20. september (reede)

Hommik võttis meid vastu imeilusa päikselise päevaga. Alustasime linnaga tutvumist Hop on- hop off linnatuuri bussiga. Läksime jala tuuri alguspunki kaldaäärsel promenaadil. Sõit kestis 1,5 tundi. Selle ajaga sai päris korraliku ülevaate selle piirkonna tähtsamatest kohtadest, mida hiljem iseseisvalt külastada vastavalt oma tahtmisele. Kaugemateks kohtadeks ringsõidul olid Heydar Alijevi kultuurikompleks ja teisel pool Kristallpalee koos Lipu väljakuga.

Nende komplekside vahele jäi muidugi palju erinevate ajastute ja arhitektuuristiilidega märkimisväärseid ehitisi, mida vaatasime bussiaknast. Lühidalt võttes tasus ringsõit end ära. Andis osa linna kohta päris rahuldava ülevaate. Omal käel kahtlemata poleks jõudnud läbi käia ja giidi juttu poleks samuti olnud.

Õhtupoole läksime jalutama Bakuu ühte kuulsamasse piirkonda, nimega "torgovaja" ja Nizami tänavale, mis on n-ö jalakäijate tsoon. Seal näeb väga erineva stiiliga hooneid. Jalakäijate tänav lõpeb Fountain Square'il, mis on ajalooliselt Bakuu linna esimene väljak, ehitatud 1868. aastal linnaarhitekt Kasim Bey Hajibababajovi projekti kohaselt.

Väljaku ümber on mitmeid arhitektuurimonumente 19. ja 20. sajandist.

Jalutasime küll kaupluste keskel, aga ühtegi sisse ei astunud. Piirdusime välisvaatlusega, meid rahuldas täielikult.

Päeval külastatud kohtadest meeldis vaibamuuseum. Kui ma ei eksi, siis arhitekt oli türklane. Hoone kujutab endast vaibarulli. Hästi mõjusid kumeratel seintel eksponeeritud vaibad.

Vaibamuuseumi kõrval oli nn Väike Veneetsia, kunstlike kanalite ja sildadega ala, kus võis ka paadiga sõita. (gondlit ei olnud). Meid mõlemat jättis see "külmaks".

Oligi tänaseks küllalt käidud ja nähtud.

21. september (laupäev)

Tänase päeva pühendasime täielikult Heydar Alijevi nimelistele suurehitistele.

Alustasime mošeest. Selleks tuli kõigepealt sõita metrooga Nasimi peatusesse ning sealt minna tõusujoones ca 500m, et jõuda tohutule tühjale platsile, kus taamal kõrgus valendav nelja kõrge minaretiga mošee. Peab ütlema, et esmamulje oli tõesti vägev, vastupidine tunne jäi sellest tohutu suurest tühjusest selle ümber. Tõenäoliselt avaldas sellele oma mõju, et oli laupäeva hommikupoolik.

Tühja platsi ühes ääres oleval pingil istusid kaks korravalvurit. Läksime Taso eestvedamisel nende juurde, et juttu ajada. Hakkasime mõnusalt vestlema, küsisime üht-teist mošee kohta, vahepeal tundsime huvi, et äkki saaks seest ka vaadata. Muidugi tehti kohe selgeks, et ei saa. Lahti tehakse ainult teenistuse ajaks jne. Lõpuks jõudsime oma juttudega nii kaugele, et oleme Eestist. Nad muidugi teadsid Eestit hästi, neile väga meeldis... Ei möödunudki kaua aega, kui sümpaatsem kahest võttis kätte suure võtmekimbu ja viis meid mošee juurde, sõnades, et kallitele külalistele Eestist teeb erandi. See oli suur vastutulek, saime vaikses rahus ringi vaadata. Suur aitäh talle külalislahkuse eest.

Järgmisena sõitsime Alijevi kultuurikompleksi. Autor on Iraagi-Inglise päritolu naisarhitekt Zaha Hadid. Kompleksi kuuluvad kongresside (konverentside) keskus, Alijevi muusem, näitusehallid, raamatukogu, restoran, kohvik, 9 hektari suurune park. Kompleks valmis 2012. aastal, ehitusaeg ca 5 aastat. Hoone on kõverpinnaline, tasane pind on ainult põrand. Käisime läbi ja vaatasime kõiki näituseid ja kohti, mis olid külastajatele avatud. Üldmulje ja kompleksi mastaapsus olid võimsad. Muuseas kompleksi kogumaksumus oli 250 miljonit USD ning 2014. aastal kuulutati maailma kauneimaks ehituseks.

Päeva lõpetasime meie hosteli läheduses Alijevi nimelises palees, kus toimus rahvusvahelise muusikafestivali raames sümfooniaorkestri kontsert, külalisesinejana Armeenia naispianist, kes esines klaverikontserdiga. Oli meie jaoks väga huvitav idamaise hõnguga kava.

Väga muljeterikas päev, mis lõppes nauditava muusikaelamusega.

22. september (pühapäev)

Täna algab meil Bakuu ümbrusega tutvumine. Esimeseks sihtkohaks valisime Gobustani mudavulkaanid ja petroglüüfide (kaljujooniste) kaitseala. Paik on tuntud hästi säilinud arvukate kaljujoonistuste poolest. Gobustani kaitseala asub Bakuust 60 km kaugusel. Küllaltki ligidale saime sõita ühistranspordiga, viimane osa mudavulkaanide ja petroglüüfide juurde tuli läbida autoga, pakkujaid leidus, vaja oli leida ainult endale sobiva hinnaga juht koos autoga.

Maailma 800-st mudavulkaanist on ca 300 Azerbaidžaanis. Maailma kõige suurem mudavulkaan on samuti siin ja on kantud „Guinnessi rekordite raamatusse" 2004. aastal. Meie nähtud olid muidugi väiksed, aga huvitavad ikkagi vaadata, kui muda maapõuest välja pressib ja niimoodi mudakoonuseid moodustab.

Edasi sõitsime kaljujooniseid uudistama. Ala on UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Iseenesest oli see mägine piirkond juba huvitav, rääkimata kaljujoonistest. Lausa vaata ja imesta. Huvitav on ka interaktiivne muuseum, kus saab tänu kaasaegsele tehnikale ja 3D kinole ülevaate kaitseala territooriumist ja arheoloogilistest leidudest.

Bussiga tagasiteel tegime vahepeatuse Bibieibati mošee juures. See oli küllaltki suur, naiste saal oli all keldrikorrusel, meeste suur punase vaibaga kaetud palvesaal oli üleval. Jalutasime mošee kõrvalt alla mere poole, kus pidid olema head kalarestoranid. Kõht oli päeva peale päris tühjaks jõudnud minna. Leidsimegi kohalike soovituste järgi kõige parema ja soodsama. Tellisime lauanaabrite (meeldiv paar Moskvast, kellega vestlesime tükk aega) soovitusel suure pannitäie praetud kala punases kastmes, vist oli granaatõuntega. Täitsa söödav.

Kui tagasi jõudsime, oli juba korralikult pime. Järjekordne meeldiv päev.

Vaata suurt galeriid Tiiu ja Taso reisist Bakuusse:

JÄRGNEB...

Jaga
Kommentaarid