Toidublogija Silja Luide soovitab suurepäraseid söögikohti, mida Võrumaale sattudes kindlasti külastama peaks

Avastame Eestimaad!
Toidublogija Silja Luide soovitab suurepäraseid söögikohti, mida Võrumaale sattudes kindlasti külastama peaks
Foto: Pille Petersoo

Mul oli suur rõõm viibida augusti alguses kaks päeva Võrumaal ja annan mõnest sealsest eriti toredast kohast ka väikese ülevaate. Loomulikult vääriksid kõik need südame ja hingega oma tööd tegevad tootjad, kasvatajad, talunikud jne igaüks eraldi postitust, aga siis võtaks see nädalaid aega. Niigi on juba reisist nädalaid mööda läinud... Kuid proovin neid edaspidi võimaluste piires ka ükshaaval lähemalt tutvustada kas blogis või leheveergudel.

Igal juhul käimas on Võrumaa maitsete aasta ja näiteks 16. augustil sai Võru linna keskväljakul mekkida Eesti pikimat (4x1,5 m) ja 106 kg kaaluvat sõira. Selle juustu valmistas Võrumaa Talupidajate Liit (kaubamärgi Uma Mekk eestvedamisel) Võru linna 235. sünnipäeva kingitusena.

Uma Mekk, kes meid kõigisse neisse imeilusatesse ja maitsvatesse kohtadesse viis, on Võrumaa toiduvõrgustiku koordinaator ja kaubamärk, mida saavad taotleda sealse piirkonna toidutootjad. Eesmärk on tunnustada Võrumaa talunikke jt toidutootjaid. Märki annab välja MTÜ Võrumaa Talupidajate Liit ning selle saanutel on õigus see oma toodetele peale kleepida, niiet jälgige pakendeid.

Valgjärvel asuv Siidrikoda on edukas perefirma, kes teeb nn inglise stiilis siidreid igale maitsele. On nii kuiva kui ka (pool)magusat, vürtsikat jõulusiidrit ja aromaatset madala alkosisaldusega jooki, samuti alkovabasid karboniseeritud õunamahlasid nagu nt Äpu. Suhkrut ei lisata, sest õunad on ju niigi magusad ja neis olev looduslik suhkur tagab käärimise.

Seotud lood:

Nn Inglise tüüpi siidri valmistamine tähendab, et nn šampanja meetodi olulisemat osa — teist kääritamist pudelis — ei ole. Selle asemel saab siider mulli (ehk süsinikdioksiid lisatakse) roostevabast terasest mahutis. Klassikalistel (nt Normandia) siidritel aga toimub teine kääritamine pudelis, mille tulemusel tekib süsihappegaas, mis kinnisest pudelist välja ei pääse ja seega tekib joogi sisse mull.

Minu teada on nad ainus väike siidritootja, kellel on olemas ka ISO sertifikaat. Igal juhul Siidrikoja siidreid, sh neid, mis on ka auhindu saanud, müüakse õnneks päris paljudes poodides ja kindlasti on need pudelid paljudele tuttavad.

Kui kõht seal kandis tühjaks läheb, siis üks võimalik toidukoht Hämsa kõrts, mille soe ja särav perenaine Ulvi paneb kõik külalised end oodatuna tundma. Lisaks on ta ka suurepärane kokk. Peamiselt kohalikust toorainest koosnev menüü ajab isegi täis kõhuga vaadates isu peale ja kõik proovitud toidud maitsesid imeliselt. Eriti soovitan nende imemaitsvat jänest, mille liha tuleb kontidelt lahti kahvliga tõmmates, aga ka pildil koos jänesega olev ribi on igati maitsev ja mahlane.

Samuti tasub Hämsa kõrtsis nautida kohalike juustumeistrite valikut murakamoosiga. Kohapeal valmistatakse kaasavõtmiseks karaskit ja suitsuliha. Maitsva toidu saab alla loputada ümberkaudsete meistrite poolt valmistatud käsitööõlle, -siidri või -veiniga, mis nagu toidudki, on väga taskukohase hinnaga, eriti kui Tallinnast kohale sõita.

Kolotsi kitsetalu on erakordne, sest tegelikult nad reklaami ei vaja. Nimelt on nende 40-pealise kitsekarja piimast valminud juust nii populaarne, et nõudlus ületab pakkumist. Kusjuures klientideks on sealjuures Eesti (parimad) restoranid. Niiet kui ise sinnakanti satute, siis tasub talust läbi põigata ja uurida, kas õnnestub endale tükike mõnda suurepärast juustu nende sorimendist soetada, kui ei, siis ainus võimalus on mõne söögikoha menüüs seda nautida.

