Tiiu ja Taso reisid: JORDAANIA | Imeline retk Petras — võrratud ehitised ja 1000 trepiastet eesli seljas

Tiiu Ustaal ja Taso Erima on kaks väsimatut reisiselli, kes on koos lugematuid maid vallutanud. Loe nende kohta lähemalt SIIT! Nende viimatine reis viis Jordaaniasse. Reisijuht avaldab Tiiu poolt kirja pandud reisipäeviku. Head lugemist, siin on 3. osa.

Esmaspäev, 22. oktoober

Tänane päev on meil pühendatud imetlusväärsele nabatealaste rajatud ja siiani säilinud ning UNESCO kultuuripärandis olevale kaljulinnale Petrale.

Millal täpselt Petrat ehitama hakati, ei ole teada. Tuntuks sai ta nabatealaste pealinnana 1. saj e.m.a. Peale vallutamist kuulus ta Rooma Impeeriumi alla kuni suure maavärinani 363 a. m.a.j., mis osaliselt linna hävitas. Linn kadus, hiljem elasid seal beduiinid.

1812. aastal hakkas austerlane Johannes Burckhatdt beduiinide juhatusel kadunud linna otsima, mille ta ka leidis. Sellest ajast peale on Petra tuntud ka läänemaailmas.

Petra on UNESCO kultuuripärandi nimistus 1985. aastast.

7. juulil 2007. aastal Lissabonis nimetati Petra üheks seitsmest uuest maailmaimest.

Kohtusime jälle kokkulepitud ajal 7.15 Europcari juures ning alustasime oma viimast ühist reisipäeva.

Sõitsime mööda kiirteed Ras- An-Naqabi, edasi pöörasime Petra suunas viivale maanteele. Vahepeal tegime väikese peatuse selja sirutamiseks ja looduse nautimiseks ning muidugi pildistamiseks. Pildistasime iga päev ohtralt, kuna hingematvaid vaateid oli Maare ja minu jaoks küllaga.

Minnes ei tahtnud palju aega viita, eesmärk oli nii vara kui võimalik Petrasse jõuda, et mitte jääda liiga kauaks keskpäeva kuuma päikese kätte.

Alustasime oma imelist retke Petras kell 9.30. Giiditeenust me ei ostnud, sissepääs oli inimese pealt 50 JOD. Otsustasime sel korral käia eraldi, kokku pidime saama 5 tunni pärast auto juures. Noorte tempo on teine ja ka huvid võivad erineda, oleme ju alles nii värsked tuttavad.

Võtsime Tasoga infost vastavad materjalid vaatamisväärsustega tutvumiseks. Valisime 8-st pakutud marsruudist esimese. See tundus jõukohane ja hõlmas kõiki tähtsamaid kohti.

Kohe alguses hakati pakkuma küll kaarikut, eesleid ja kaamleid, aga meie, kaks sportlikku hinge, eelistame alati käia omal jalal. Vähemalt siiani on see õnnestunud.

Petra linna rajajad nabatealased olid peale kõige muu ka head hüdrotehniliste objektide ehitajad. Siin tuli neil võidelda Wadi Musa jõe tulvaveega, mis tuli linnast eemale juhtida.

Enne linna sisenemist tuli läbida ca 1.2 km pikkune muutuva laiusega kaljulõhe, mida nimetatakse Siqiks. Käigu lõpus avaneb võrratu Aarete kambri (Al Khazna) fassaad, mida peetakse linna kõige ilusamaks. Fassaadi kõrgus on ca 40m. Seal on näha suur urn, mille tegelik otstarve on teadmata, legendi järgi on seotud vaarao aaretega. Ehitusaeg on oletatavalt 1.saj. e.m.a.

Kõike nähtut ei hakka kirjeldama. Huvi pakkus teater (amfiteater), mis pidi mahutama 4000 vaatajat. Selle tagumine sein on hiljem roomlaste poolt parandatud. Olevat ainuke kaljusse raiutud amfiteater maailmas.

Edasi tulid nn Kuninglikud hauakambrid, samuti suurepärase fassaadiga. Komplekti kuulus veel 4 ehitist: 1) urnide matmiskoht, sai oma nime fassaadil oleva kujutise tõttu. Ehitatud umbes 70. aastal meie aja järgi. 2) siidine hauakamber, tuntud fassaadil oleva imelise värvidemängu poolest 3) Corintuse hauakamber, meenutab natuke Aaretekambri esikülge, samas kombineerib nabatea ja kassika tunnuseid, 4) Palee hauakamber, ehitatud 2..saj. m.a.j. Võimas viiekorruseline fassaad. Selle taga on suur veereservuaar.

Paleed kasutati arvatavasti mälestustseremooniate läbiviimiseks.

Jalutasime läbi Kolonnaadide tänava, mis omal ajal oli kaubatänav.

Järgnes Suur tempel. Üks peamisi arheoloogilisi ja arhitektuurilisi mälestusmärke Petras, asub 7000 m2 suurusel alal, sambad kõrguvad ligi 15m kõrguseni, mis kõik kokku teeb templi kõrguseks 18m. Ehitus ise ja tema kaunistused lasevad arvata ehitusajaks 1. saj. e.m.a.

Petra peatempel kannab nime Qasr al-Bint ja on pühendatud jumal Dusharale. Templini viib 26 marmorastet. Ehitatud 1. saj. m.a.j., ta on ca 23m kõrge ja on peaaegu ruudukujuline.

Viimane ja kõige võimsam ehitis on klooster Ad Deir. Selle juurde jõudmiseks tuleb ronida üles 1000 trepiastet, mis on erineva laiuse, libeduse ja astme kõrgusega. Kõige selleni jõudmiseks tuleb kõmpida veel mööda tavalist teed. Täie tervise juures tavainimene pidavat selle maa läbima 45-60 minutiga. Eesel 20 minutiga.

Taso muidugi sportlikust hasardist haaratuna asus kohe teele. Mulle anti ooteks kontrollaeg 1 tund, selle möödudes lisandus uus kohtumisaeg iga 15 minuti järel.

Tema plaan oli vaadata, kui kõrgele ta poole tunniga jõuab ja kas jõudu rohkemaks jätkub. Ilus plaan.

Minu seisukoht oli selline, et seal all pole mul midagi teha, pealegi palav, baaris istuda ja raha raisata pole soovi, kellegagi rääkida ka pole. Taso läks kiiruga üles ilma fotoaparaadita… Seega tegin kiire otsuse, panin oma kauplemisoskuse mängu ja nii istusingi väikese valge eesli selga, saatjaks kena noormees. Kokkulepe oli niisugune, et 20 minutit üles ja 20 alla eesliga, 10 minutit oli juba kauplemise ja otsustamise peale kulunud, seega 10 minutit oli mul üleval olemise aeg. Muidugi noormees, jälle Ahmed, oli täis agarust graafikust kinnipidamisega.

Mul oli muidugi kerge kahtlus naha vahel, kuidas mu 6 kuud tagasi suure operatsiooni läbi teinud selg kõigele sellele vastu peab, aga hasart oli suur.

Esimesed meetrid eesli seljas panid küll ettevõtmises kahtlema, aga läksime vapralt edasi.

Kõik kokkuvõttes läks õnnelikult, sain kordumatu elamuse eesliga ratsutamises, mida ma kunagi enam korrata ei tahaks (ära iial üle iial). Muuseas ülesminek oli suhteliselt talutav, aga allatulek seevastu ajas ikka kohati hirmu nahka. Eriti kui oli kitsas ja järsk koht libedate kividega ja palju vastutulijaid, samuti eeslitega. Aga ellu jäin mina ja kõik teised ka.

Tasot nägin umbes poole tõusu peal. Andsin talle fotoka, aga see oli muidugi rumal tegu, sest üleval jäid nii minu pildid tegemata, alt olin ise teinud. Aga mis teha.

Ahmed oli vapper eeslijuht. Ta oli 17-aastane ja ülimas sportlikus vormis. Tema pidi ju selle tõusu ja allatuleku läbima ju omal jalal eeslit ajades.

Täpselt kokkulepitud ajal olime kohtumiskohal tagasi, Taso oli jõudnud paar minutit varem, fantastiline ajastus meil kõigil.

Nüüd jäi veel tagasitee, et õigeks ajaks jõuda auto juurde, kus saame kokku Maare ja Jaanusega. Ka sinna jõudsime õigeks ajaks. Mõne minuti pärast tulid rahulolevate rõõmsate nägudega ka nemad.

Unustamatute mälestustega Petra külastus oli lõppenud. Ees ootab päeva teine pool.

Tagasi sõitsime mööda Kuninga teed. Väga ilusate vaadetega mägedevaheline korras tee. Sel ajal, kui meie seda mööda sõitsime, ei kohanud me ühtki teist autot. Vähemalt minule jäi niisugune mulje.

Tagasisõiduks kulus 4 tundi. Üldse sõitsime täna umbes 200 km. Tagasi linna jõudsime kell 18.30. Imeline päev oli.

Tagasivaates oli meie jaoks kindlasti super vedamine, et sattusime Maare ja Jaanusega lennukis kokku istuma ja nemad olid lahkelt nõus meiega rendiautot jagama.

Minule isiklikult tähendas see väga palju. Juba kogu reis oli minu jaoks natuke kahtlane ettevõtmine, kuna ei tundnud ennast veel operatsioonist nii kosununa. Eriti kahtlesin nende 3 päeva ettevõtmistes, kui oleksime seda teinud oma kohapealse organiseerimisega. Firma poolt pakutud paketid olid kokku liiga kallid.

Nüüd aga tuli appi meeldiv seltskond, mugav sõit, minule sobiv soe kliima, positiivsed elamused. Mida sa oskad veel tahta. Pidasin hästi vastu ja võin uhkelt öelda, et ära tegin!

Vaata suurt galeriid Tiiu ja Taso reisist:

JÄTKUB…