Tõde ja õigus ja hiinlased

Intervjuu Jim Ashileviga
Filmi Vargamäe, Tõde ja õigus
Andrest kehastav Priit Loog "Tõe ja õiguse" võtetel. Foto: Kristjan Lepp

Eestlased tunnevad suurt uhkust oma keele üle ning iseäranis paistab neile rõõmu valmistavat arvamus, et eesti keelt on võõrkeelena hirmus keeruline õppida. Seda arvesse võttes tekitavad rõõmsat imestust need inimesed, kes väljaspool Eestit meie riigikeele vastu huvi tunnevad ning seda omandada püüavad. Eriti siis, kui nad asuvad kaugel, näiteks Hiinas.

Sihtasutuse Archimedes koordineeritud eesti keele ja kultuuri akadeemiline välisõpe programmi (ehk lühidalt EKKAV) raames õpetatakse eesti keelt umbes 30 kõrgkoolis nii Euroopas, Ameerikas kui ka Aasias. Nii on ka Hiinas tudengitel võimalik eesti keelt õppida. Eesti kirjanik, lavastaja ning saatejuht Jim Ashilevi käis Pekingi Välisõpingute ülikooli tudengitele loenguid andmas ning eesti keele ja kultuuri vastu huvi tekitamas.

Milleks hiinlasele eesti keel?

Kui mõelda, et kusagil tohutus Hiinas on klassitäis üliõpilasi otsustanud eesti keelt õppima asuda, siis tekib ilmselt paljudel küsimus: mis neid motiveerib? Vastus sellele küsimusele – nagu ikka – ei ole ühene. „Kõik tudengid olid erinevatelt erialadelt ning tundus, et osade puhul on valik pigem juhuslik. Samas oli ka neid, kelle keeletase oli üllatavalt kõrge ning viis tudengit plaanivad koguni Eestisse vahetusõppesse tulla,“ kirjeldab Ashilevi. „Kõige konkreetsem põhjus eesti keele õppeks oli tudengil, kes oli endale sihiks seadnud Tartu ülikooli ning semiootika. Ilmselt motiveerib ka see, et noored tahavad teistsugust elu ja keskkonda näha.“

Seotud lood:

Jim Ashilevi sõnul oli hiinlastest tudengitele loengu ette valmistamine alguses väga keeruline. „Kuigi mulle anti vabadus keskenduda sellele, mis mind ennast huvitab, siis tundsin ikka vastutust minna esindama meie kultuuri. Tundus utoopiline kõik adekvaatselt ära rääkida, kogu see teema näis järsku nii suur. Protsessi tegi keeruliseks see, et tahtsin anda aimu nii kirjandusest, teatrist, filmist, muusikast, huumorist, kui ka üldsuundumustest ning proovida erinevate nurkade alt huvi sütitada.“

Esialgu tekkinud ülesande keerukuse pinge siiski vähehaaval leevenes ning Hiinast naasnuna usub Ashilevi, et tudengid said läbi erinevate loomeisikute Eesti kultuurimaastikul toimuvast mõnusa kaleidoskoobilise vaate.

Tommy Cashist Arvo Pärdini

Jim Ashilevi sõnul olid tudengid enne loenguid Eestist üht-teist kuulunud. Teati nimetada eestlaste laulu- ja tantsupeo traditsiooni ning võõras polnud ka Arvo Pärdi nimi. Oldi kuulnud ka seda, et Eestis pidavat ilus loodus olema. Kõik ülejäänud info tuli tudengitele aga uudisena ning loengute käigus asutigi koos kultuurilisi nurgataguseid uurima.

Loe veel

Ashilevi tutvustas Hiina tudengitele väga eripalgelisi Eesti kultuuri esindajaid. Tutvuti Anton Hansen Tammsaare, Eia Uue, Siret Campelli, Tõnu Õnnepalu, Kristiina Ehini, Andrus Kivirähki, Triin Ruumeti, Tanel Toomi, Mick Pedaja, Vennaskonna, Tommy Cashi, Arvo Pärdi ja teistega. Loomeisikud olid kui hüppelauad erinevatesse aruteluteemadesse. Lisaks vaadati kaht filmi - Tanel Toomi „Tõde ja õigust“ ning Triin Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse“.

