Tortuguero - turistidele midagi erilist, kohalikele salaküttidele pingeline töö


Tortuguero - turistidele midagi erilist, kohalikele salaküttidele pingeline töö
Petrone Prindi raamatu "Minu Costa Rica" kaas.Petrone Print

Tortuguero tähendab tõlkes kilpkonnade maad. See on põhiline koht Costa Ricas, kuhu merikilpkonnad munema tulevad. Turistidele midagi erilist ja ilusat, kohalikele salaküttidele aga töö. Nimelt on paljud merikilpkonnade liigid väljasuremisohus, kuna kilpkonnamunad on kulinaarne delikatess.

Olen Tortuguerosse mineku juba oma nimekirjast maha tõmmanud. Peaaegu kuu aja pärast lähen tagasi Eestisse ning Tortuguerosse minna on keeruline. Autoga sinna ei saa, tuleb sõita paadi või lennukiga. Selleks, et rannavahi abil kilpkonni näha, tuleb aga maksta päris kopsakas summa. See kõik käib minusugusele vabatahtlikule enam kui üle jõu. Olen praeguseks kõik oma säästud ära kulutanud ning venna ja sõprade käest juurdegi laenanud. Pean oma unistusel minna laskma.
Ühel ilusal aprillikuu õhtul leian aga postkastist e-kirja šveitslannalt Bettinalt, kes kutsub mind Parisminasse kaasa. Tema unistus on samuti kilpkonni näha. Bettina on ACI projektist lahkunud ning töötab nüüd teises kohas, samuti vaba- tahtlikuna. Selle uue koha kaudu pakutakse talle võimalus sõita Parisminasse kilpkonna-päästeretkele. Töökoht maksab majutuse ja programmist osavõtutasu. Ta saab võimaluse mõni sõbranna kaasa võtta ning kutsub mind endaga. Hüppan rõõmust paar korda lakke ja kontrollin, kas ma ikka näen õigesti, sest ma ei suuda oma silmi uskuda.
Hommikul vara, päikesetõusu ajal saabun oma seljakotiga Bettina juurde Escazússe, kust väike mikrobuss meid kaht Kariibi mere äärde viib. Sealt istume ümber mootorpaati, mis meid läbi džungli ja banaaniistanduste kulgevate kanalite Parisminasse toimetab. Parismina ei ole just päris Tortuguero, kuid vähemalt on see poolel teel. Peaaegu nagu Tortuguero.
Väga kaua meile seda lõbusõitu ei tehtagi. Juba varsti oleme Parismina sadamas, või õigemini paadisillal kohal.
See on väike küla, mille põhifunktsioon on looduskaitse. Asfaltteed on siin haruldane nähtus, enamasti kulgevad siin kruusa- ja mudateed. Pangaautomaate ei eksisteeri, kõik tehingud käivad sularahas. Siin on mõned poed ja restoranid. Ei midagi erilist, kuid samas väga kodune ning inimesed on sõbralikumad, kui kuskil mujal olen näinud.
Meiega samal ajal on siia tulnud veel mõned turistid USAst. Meid kogutakse kokku kohalikus vallamajas ning viiakse kurssi kilpkonnade hingeeluga. Parisminas võib näha nelja liiki kilpkonni. Põhilised tegijad on hiiglaslik nahkkilpkonn ja rohekilpkonn, kuid vahel võib siin kohata ka haruldast hawksbilli kilpkonna või eba-karettkilpkonna. Nahkkilpkonn on tänapäeval ainus ilma kilbita kilpkonn. Suurim, mida Parisminas nähtud, on 2,5 meetrit pikk ning kaalub umbes 700 kilo. Hirmuäratavalt suur!
Meid pakitakse Bettinaga ATV taha ning sõidutatakse pere juurde, kus me elama hakkame. See on väga tagasihoidlik kodu, kus üks tuba on tehtud külalistetoaks, mida me Bettinaga jagame. Pärast väikest einet riisist ja ubadest, loo- mulikult, läheme randa, kus saame praktiliste oskuste kooli. Kui me kohale jõuame, on teised juba alustanud. Kõik on käpuli maas ja kaevavad midagi.

„Ülesandeks on kaevata samasugune auk, mida kilpkonn oma munade jaoks teeb. Auk on ülevalt 15–20 sentimeetrit, kuid sügavamal umbes pool meetrit lai. Sügavus üks kuni kaks meetrit. Jõudu tööle!“
Asume kaevama. See on päris tore töö, kui välja arvata see, kuidas tume jämedateraline liiv küünte alla koguneb. Varsti oleme kõik nägupidi liivas, käsivars täies ulatuses auku kaevamas.
„Okei, olete valmis? Selliseid auke teebki kilpkonn oma munade jaoks. Aeg-ajalt kaevame ka meie rannale võltsauke. Ajame need seejärel kinni, kuid liiv jääb pehmem. Kui salakütid oma toigastega otsimas käivad, siis arvavad nad, et sealt võib mune leida.“
Meile näidatakse kohti, kuhu kilpkonnamunad ümber on maetud, ehk siis pesasid, mida kohalikud valvavad. Septembrikuus võib näha, kuidas pisikesed kilpkonnapojad end nendest välja kaevavad ning ookeani poole siblivad. Sellest vaatepildist jääme meie kahjuks ilma.
Kell kaheksa õhtul algab meie vahetus. Koguneme selleks ajaks vahimajja, kus meile räägitakse veel üle reeglid: tuleb olla vaikne, kilpkonnadest pilti teha ei tohi, parfüümi kanda ei tohi. Meid ootab väike kastiga auto. Ronime kõik kasti ning meid jäetakse ükshaaval erinevatesse punktidesse maha. Meie Bettinaga läheme koos Carlosega, kes on meie tänane giid.