Tiiu ja Taso reisid: KREETA | Ronimisel andis meil mõlemal vanus tunda — luba ta selleks ei küsinud, ometi ju võiks!

Vaata suurt galeriid!
Tiiu ja Taso reisid, Kreeta
Siin annab ikka ronida!Foto: Tiiu ja Taso reisid

Tiiu Ustaal ja Taso Erima on kaks reisiselli, kes on koos lugematuid maid läbi rännanud ega paista hoogu maha võtvat niipea. Loe nende kohta lähemalt SIIT! Tiiu ja Taso viimatine reis viis Kreeta saarele. Reisijuht avaldab Tiiu poolt kirja pandud reisipäeviku. Head lugemist, siin on reisipäeviku 2. osa.

19. juuni (kolmapäev)

Puhkasime hästi välja, konditsioneeri sisse ei lülitanud. Õhtul, kui jahedamaks läks, hoidsime kõiki aknaid lahti, tuulutas ja jahutas päris hästi. Päeval hoiame kõik kardinad ees, siis ei küta, nii saame ilma lisavarustuseta hakkama.

Küsisime eile igalt poolt kohalike busside sõidugraafikut, aga keegi ei osanud midagi täpsemat öelda, kui et pidid nii 20 minutilise intervalliga sõitma, aga mis kellast alates, seda ei teadnud keegi. Tasol oli vaja Chaniast kindlal kellaajal edasi sõita, selleks oli ka vaja õigel ajal sinna saada. Nii ta läkski hommikul vara niisugusesse peatusesse, kus kaks Chania poole sõitvat liini ühildusid, et väljumisaegu kontrollida. Mina jäin hommikusööki tegema. See on meil väljakujunenud lihtsusega, koosneb kurgist, tomatist, vorsti või singi tükkidest, hapukoorest, kõrvale võileib ja kohv. Sellest meile küllalt.

Sõitsime Chaniasse nr. 15 bussiga, mis väljus kell 8.30.KTELi bussijaama. Ostsime piletid Samaria kuristikku sõiduks Tasole ja meile mõlemale Chora Sfakioni , et sealt praamiga edasi sõita Aradena kuristikku vallutama. Piletid taskus, suundusime enda jaoks vanalinna avastama.

Seotud lood:

Kell oli alles 9, aga termomeeter näitas 29 kraadi. Mõnus. Linn hakkas alles elama, pühiti ja pesti tänavaid, avati poode ja söögikohti. Elu hakkas vaikselt keema. Nii mõnus rahulik on hommikul vara linnas käia, lihtsalt naudid vaikust ja saad rahulikult ringi vaadata.

Põikasime aeg-ajalt mõnda huvipakkuvasse käsitööpoodi sisse, mõnulesime õlle ja jääkohvi taga ja istusime niisama. Minu üllatuseks esimest korda Taso tõdes, et on päris mõnus lihtsalt istuda ja mõnuleda, selle asemel et kogu aeg tõmmelda ringiratast. Siesta aeg jõudis juba kätte ja nii oleme ka meie oma peatuskohas tagasi. Taso basseini ääres ja mina oma lemmikkohas terrassil lugemas.

Täna kaugemal ei käinudki, olime siinsamas ümbruskonnas. Üldiselt rahulik tegutsemine.

20. juuni (neljapäev)

Äratuskell oli pandud 6.30-ks, aga ärkasin ise juba kell 6. Sain rahulikult ilma kiirustamata hommikusöögi ette valmistada ja ennast korrastada. Täna tuleb esimene tõsise ettevõtmisega päev, nimelt läheme Aradena kuristikku altpoolt ülespoole läbima. Eks elu näitab, kui kaugele jõuame kuna tagasi tuleb ka tulla mingisugust teed pidi, mis selgub hiljem.

Sõitsime bussiga üle kahe tunni Chora Sfakioni. Kõik klappis ning saime praami peale, mis viis meid Loutrosse, sõit kestis 20 minutit, edasi teise praamiga väikesesse sadamasse-puhkekohta Marmarasse, mis pole midagi enamat kui väike randumiskoht, ilus väike tasane rannariba, kivine rand ja kalju peal üleval kena vaatega ja hea teenindusega söögikoht. Tasasel rannal on tasulised lamamistoolid ja rookatusega varjud. Kõik see on põhiliselt mõeldud kuristiku matkajate teenindamiseks enne praami tulekut tagasisõiduks.