Ühiselt vaadatud filmidest mõjus lektori sõnul just Ruumeti kujutletud destruktiivsus, laaberdamine, lugupidamatus ja suhtlemisviis publikule ehmatavalt. „Hiina tudengeid üllatas filmis kujutletud kolkaelu, ossikultuur ning kaklemine, kuna nende sõnul Hiinas noored nii ei käitu. Ma ei taha uskuda, et seal mässumeelsust üldse pole, aga see on ilmselt rohkem varjatud, kuna selline käitumine võib jätta häbipleki perekonnale, mõjutada karjääri jne,“ leidis Ashilevi.

„Teisalt olid nad positiivse külje pealt üllatunud eestlaste suurest teatrilembusest (Teatristatistika kohaselt käidi 2017. a teatrit vaatamas üle 1,1 miljoni korra ning Eesti on juba aastaid teatrite külastatavuse poolest maailma tipus. – toim). Hiinas on teatril kultuuris teine koht, see pole igapäevane ega käsitle ka aktuaalseid küsimusi, seevastu Eestis on teater justkui ühiskondlik foorum, kus valitseb väljendusvabadus ning igaüks leiab endale midagi sobivat.“

Lektorile endale mõjus üllatusena see, kuidas kõik kohalikud läänemaailma esindajad tundus kohalikele justkui ühest kohast. Anekdootlik stereotüüp ilmnes filmide vaatamise käigus, kui ühele üliõpilastest oli tegevust raske jälgida, kuna ta ei teinud inimestel visuaalselt vahet, näiteks Pearu (Priit Võigemast) ja Andres (Priit Loog) olevat olnud segadusseajavalt sarnased. „Veel muigamapanevam moment tekkis siis, kui filmis „Päevad, mis ajavad segadusse“ kujutles Hendrik Toompere jr tegelaskuju, kuidas ta näeb iseennast endale metsatukast vastu vaatamas. Tudeng küsis pärast filmi, kes see teine mees oli, kes sealt metsast välja tuli ja pidin talle selgitama, et see oli sama inimene, seesama näitleja.“

Kultuurilisi lahkmekohti oli Ashilevi sõnul teisigi. „Isikupõhine lähenemine oli neile väga võõras,“ toob lektor välja. „Juba tõik, et autori loomingust rääkides pööratakse tähelepanu ka tema enda taustale ja isiklikule tasandile tekitas üliõpilastes imestust. Nemad on harjunud, et jutt käib ainult tööst endast ning isik ei puutu asjasse.“

Inimlikkus ühendab

Jim tunnistab, et hiinlasi ja eestlasi kõrvuti vaadates hakkavad esiotsa silma ikkagi erinevused. Sarnasused tulevad ilmsiks alles suuremate teemade peale mõeldes. „Neile paistis olevat iseloomulik uhkus oma rahvuse üle ja kodumaa-armastus, mis on ka eestlastele omane. Pärast „Tõe ja õiguse“ vaatamist ütles üks neist, et oli alguses kartnud, et vaatab midagi võõrast ja arusaamatut, aga hoopis üllatus, kui üldinimlik ja puudutav see lugu tema jaoks oli. Hiinlastele nagu eestlastelegi on ajalugu valuline ning nad tunnevad, et neile on palju liiga tehtud. Valitsev narratiiv on, et raskest minevikust on tänaseks välja tuldud ning tundub, justkui elaks nad täna parema tuleviku lootuses, soovivad, et homme oleks parem, et ei kukutaks tagasi minevikku.“

Veel üks tore sarnasus tuli välja loengus mängitud nimemängu käigus. Hiinlastele meeldis Eesti nimi Anni, sest see meenutab neile häälduselt hiinakeelset väljendit „Ma armastan sind!“ (Ai Ni ehk 爱你). Sealse eesti keele õppejõu Helena Metslangi sõnul kutsuvad tema tudengid eesti keelt hellitavalt 爱语 ehk ai yu ehk armastuse keel.

