2/2

2. Kuidas liikuda nii, et end salaküttidele ei näita?

Beebikilpkonn

Pimedas tundub kõik nii müstiline, eriti arvestades meie poolsalaja liikumist, et end salaküttidele mitte näidata. Oleme just autost maha astunud, kui Carlos jääb äkitselt seisma: „Vaadake sinna“, osutab ta käega väikese siseveekogu poole.
Pimedas on näha väike tiigi moodi laguun, millest helgivad vastu väikesed tulukesed.
„Need on kaimanid. Siin on neid päris palju. Jõgedes ei tohi mingi hinna eest ujuma minna, see on liiga ohtlik.“
Korraks tekib kerge hirm. Bettina on eriti ärevil.
„Ei-ei, ärge muretsege, nad on nii kaugel, meiega ei juhtu midagi.“
Jõuame randa ning hakkame mööda rannaserva jalutama. Oleme jupikese maad juba jalutanud, kui Carlos näitab meile eemal jälgi liival: „Seal on nahkkilpkonn käinud. Vaadake neid rööpaid, mida ta teinud on. Seal taga on olnud pesa munade jaoks. Selle pesakonna on meie vahid päästnud ja munad on turvalisse kohta toimetatud.“
Kuu paistab, lained möllavad kui hullud ja silmapiiril paistab vaid ühtlane rannariba.
„Täitsa mõnus, rahustav töö on see rannavahi töö,“ mõtlen endamisi. Rand on nii ilus ja rahulik, kuigi samas olen väga põnevil, kas me näeme mõnda kilpkonna või mitte.
Jalutame mööda pimedust edasi, kuid ei midagi. Peale ühtede rööbaste ei näe me sel ööl miskit. Peagi on kesköö ning pöördume tagasi vahimajja. Nüüd algab uus vahetus. Järgmisel ööl algab meie vahetus südaööl. Läheme Bettinaga magama ja kui kell heliseb, oleme mõlemad parajad torisejad ja peame tõsiselt endaga võitlema, et mitte alla anda, sest nii tohutu uni on. Millegipärast oleme siin pidevalt väsinud, ilmselt kuumuse, vihmase ilma ja niiske troopilise õhu tõttu. Lohistame end siiski kohale. Oleme vaid natukene jõudnud rannal jalutada, kui näeme esimest korda, kuidas suur ja tume vari vaikselt rannale loivab. Tasakesi hiilime tema poole. See kilpkonn on aukartustäratavalt suur. Mõõdame ta pikkuseks 1,97 meetrit. Seejärel liigub ta aeglaselt loibadega tõmmates vee poole ning kaob vaikselt lainetesse. Proovime leida pesakonda, mille ta tõenäoliselt rannale on jätnud. Meie tänane giid Alvin käib kepiga õrnalt katsudes kogu piirkonna läbi, kuid munad jäävad leidmata. Jääb üle vaid loota, et ka keegi teine neid ei leia ning septembris vudivad pisikesed kilpkonnad siit ookeanisse.
Kilpkonna nägemisest elevil ning uute kohtumiste ootusärevuses kõnnime edasi. Peagi näeme uut muhku rannale lähenemas. Laseme tal vaikselt maabuda ning jälgime, kuidas ta tagumised loivad kokku paneb ning neid keerutades augu teeb. See käib tal üllatavalt kiiresti. Seejärel näitab Alvin mulle, kuidas munad tasakesi kinni püüda. Need on limased, umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga pallikesed, mis me enne auku kukkumist kinni püüame ning kokku kogume. Ometigi on selline tunne, nagu võtaks sünnitust vastu. Sa hoiad seda limast eset käes ja tead, et selle sees on elu. Hämmastav. Olen kõhuli liivas ning püüan loivaga mitte vastu nägu saada. Kõik sujub nagu valatult. Korjame munad kokku ning kaugemale jõudes kaevame augu, kuhu munad ümber matame. Rannavahi juures on pesakondade kontsentratsioon juba liiga suur, mistõttu peidame munad lihtsalt teise kohta: sinna, kust salakütid neid otsida ei oska.
Kõnnime edasi. Rahul, et oleme vähemalt kordki läbi elanud seda, mille pärast me siia tulnud oleme. Olen kuulnud, et mõned vabatahtlikud on siin veetnud nädalaid ilma kilpkonna nägemata. Äkitselt näen põõsaste vahelt mingit tulukest, mis aeg-ajalt ilmub, siis jälle kaob. See tuluke liigub meiega kaasa. „Alvin, mis see on?“ Ka Alvin jääb võsast paistvat tulukest silmitsema. „See on inimene. Loota võib, et see on mõni metsas liikuv külaelanik.“
Minus tekib hirm ja õudus nende pisikeste kilpkonnamutukate pärast. Kujutan oma peas ette, kuidas paar-kolm kuud hiljem meie kaevatud aukudest pisikesed pojakesed vette jooksevad. Aga võib-olla jõuavad nad hoopis mõne inimese toidulauale...
Kaevame lähipiirkonda mõned kamuflaažaugud ja loodame, et meie pesakonnad jäävad siiski alles.Selle öö jooksul võtame veel kaks korda mune vastu. Koju tagasi jõudes ei ole meil enam üldse und. Siiski uinume mingil hetkel keset oma emotsioonide laviini.

2/2