Lumeinimene

Legend lumeinimesest sai alguse 1958. aastal kui ajakirjanik Andrew Genzoli avaldas lugejakirja lehes, kus töötas. Seal oli kirjeldatud salapäraseid suuri jalajälgi, mille parvetajad Põhja-Californiast olid leidnud.

Peale seda on üritanud paljud leida seda hiiglasliku elukat. Temast on tehtud erinevaid filme, raamatuid, taskuhäälinguid ja artikleid. Lumeinimest kirjeldatakse enamasti kas elukana, kes ründab matkaselle või hoopis hella hingega hiiglasega, kes tahab üksi olla.

Küla, mis jäi üleöö enda elanikest ilma

Kuldhara külast Indias leiab varemeid hoonetest, mis on ehitatud umbes 13. sajandil. Keegi pole seal elanud aga peale 1825. aastat, kui kõik külaelanikud justkui õhku haihtusid. Kohaliku legendi kohaselt jätsid umbes 1000 inimest enda kodud. Keegi ei tea, miks nad lahkusid või kuhu nad läksid. Lisaks ei näinud keegi neid lahkumas.

Võibolla tekib mõte, et miks keegi seal praegu ei ela. Siin aga tuleb uuesti mängu legend. Nimelt räägitakse, et külavanem needis selle maa ära — kõik, kes sinna elama asuvad, surevad.

India paranormaalsuse seltsi liikmed veetsid seal öö. Nad väitsid, et kuulsid terve öö vältel sosinaid, karjeid ja muid hääli.

Sydney sadamasild on hauaks kolmele töölisele

On teada, et sadamasilla ehitusel said surma 16 inimest. Legendi kohaselt tuleks sellele arvule lisada juurde aga veel kolm. Juttude järgi surid kolm meest ehituse ajal, kuna kukkusid tellistest püloonidesse. Kuna tegu oli pagulastega ja tööseadused polnud sellel ajal eriti karmid, ei pannud keegi nende kadumist tähele.

Pekingi kummitusbuss

Nagu paljud teisedki linnalegendid, algab seegi lugu pimedal ja tormisel ööl. Kuigi loost on mitmeid versioone, jääb mõte alati samaks. Päeva viimane buss sõidab hilisel õhtutunnil, kaks meest peatavad bussi. Bussijuht ei taha neid aga pardale võtta, kuna nad pole bussipeatuses. Siiski annab ta lõpuks alla ja lubab mehed bussi. Siis tuleb aga välja, et mehi on hoopiski kolm. Kaks meest hoiavad kehvas seisus kaaslast püsti. Valguses on näha, et kõik mehed on näost lumivalged ja kannavad sarnast, Qingi dünastia, riietust. Bussijuht mõtleb, et tegu on näitlejatega, kes peale tööpäeva riided ei jõudnud vahetada.

Buss jääb järjest tühjemaks. Kolmele mehele lisaks on bussis vaid veel kaks reisijat. Ühtäkki hakkab üks vanem reisija ühe noormehega tüli norima, väites, et viimane varastas ta rahakoti. Ta nõudis, et noormees koos temaga järgmises peatuses väljuks, et koos politseisse minna.

Bussist välja jõudes räägib vanem reisija noormehele aga tõelise põhjuse, miks ta tahtis bussist välja saada. Nimelt polnud kolm meest, kes varasemalt bussi sisenesid, maad puudutanud. Mõnes legendi verisoonis öeldakse, et neil polnud isegi jalgu.

Järgmisel hommikul saavad nad teada, et buss ei sõitnud enda teekonda lõpuni. Mõnes verisoonis öeldakse, et bussi ei leitud kunagi. Teistes väidetakse jälle, et buss koos kolme laibaga, leiti mõned päevad hiljem.

Loch Nessi koletis

Armsa hüüdnimega koletis ujub väidetavalt Loch Ness´i järve sügavustes. On leitud Piktide poolt kivisse lõigatud koletise kujutised. Siiski sai legend suurema tähelepanu osaliseks 1933. aastal kui inimesed pääsesid järvele lähemale. Üks paarike väitis, et nägid üht suur vee-elukat. Peale seda on mitmed koletistekütid sõitnud Šotimaale, et kuulsat koletist oma silmaga näha.

Jõuluvana kuri teisik — Krampus

Võibolla oled juhtunud nägema 2015. aasta komöödia-/õudusfilmi, kuid päris legend Krampusest on jubedam, kui arvata võiks.

Tegu on Jõuluvana kurja teisikuga. Kui sõbralik valge habemega meesterahvas jagab headele lastele kinke, siis Krampus hirmutab halbu lapsi. Selleks, et halvad lapsed heaks muutuks, kasutab Krampus kaseoksi, millega ta lastele vitsa annab, või veab neid kottides põrgusse.

Legend Krampusest on populaarne eelkõige Saksamaal ja Austrias. Traditsiooniliselt ilmub ta viienda detsembri õhtul, mida kutsutakse kui “Krampusnacht” (Krampuse öö).

Keegi ei tea täpselt, kuidas ja kus legend alguse sai. Usutakse, et see sai alguse siis, kui paganausulised Euroopa linnadest kohalike röövisid ja neid orjadeks müüsid.

Allikas: insider.com