Kõik hirmud ei osutu tõeks

Enne võõrasse kultuuri reisimist on loomulik, et tekivad teatavad hirmud ja eelarvamused külastatava paiga kohta. Üks teema, millele Jim oma perega enne reisi mõtles, oli Hiinas valitsev jälgimisühiskond. „Olime kuulnud, et inimestele pannakse seal nii-öelda reitinguid, millest olenevalt saab või ei saa mingeid asju teha, näiteks ühistransporti kasutada, teatud töökohtadele kandideerida jne. Skoorid on avalikud ning ausalt öeldes tekitab sellise süsteemi olemasolu õõva,“ räägib lektor. Inimeste põhjaliku jälgimisega ei tehta erandit ka külaliste puhul „Juba viisa taotlemise protsess oli väga jabur ja põhjalik, viisin saatkonda ligi 80 lehekülge põhjalikku isiklikku informatsiooni, andsin sõrmejäljed ning minu pass jäi nende kätte nädalaks. Riiki sisenemisel peab külalise kollane kaart igal hetkel kaasas olema, oma kott tuleb metroos skännerist läbi lasta, taevase rahu väljakul peab kaamerasse vaatama, passi näitama, metallidetektorist läbi kõndima ja koti skännerisse panema täpselt nagu lennujaamas,“ kirjeldab Ashilevi erinevaid harjumatuid reegleid, mida Hiinat külastades täita tuli.

Teine reisieelne hirm - õhureostus – ei osutunud nii hulluks kui enne reisi kardetud. „See hirm ei olnud põhjendatud, sest meie seal olemise ajal oli ilus ja selge ja õhk nina järgi otsustades korras. Eks nad on seal ka selle nimel pingutanud ning Peking üritab paista inimsõbralikum, selle nimel tehakse pikaajalisi plaane. Hiinlaste ühiskonnakorraldus annab võimaluse reageerida nii, kuidas meie ühiskonnas võimalik poleks. Näiteks kui õhk oli vaja puhtamaks saada, siis keelati päevapealt ära sisepõlemismootoriga rollerid. Sajad elektrirollerid liuglesid hääletult mööda teid.“

Tasub minna kuulama, mitte oma tõde kuulutama

Neile, kel plaan Hiinat külastada, soovitab Jim minna uudishimulikult sellele kogemusele vastu. Tema sõnul on Hiinas nähtusi, mis ajavad segadusse, aga kui minna uuele avatud meelega vastu, siis igal juhul koorub välja tohutu kultuur ja põnev maailm. „Neil on omad stigmad ja tabuteemad – näiteks oli mul keelatud rääkida Taevase rahu väljakust, Tiibetist ja Taiwanist. Ma usun, et ei saa minna neile tundlikel teemadel tugeva isikliku arvamusega midagi muutma ja selgeks tegema, tasub hoopis kuulata ning proovida aru saada, mis on nende maailmavaate taga.“ Jimi sõnul tasub alati otsida positiivset. Näiteks kohtas ta üht Pekingis elavat eestlast, kes võttis hiinlaste elukorralduse kokku nii: „Eks ta on ühelt poolt hirmus küll, aga sellel on Eesti poliitikaga võrreldes ka plusse. Eesti poliitika on justkui populaarsuskonkurss, kus poliitikud hõikavad lubadusi, mida nad ei kavatsegi täita, uued erakonnad tulevad peale ning vanadele plaanidele tõmmatakse kriips peale. Hiinas on riigil suur plaan ja mõeldakse kaugemale ette ning selliselt saab vägevaid asju teha. Selles on mingi omamoodi võlu, kui terve riik tegeleb saja-aastase plaani nimel.“

Jimi sõnul tuli reisi jooksul ette väga vahvaid kohtumisi ja ta taastõdes, et inimlikul tasandil sideme leidmine on ka nii kauges kultuuris täiesti võimalik. „Minu hinnangul on kultuurivahetuste juures üks oluline väärtus just see, et need aitavad lammutada stereotüüpe ja müüte, mis meil enne kohtumisi juba peas valmis on. Mul oli hea meel näha, et vaatamata tagasihoidlikkusele olid üliõpilased ikkagi valmis kaasa mõtlema ning tundsid huvi meie elu ja kultuuri vastu, luues uusi seoseid ja paralleele oma kultuuriga. Ainult nii saabki inimestel tekkida side, mis on isiklik ja päris.“