Alustasime oma ühist tõusu kell 11.15. Kõik oleks olnud meie mõlema jaoks talutav, kui oleks olnud pinnasrada, tegelikkus oli absoluutselt teine. Kogu tõus nii palju kui meie nägime ja läbisime, oli igas suuruses kivid, ümarad ja kandilised, teravad ja lamedad, tõusud järsud ja lauged. Ühesõnaga raske rada, lisaks kuristiku põhja kuumus. Küllaltki varsti otsustasime tõusmist jätkata eraldi omas tempos. Mina tulin rahulikumas tempos ja sain Tasoga kokku tema puhkepausidel. Tegelikult rada oli huvitav, sattusime kokku kohalike mägikitsedega, kuulda oli mitmete lindude kisavat häälitsemist, tee ääres kasvas palju oleandripõõsaid. Igatahes oli muljetavaldav.

Meie kahjuks andis mõlemal siiski vanus tunda nii üles ronides kui ka hiljem alla ronides. See on asi, mis tuleb ja luba ta selleks ei küsi, ometi ju võiks.

Aga hinges oli ikkagi natuke uhkust, kuna kõik teised, keda tee peal kohtasime, mahtusid vahemikku 17-max50, meie ikkagi 82 ja 75, vahe on suur. Läbisime umbes 1/3 kuristikust ja siis kui kokku trehvasime ühes Taso puhkekohas, otsustasime koos tagasi alla tulla. See oli õige tegu - ega ikka üle oma varju ei hüppa.

All oli meil aega puhata, nautisime üleval söögikohas head toitu, ilusat vaadet, jalutasime niisama ringi. Taso käis muidugi ujumas.

Praamidega sõit kulges ladusalt, toppama jäime 45 minutiks Chora Sfakionis, kui buss jäi ootama Samaria kuristiku läbijaid, kes hilinesid. Neil olid vastas tellitud bussid, aga muidugi ootas ka meie liinibuss nad ära. Kõige hullem ootamise ajal oli palavus ja korraliku ulualuse puudumine, hea, et vesi oli omal olemas. Jõudsime tagasi natuke peale üheksat õhtul. Siis kohe dušši alla ning arbuusi sööma. Küll maitses hea.

Oli tore oma füüsiliste võimete testimise päev.

21. juuni (reede)

Peale eilseid pikki bussisõite ei viitsinud mina täna jälle pikale sõidule minna ja nii sõitis Taso üksi Rethymnosse. Natuke kahju oli küll, olin kogu aeg plaaninud sinna minna, aga elu teeb omad korrektiivid. Laiskus jäi võitjaks, järelikult oli nii vaja.

Läksin meie vastas olevasse turismifirmasse. Oli plaan osta pühapäevaks ekspressbussi piletid sõiduks Elafonissi randa ja tagasi. Kohapeal oleku aeg 5 tundi, mis täiesti küllaldane. Kahjuks ei õnnestunud, kõik piletid olid välja müüdud.

Laupäevaks, s.o. homseks oleks saanud, aga siis on Taso Samaria kuristiku matkal. Seega ootan tema ära ja eks siis proovime kusagilt mujalt.

Nii jäin hotelli juurde logelema, olin basseini ääres täiesti üksi, eelmistel päevadel hullasid seal neli last täie rõõmuga.

Bassein on ühtlase sügavusega 1.60, minu pikkus 1.64. Mina kahjuks ei ole siiani ujumist korralikult ära õppinud, seega eriti vette ei tõmba. Sissemineku trepist kinni hoides tegin vesiaeroobika harjutusi ja sellega piirdusin. Läksin südamerahuga oma lemmikterrassile lugema.

Istumisest tüdinud, mõtlesin ette võtta toidupoes käigu. Kahe poe peale kokku sain vajalikud asjad. Lidl ei paku väiksemaid koguseid. Mul oli köögis vaja soola, suhkrut, oliiviõli - seal kõik kilosed pakendid. Teisest sain väikses koguses.

Taso lubas umbes kolmeks tagasi tulla, tegin siis selleks ajaks toidu valmis. Tahtsin ise juba mitu päeva korralikku omatehtud suppi, nüüd tegingi oma maitse järgi. Siin olen restoranis näinud tomati-, sibula- ja seenesuppi, need mind ei ahvatle.

Õhtupoolikul läksime Tasoga ringi kolama. Ühest teisest firmast üks meesterahvas suutis meile välja võluda pühapäevaks piletid Elafonissi. Algul oli sama jutt, et ei ole, aga kui me ütlesime, et meie jaoks teist võimalust ei ole, siis ikkagi kusagilt leidis. Aitäh talle vastutulelikkuse eest.

Kuulasin hiljem Taso muljeid ja vaatasin pilte Rethymnost, mul eriti kahju ei olnudki. Midagi peab teiseks korraks ka jääma, nagunii kõiki kohti ei jõua näha.

REISIPÄEVIK JÄTKUB…

Vaata suurt galeriid Tiiu ja Taso reisist Kreetale: