep treileriga või jätta Peep Hispaaniasse? Kõik eelnev oli võimalik, kohe pakuti Peebule hoovi, kus ta saaks Hispaanias pikutada, samuti treilerikohta, koguni tükki neli, mis ta oma parameetreid arvestades enda alla pidavat võtma… kuid otsustasime, et ei, Peepu me ei jäta, oleme juba 6 kuud kõik koos ringi sõitnud, ja vähim, mis me teha saame, on sõita nii kaugele, kuhu aeglaseimad riigipiiride sulgemise mängu mängijad lasevad. Sel hetkel tundus, et kodule lähim, kus veel piirid lahti, on Holland. Kaugekõne tuttavale Hollandis andis lootust, et kui sealt edasi ei saa, siis saame ilusti Peebu sinna jätta ja ka oma asjad kaubikuga Eestisse saata. See kõlas juba plaanina, mille võis ette võtta. Nagu lugeja juba teab, arenesid asjad samal ajal ebamääraselt ja kiirelt — piiri sulges ka Prantsusmaa ja Poola piiril toimuv väga optimismi ei sisendanud, küll aga ei uskunud ma algusest peale, et näiteks Merkel võiks kuidagi meid Peebuga läbi sõitmast takistada… või Makroon — kuidas saaks ta omi liitlasi koduteel piirata, rääkimata Skandinaavia kuningatest…

Samu kahtlusi eelnimetatud isikute kohta kinnitasid ka vastavad saatkonnad, seega jõuamegi lõpuks tagasi tänasesse päeva:

Auto rapub julmalt, parkisin küll võimalikult hästi tuule suunda arvestades, aga 30 m/s tuult teeb oma tööd… Korralik vihm ja tihedalt patrullivad korravalvurid panevad sind tundma justkui oleks sind kirjutatud mõne maailmalõpufilmi stsenaariumi episoodilisse kõrvalrolli… No pole midagi, mõtlen ma ja toksin mobiiltelefoni navigatsioonirakendusse ülemerenaabri pealinna nime “Stockholm”, misjärel arvutatakse mulle läbimist vajavaks teekonnaks 3800 km eri riikide maanteid… Rannas ja Tarifa linnas patrullimistihedust hinnates märkisin kohe ära, et ju meil see sõit kaunis keeruline olema saab, mille üheks kergendavaks asjaoluks on selja tagant iiliti 30 m/s puhuv tuul. Hakkasime liikuma. Suurematel teedel ei olnud, vastavalt ennustusele, maanteedel ainsamatki patrulli, teeblokki ega muud eriskummalist, peale selle, et autosid liikleb tõeliselt vähe. Küll aga oli tuul ilusti kohal autot edasi lükkamas… Poe ja söögipeatus Sevillas möödub samuti valutult, küll aga on poeskäik kaunis veider, rahvast on suures keskuses väga vähe. Kaupa on nagu ikka, kui mõned hõredamad riiulid välja arvata. Põnevam osa on aga riiulite vahel liiklemine — kui mõni maskiga kaasostleja sinuga samasse vahesse keerab, siis püüab ta kohmetult ringi pöörata ja kiirustab eemale, püüan siis ise ka liigset kahtlust mitte äratada ja hakkan samuti teiste eeskujul käituma… nagu öeldud, kaunis veider. Poes käidud, kõhud täis, Peebule ka bensiinijaamas punnsuutäis head diislit ja jätkame teed. Kahjuks kannutäit õlut ei olnud enam kelleltki nõuda, kogu eluks „ebavajalik” kaubandus on oma uksed sulgenud… Jätkuvalt ei ole teel miskit eriskummalist, kui välja jätta ühe teeäärse suurema tehase puistamist sõjaväe ja politsei poolt, mille nähtavasti oli põhjustanud müügiosakonna lubamatult lähedal asetsevad töölauad, mida nüüd korrakaitsjad lahutama olid sõitnud…

Saabus ka häid uudiseid, misjärel oli põhjust võtta ühendust tuttavaga Tallinki broneerimiskeskusest, uurisin uuema teabe vettpidavust, et kas tõesti sõidab Saksamaalt laev… Vastus jaatav, misjärel sain broneerimislingi, kust loen välja Sassnitz-Riga… Uurisin uuesti, et pidavat olema veel ka “stiilselt hilinejate” šarmantsem pakett, et seda “paanikapaketti” ei hakkaks torkima enam… ja tulebki välja, et on — Sassnitz-Paldiski ja võimalik, et terve kuu jagu aegu, mis sobiks täpselt meie suhteliselt plaanivabasse batsillithrillerisse…

Selle meeldiva noodiga ongi hea päev lõpetada. Tänase päeva saldo jäi Peebul 516 km, homme õhtuks jõuame ehk Hispaania-Prantsusmaa piirile, kus veendume Makrooni südametunnistuse olemasolus… Olge terved, head ööd!

JÄTKUB…

Jaga
Kommentaarid