Talu peremees Mart (endine kirurg) töötab välja juusturetseptid ja perenaine Merle (endine velsker) toimetab kitsedega hellitades neid igapäevaselt. Kitsed elavad lõbusat elu veetes päevad metsas ja heinamaal maiustades nii puude lehtede, võrsete ja koorega kui ka rohuga — sõltuvalt päevast ja isudest. Lüpsile tulevad nad vabatahtlikult, kuid kindla sisemise hierarhia alusel. Eesõigus on ikkagi karja juhil ehk kõige targemal, vanemal ja kogenenumal kitsel. Kitsed muideks on väga intelligentsed loomad — näiteks igal ühel on oma nimi, millele ta reageerib. Kitsetalu kodulehel on tsiteeritud Saksa kitsekasvataja Carl Roesche’t: “Kitsed on nagu naised — elegantsed, armastusväärsed ja uudishimuliku ning kalduvad torisema.”

Siidrimõisa pop-up kohvik ja suitsusingivabrik Loosi külas jäi meelde imehea värske suitsuliha poolest. Esimene asjana ütles Siidrimõisa peremees, et hoolimata nimest ei ole neil ei siidrit ega mõisa. Tegelikult muidugi on maalilised mõisaköögi varemed, mis ootavad korda tegemist, ning siidritootmiseks valmis koht ja sedamed. Ja roosa grill.

Seni aga saab otse suitsuahjust imelist värsket liha, kohvikust käsitööjäätist ja küpsetisi ning osaleda perenaise keraamikakursustel. Otse ahjust tulnud värskelt lahti lõigatud erinevad lihatükid sulasid suus ja ka aroom oli imeline.

Piusa Ürgoru puhkeküla on maaliline puhtas looduses suurte metsade keskel asuv puhkekompleks, kus kuumast saunast saab otse liivase põhjaga jõkke. Süüa antakse nii hästi, et ka täis kõhuga on raske millestki keelduda. Hommikukohvi saab seal näiteks nautida söögimaja äärsel terrassil jõe kaldal.

Külaoru permaaed, mida peab Triinu Guerrin, on Eesti üks suurimaid permakultuurist inspireeritud taluaedu. Olin esmakordselt ühes permakultuuri viljelevas aias ja see oli hästi põnev. Ja väga armas — selline heas mõttes segasumma suvila, kus ohtralt õisi ja isuäratavat värsket kraami (näiteks tomatid lihtsalt panid suu vett jooksma). Ja igati hariv oli ka, niiet soovitan külastust, mida saab ilusti ette bronnida.

Koos kasvavad lilled, aedviljad ja üridid. Permakultuuri puhul ei kaevata maad ega ole vaja rohida, sest peenrakoht on kaetud põhukihi, hakkpuidu, komposti ja kõige kõdunevaga kuni poole meetri paksuselt. Kõdumaterjaliga kaetud peenarde mullas säilib niiskus ja see on soodne pinnas taimedele kasvamiseks. Seetõttu mulda mitte ei kurnata selle viljelemisega, vaid hoopis rikastatakse. Ideaalis on kõigi taimede seemned oma aiast pärinevad. Triinu rääkis, et ta võtab seemned alati just kõige tugevamalt ja elujõulisemalt taimelt, mitte kiduratelt. Aed asus mitmel tasapinnal, lisaks olid ka kasvuhooned.

Vastseliina linnus on päris suures osas renoveeritud ja külaskäigu soovitan ette võtta koos kohaliku giidiga, kes värvikast ajaloost aitab paremini aimu saada. Väga armas ja hea auraga (ehk suurepäraste inimestega) koht, kuhu plaanin ise kindlasti tagasi minna. Lisaks saab veel sealses kohvikus ka väga hästi süüa, kiidan nii imehead kukeseenepirukat kui ka pehmet ülimaitsvat seakooti ja suus sulavat magustoitu pohlade ja samblaga.

Andri Peedo kitsefarmi soovitan samuti külastada. See igati kaasaegne farm on loodud särasilmse linnast maale kolinud noore pere poolt. Tüüringi tõugu kitsed elavad moodas laudas ja paistavad rõõmsad olevat. Oma meiereis tehakse kitsepiimast jogurtit ja maitsvaid laagerdunud juustusid. Neid on õnneks juba päris paljudes poodides saada, samuti saab osta selle farmi kitsepiima.

Uue-Saaluse veinitalu asub Rõuges imeilusa paisjärve kaldal ja seal ootas meid vihmasadu, kuid ka läbi tugeva vihma oli seal tõeliselt maaliline. Bioloogia haridusega pererahvas valmistab veini Eesti kohalikust toorainest alates rabarbrist ja marjadest (sõstrad, astelpaju, pihlakas, vaarikas, aroonia) lõpetades õunte ja ebaküdooniatega. On nii kuivi kui ka magusaid ja kõiki sinna vahele jäävaid veine, samuti vahu- ja hõõgveini. Tooteid näeb siin ja sealt on neid võimalik ka soetada. Järve kaldal on neil ka suitsusaun, mis isegi veinide etiketile jõudnud.

Uue-Saaluse veinitalus on muideks ka Eesti kõrgeim marjaistandus, mis asub 222 meetrit üle merepinna.

Aitäh kõigile meie võõrustajatele Võrumaal — kohtume kindlasti varsti jälle!

Vaata ka pilte Silja reisist Võrumaale tema blogist Silja, Food & Paris.